Annaliisa Aafrikas: korrumpeerunud ametnikud, elektrivaba elu ja jõulud Malawis

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

15. jaanuar 2017 kell 16:32



DSC01345“Vahepeal on jõulud mööda saadetud, kuid enne jõuludega tegelema hakkamist saime ka palju muud ära tehtud! Seda aga paljuski just Teie, lugejate, abiga. Muidugi oleme sattunud erinevatesse sekeldustesse ja Malawi ei ole peale viite kuud lõpetanud meid üllatamast,” kirjutab Telegraile Annaliisa Täht, kes sellesse Aafrika riiki eelmise aasta augustis vabatahtlikku tööd tegema läks, koolitades algkoolide õpetajaid ja aidates ehitada koolimaju. 

 

Immigratsiooniamet ja korruptsioon

Ühel nädalavahetusel pidasime poistega plaani, et kuna meil nädalavahetustel aega on, võiks ehk külastada rahvusparki. Leidsime, et meile on üks üsna lähedal kah, kus peaks “suur viisik” ehk elevandid, piisonid, lõvid, ninasarvikud ja jõehobud täitsa olemas olema. Paar päeva varem avastasime, et meie viisad on aegunud ning kuigi me need kenasti kiiremas korras ära pikendasime, siis endale passi koopiaid me ikkagi ei teinud ja turvalisuse mõttes me passe kaasas ei kanna.

Kui olime jõudnud rahvuspargi lähistele ning otsisime transporti, leidsid tee meieni kaks immigratsiooniohvitseri. Nad tegelikult ei olnud üldse tööpostil aga nägid kolme “azungut”(eurooplast) ja mõtlesid, et “proovivad õnne”. Õnne neil oli. Nad ei olnud veendunud, et meil viisad korras on. Palusid meil autosse istuda ja nendega koos kontorisse minna. Ühel hetkel olid nad ühele poistest vaikselt öelnud, et me võime neile lihtsalt 5000 kwachat anda ja asi korras, unustatud. Meie ei olnud sellega aga nõus. Pikkade telefoni kõnede ja arutelude tulemusena leidsime lahenduseks, et Pedro (üks tiimikaaslastest) läheb nendega koos meie juurde koju, võtab meie passid, näitab neile ette ning siis temaga koos olev ohvitser helistab meid valvavale ohvitserile ning laseb meid vabaks. Olukord oli pingeline, sest kui nad ei oleks õigeks ajaks jõudnud, oleksime meie pidanud veetma öö kongis. Ja nii väga, kui me ka ei tahaks võimalikult palju näha, on vangla üks koht, mida me omal nahal siiski kogeda ei soovinud.

Nende kontoris oli ligi 40 kraadi sooja ning vett oli meil piiratud koguses. Kuid me pidime endale pidevalt meelde tuletama, et oleme arreteeritud, sest ohvitser, kes meiega jäi, oli minuga sama vanune noor neiu, kes kutsus meid oma koju, sest et on ju laupäev ning teha on väga palju ja paremat, kui meiega kontoris istuda. Sellega me kah nõus ei olnud. Õhtuks saime kenasti koju. Pedro rääkis meile veel, et ohvitserid olid tee peal õlut ostnud, tallegi pakkunud ning ka lõbutüdrukud peale võtnud. Lisaks sellele, kuna meie viisad olid kehtivad vaid 3 päeva, olid nad veel öelnud, et eks me siis kolme päeva pärast vaatame uuesti. Õnneks nad vist unustasid meid selleks ajaks ära. Igatahes, saime meie kogemuse võrra targemaks ning ilma passita enam naljalt kodust välja ei lähe.

 

Uus tiim ning aktus

Novembris alustas kolledžis ka uus kursus tulevasi õpilasi. Rahaliste probleemide tõttu alustas uus tiim vaid kahes koolis neljast. Kuid tore oli näha uut energiat ja motiveeritud noori inimesi. Kuna Pedro on ühe grupi juhendajaks, siis ta kaasab meid oma tegemistesse palju, olgu selleks siis sport või filmiõhtu või vahel, kui tüdrukud teevad lõkke ääres süüa, annab mulle teada ning ma löön neiudega kampa. See on väga huvitav, sest me teeme süüa täiesti erinevalt. Mina ei oska tomateid käes lõigata sellise osavusega nagu nemad ning kui mina neile koorimisnoa ulatan, ei tea nemad, mis pidi seda käsitleda tuleks. Seega me oleme rõõmsad uue energia ja topelt koguse inimeste üle.

Kuid saime kogeda ka nende lõpuaktust. 25. novembril toimus koolis 2013 aasta tiimi lõpuaktus, mis oli minujaoks täiesti uskumatult tore sündmus. Selle planeerimine oli erinevate taksituste tõttu keeruline, kuid lõpptulemus oli võrratu. Ma ikka ja alati imetlen, kui rõõmsalt ja energiliselt inimesed kõike teevad. Nad ei hoia ühtegi emotsiooni endas. Kui mina igal aktusel nutan oma kurbadest ja rõõmsatest emotsioonidest, siis siin nad tantsivad, laulavad, huilgavad, plaksutavad – millal aga tundub, et õige on või tunne on. Lõpetajad liikusid aktuse alguses oma kohtadele tantsides. Ei kiirustanud, vaid nautisid. Publiku seas olevad inimesed samuti tantsisid. See oli tõeline pidustus! Kui mõni nende kaasõpilastest kõnet pidas, elasid kõik kaasa ja oli tõesti tunda, et see on nende kursus! Nende ühised emotsioonid ja saavutused ja nad on selles koos! Kui direktor kutsuti kõne pidama, hakkasid kõik õpilased laulma siin väga levinud laulu, mille sõnad on väga lihtsad :” TOGETHER, WE CAN MAKE IT, TOGETHEEER, TOGETHEEER.” Direktor laulis nendega koos paar minutit ning alustas siis enda kõnega.

DSC01285

DSC01301

DSC01310

Mis oli aga natukene veider või üllatav selle aktuse juures :
1. Kutsutud olid külaelanikud, kuid õpilastel oli lubatud kutsuda ainult üks vanem. Me ei saanud hästi aru, miks on tähtsamad inimesed, kellega neil puudub suhe niivõrd isiklikul tasandil, kui seda on suhe vanematega. Kuid lõpuks tulid ikkagi terved pered ning pooled külaelanikud ei tulnud.

2. Lõpuaktusel pakuti süüa.
Keset aktust jagati termokarpides tükk kana ning muhvinit ja kõrvale kõrremahla. Ei olnud isegi siis n-ö kohvipausi, et süüa. Vaid aktuse ajal kõik vaikselt nosisid. See tundus minu jaoks väga veider.

3. Kunstlilled ja õnnitlemine.
Kui meie aktustel saadakse diplom, minnakse oma kohale tagasi ja õnnitletakse hiljem, kus siis tehakse pilte jne. siis siin ootasid lähedased lõpetajaid kinkidega kohe peale seda, kui nad diplomi said ning enne kui nad oma kohtadele tagasi läksid. See tekitas aga palju ummikuid ja segadust. Kuid tundus, et siin kohal nende emotsioonide tulv mängis suurt rolli. Ja pärislillede asemel kingiti kunstlilli!

4. Lõpupidu toimus õhtu varem.
Õpilased tulid kooli juba kaks päeva varem ning enne aktust ööbisid koolis 2 ööd. Ning üks õhtu enne oli korraldatud pidulik õhtusöök õpetajate ning lõpetajatega ning disko, mis kestis kella 3-4 hommikul ja juba kell 6 hommikul alustati ettevalmistustega aktuseks.

 

Tagasi eelkoolidesse

Kuid jättes kõik lõbustused kõrvale, tegime me ikkagi tööd kah. Eelmise aasta numbri sees saime me peaaegu valmis kolme kooliga. Tänu Teie annetustele saime ühes koolis, kus oli plaanis vaid katus vahetada, krohvida ka välised seinad, et kool vihmale paremini vastu peaks. Hetkel on puudu veel ligi 1 kott tsementi, et seegi töö lõpule viia. Lisaks sellele ehitasid nad kooli ise pisut suuremaks, sest katus oli liiga suur. Minu plaan on teha neile ise uued plakatid tähtede ja numbritega. Kui aga kogume piisavalt palju raha, tahaks ka need muuta püsivamaks ning teha seintele värvidega tähed, pildid ja numbrid, kuid see on hetkel tulevikumuusika.

DSC01112

DSC01272

Kool, kus me alustasime ehitusega, sai vahepeal uksed ette. See tegi minul südame soojaks ja näitas, et nad ise ikka ka väga tahavad, et neil oleks nii hea kool kui võimalik. Nimelt olid nad vahepeal, kui meie tegelesime peamiselt teiste koolidega, teinud ise annetuste kogumist ning tänu sellele endale saanud kaks ust. Selles koolis on samuti puudu veel mõned pakid tsementi, millega teha korda seinad, et panna kas plakatid või värvidega teha seintele numbreid ja tähti. Lisaks sellele on neil mänguväljak, mille paika panekuks on samuti vaja 2-3 kotti tsementi.

 

Ühe kooli ehitasime täiesti nullist üles. Kes eelmisest artiklist mäletab kooli ilma varju ja klassiruumita, siis nüüd on neil klassiruum – kõik tänu Telegrami lugejatele! Sellega oli meil palju muresid, sest ehituse ajal olid suured ja tugevad vihmad ning me ei jõudnud katust piisavalt kiiresti peale, mis tõttu pooled seinad kokku varisesid, pidime tsementi juurde ostma ja uuesti alustama. Kuid kohalikud ja meie koordinaator tulid lagedele süsteemiga, kuidas katus enne panna ja siis katuse all seinad ehitada. Seda me tegimegi ning nüüd on ka seinad püsti.

DSC01336

DSC01369

Meil on siin jäänud veidi vähem kui kolm kuud. Kolm kuud! Kuid teha oleks veel nii palju! Vahepeal kohtusime teise organsatsiooni kaudu eelkoolidega tegeleva härraga, kellel on õpetajatele raamat, kuidas eelkoolides õpetada. Meil tekkis ka idee teha sellest raamatust (tähtsamatest peatükkidest) koopiad igale koolile, millega töötanud oleme. Teha on siin nii palju.

Eelmine kord rääkisin tüdrukust, kes minu hinge oma märgi jättis. Nimelt otsis ta mind ülesse (ta ei saa ise kõndida ja tema ema kandis teda seljas minuga kohtuma), et paluda abi kooli lõpetamiseks. Tema nimi on Patricia. Vahepeal käisin tal külas ning uurisin koolide kohta. Tal tuleb käia koolis veel üks aasta, et lõpetada keskharidus. Tema kodu lähedal asuv kool maksab aastas ligi 300 eurot + materjalid. Ning kool, mis on samuti kodule lähedal, kuid paremates tingimustes, on aasta kohta ligi 600 eurot + materjalid.

Kui ma teda külastamas käisin, sain ma aru, kui vangistatud ta on oma koju, sest tee tema majani oli üle kivide ja kändude, mööda põldu, küngastest üles-alla. See on üks neist hetkedest, kus sa arvad, et sa tead elust palju, kuid mõistad, et on asju, mida sa iial ei saa mõistma. Sest mina lahkun ja naasen Euroopasse. Kuid seda elu siin elavad inimesed terve oma elu. Ja nende südames on nõnda palju headust ja lahkust meie suunas.

DSC01332

 

 

Ellujäämislaager

Mulle tundub, et iga Eesti poole läkitatud artikliga läheb meie elektri ja vee olukord hullemaks. Enne jõule saime siis ikka ekstreemselt kogeda elektri ja veeta elu. Elekter läks ära esmaspäeva õhtul ning me arvasime, et tegemist on tavapärase katkestusega, kuid me eksisime. Elekter tuli tagasi alles järgmise nädala teisipäeval. Meie aga lahkusime nädalalõpus juba Chilangomasse. Kuid enne pidime me ikkagi ellu jääma, söönuks saama ning pestud ja hüdreeritud samuti. Seega ühel hetkel pidime pesema nõusid vihmaveega ning üle loputama puhtaveega, joogivett oli limiteeritud koguses jne. Kui pesta tahtsime, siis avastasime, et meie maja taga olevas jões on nüüd pisut vett, mis ei ole sopane. Seega käisime seal end värskendamas ja vetsus käimiseks vett toomas. Selles osas kohalikud arvasid küll, et me oleme segi läinud, kuid meie nautisime. Oleks justkui ujumas käinud.

Reede hommikuks olid meil veega juba üsna halvad lood. Seega läksin kell viis hommikul kaevust vett tooma. Kaev on aga ligi 1km kaugusel, teisel pool jõge ning ülesmäge. Võtsin enesega kaasa 25-30 liitrise ämbri ning 5 liitrise kanistri ning 3-4 liitrist pudelit seljakotti. Kaevu ääres olid külanaised juba ämbritega platsis ning andsid mulle seepi ja švammi, et ämber kenasti puhtaks pesta (nad tahtsid seda minu eest teha, aga ma ei tahtnud lasta). Kuna mul ei olnud selleks ajaks enam ka eriti puhtaid riideid, võtsin selle teekonna ette magamisriietes. Tagasi tulles ämbriga enam üle kivide ei keksinud. Oli tarvis püksisääred ülesse kerida ja läbi jõe sammuda, mitte kukkuda ja võimalikult vähe vett maha loksutada. Sain hakkama ning poisid ei tahtnud uskuda, et ma hakkama sain. Süüa tegime vanaviisi lõkkepeal ja õhtud veetsime küünlavalgel. Ühel hetkel jäin ma üksi koju ja kuna kõik akud olid tühjad, pidin ka aega hakkama arvama enam-vähem päikese järgi, sest mul polnud õrna aimugi, mis kell võiks olla. Aga tulin olukorrast välja ilma paanikata ja nautisin väikest väljakutset.

DSC01438

 

Tükike jõule lastele

Kuna mulle meeldib väga köögis toimetada ning koduigatsus tikkus pühade ajal hinge, siis tegin esimest korda elus ise piparkoogitaigna ning siis piparkooke. Minu tiimkaaslane ütles, siis et ehk oleksin nõus veel tegema, koolidele kah. Ostsime hunnikus asju ning tegin kokku vist 4 kg taignat. Ja tegime piparkookide massproduktsiooni. Kuid siin on koolid kinni juba ligi 10 päeva enne jõule ning vahest ka siis kui on matused. Seega eriti lapsi me ei leidnud. Lisaks sellele, osades koolides ei olnud lapsi, sest nüüd, kus on vihmaperiood, lähevad vanemad põllule kell 4-5 hommikul ja võtavad lapsed kaasa. Seega piparkooke jagasime lastele külades, keda nägime. Ning naabrilastega jagasime ka. Lõpuks nad ütlesid, et ma pean enne ära minekut neile õpetama, kuidas piparkooke teha.

DSC01396

DSC01399

 

Jõulud Malawis

Jõulud Malawis on supermarketis! See oli meie hüüdlause terve detsembri. Supermarket näeb välja nagu Euroopas. Hullem. Palju kaunistusi, hinnamuutusi jne. Kuid külades on lood teisiti. Inimesed joovad rohkem, on vabamad ja meie jaoks ka ohtlikumad. Tänavatel on rohkem inimesi, inimesed on hoolimatumad ja ärevamad. Seega meile algusest peale öeldi, et pühade paiku on parem, kui me püsime kindlas kohas. Kuid uurisime kohalikelt, et kuidas nad jõule tähistavad. Nad tähistavad jõule samamoodi nagu kõike muudki. Kellel on pisut rohkem raha, teeb õhtuks riisi ja liha ning midagi magusat. Lapsed käivad vanemaid külastamas ning suur kogunemine (kui see toimub) leiab aset 25ndal. Ning kindlasti käivad inimesed kirikus. Kuid pühi nad peavad pikalt. Jõulupuhkus oli paljudel kuni 9. jaanuarini.

Ja meie, vabatahtlikud? Meie tulime kõik kokku. Oma tiimikaaslastega tegime õhtusöögi. Sõime kana, vorste, kartuleid ja baklažaani ning puuvilju. Kutsutud oli ka meie tiimikaaslaste koordinaator ja nende üks sõber ning kuna meil toitu piisavalt palju oli, kutsusime laua äärde ka turvamehed, kes jõuluõhtul tööl olid.

25. detsembril olime kodused ja puhkasime ning 26ndal viidi meid külastama Malawi teisena kõrgemat mäge. Kuna selle tippu matkamine võtab kolm päeva, siis me käisime vaid koske vaatamas, ujumas ning kivide peal turnimas. Kuid see oli imeline.

DSC01448

DSC01487

Olles läbimärjad ja sopased, kutsuti meid peale mäe külastust veel pulma kontvõõrasteks. Kuid ma olin õnnelik, kuigi me olime väga lühikest aega, oli pulm midagi, mida ma tahtsin kindlasti külastada. Nagu ühes artiklis kirjeldatud pealiku ametisse määramisel, siis ka pulmas käis raha andmine muusika ja tantsu saatel viskamisega. Pruutpaar seisis keskel ja erinevad grupid astusid ligi ja hakkasid raha nende suunas viskama. Kooki pakuti pisikeste tükkidena, hõbepaberi sees. Meile oldi väga tänulikud, et me tulime, sest seda ei juhtu palju, et välismaalased pulma astuvad. Seega meid tõsteti esile ja tervitati soojalt.

Peagi saabus aastavahetus ja seejärel naasime tööpostile. Kõik vabatahtlikud juba kihelesid tagasi oma projektidele, sest kõik on väga hõivatud ja motiveeritud. Meiegi oleme pidanud juba hulga koosolekuid ja teinud plaane, kuidas edasi minna. Aga sellest kõigest juba järgmisel korral.

Kallid lugejad, kui te soovite meid toetada, saate seda teha. Iga toetus on edasiminek! Motivatsioon meile ning suur sündmus kohalikele. Kuna ma olen Patricia loosse viimasel ajal süvenenud, soovin ma teda toetada, kuni ta saab kooli lõpetatud. Kuid kuna nüüd on eksamitele registreerumine möödas, on aega raha tema jaoks koguda kuni uue õppeaasta alguseni. Ning kuigi olen ise kodus selleks ajaks, plaanin ma teha kolledžiga selles osas kokkulepped ning toetada teda ka siis, kui olen ise kodus. Kui sa soovid samuti tema haridusteed toetada, võid teha ülekande allpool leitavale kontonumbrile ning kirjutada selgitusse :”Patricia”. Kui soovid toetada koolide ehitust, tsemendi ja värvide ostu, siis kirjuta selgitusse “Aafrika eelkoolid”.

Annetused saab teha kontole:
ANNALIISA TÄHT
EE862200221024874347

Ma loodan, et teil kõigil olid suurepärased jõulud ning uus aasta on parem kui kunagi varem!

 

Annaliisa Täht

 

Fotod: Erakogu



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt