X

10 eurot =

Annaliisa Aafrikas: Aeg hakkab lõppema aga nii palju on veel teha!

12. märts 2017 kell 20:08



DSC01566“Uuel aastal alustasime tööd otseloomulikult uue hoo ja energiaga,” kirjutab Malawis eelmise aasta augustist saadik vabatahtlikku tööd tegev Annaliisa Täht, kes seal algkoolide õpetajaid koolitab ja koolimaju ehitada aitab. 24-aastane Annaliisa lõpetas Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö erialal, töötas Tallinna Lastekodus imikute ja puuetega laste keskuses ning Malawisse sõitis ta Taanis asuva DRH Lindersvoldi kooli õppeprogrammi raames. 

 

Jaanuari alguses siis otsustas meie koordinaator meid teavitada, et umbes 1,5 tunnise jalutuskäigu kaugusel on veel ligi 10 kooli. Kuna meil oli plaanis uuesti korraldada õpetajate koolituspäev, siis tahtsime ka nendega kohtuda. Kuid meile üllatuseks oli kokku kutsutud kohe päris suur koosolek. Kohal olid kõik õpetajad, kohalike koolide koordinaator ja kooli komitee liikmed. Esimese kohtumise idee seisnes koolidele rääkimisest, miks me soovime luua süsteemi, kus õpetajad annavad igasse koolitusse 200 kwachase (1000 kwachat on umbes 1,5 eurot, ehk 200 on u 30 senti – toim.) panuse ning lisaks sellele rõhutasime, et me leiame, et see raha peaks tulema lapsevanematelt ja komitee liikmetelt, kuid mitte õpetaja taskust. Seda sellel lihtsal põhjusel, et õpetajad töötavad niikuinii vabatahtlikena ning see ei oleks aus, et nad peavad peale maksma oma töö tegemise eest. Kõik olid sellega nõus ning leppisime kokku, et peagi anname neile ka kuupäeva, millal koolitus aset leiab ning nemad lubasid nädalaga raha kokku koguda. Me olime üllatunud, et me enne sellest külast või küladest midagi kuulnud ei olnud, sest koolid olid väga toredad ja motiveeritud, kuigi samuti ilma klassiruumideta. Lapsed olid aga viisakad, üsna korralikud ja ei löönud meid nähes ka kartma. Õpetamismeetodidki olid teistsugused, mis oli jällegi tore, sest see tähendab, et me saame nad viia kokku teiste õpetajatega ning nad saavad jagada oma õpetamistehnikaid ja -vahendeid.

DSC01574

Nende koosolekutega tegelesime me üsna mitmel korral erinevates külades. Küll oli kohal vaid mõni õpetaja, kuid külades liigub info kui kulutuli ning lõpuks saime kenasti kokku pea et kogu vaja minema raha õpetajate jaoks. (Kokku oli vaja saada 18 000, ning saime ligi 16 000. Eelmisel korral oli vaja saada ligi 10 000 ja saime vaid 4000 kwachat).

 

Muudatus meeskonnas ja eelseisvad ülesanded

Nimelt on minu meeskond nüüd vaid mina ja minu koordinaator. Bogdan, kellega koos töötasime, aitas mind kuni sai ning pidi veebruari keskpaigas koju minema perekondlikel põhjustel. See on küll kurb, kuid koos saime me tehtud plaanid, mida me tahame teha ning nüüd on nende ellu viimine minu teha. Seoses tema lahkumisega püüdsime veel koos teha võimalikult palju ka tööväliselt ja näha Malawit. Nimelt võtsime uuesti ette käigu Manjete Rahvusparki, kust meid eelmisel korral immigratsiooniametisse toimetati. Seekord olime paremini ettevalmistunud ning saime käiguga hakkama. Rahvuspark on üsna suur ja peaks olema näha ka nn suurt viisikut, kelleks on elevant, lõvi, leopard, piison ja ninasarvik. Kahjuks me küll viisikut ei näinud, kuid nägime 22 elevanti üheskoos jõe ääres vanni võtmas ning jõehobusid ja palju ahve. Ööbisime telkimisalas, katuse all, kust nägi puu otsas tegutsevaid baboosid ka kogu aeg. Rahvuspargis liiguvad loomad vabalt, seega ahvid jooksid meie telkimisalal pidevalt ringi, mis oli minu jaoks täiesti vapustav.

IMG_2891

IMG_2917

IMG_2927

IMG_3006

Enne kui Bogdan ära läks, vaatasime kriitilise pilguga üle oma materiaalsed vahendid ning millised koolid ehitust vajaksid. Valisime välja kaks kooli, kelle tööga oleme alati rahul olnud ning kus olenemata ilmast on alati palju lapsi. Isegi, kui nad ütlevad, et ei ole palju. Nimelt ühes koolis on nimekirjas ligi 80 õpilast, kuigi kohal on mõnikord 50. Siis nad ütlevad, et jah, täna näed läksid vanemad kohalikule turule, sellepärast vähe. Lisaks sellele tahtsid nad kooli kinni panna, kuna kasutatava ruumi eest peavad nad maksma kuus 8000 kwachat renti, mida aga vanematel ei ole võimalik maksta. Sellega on koolil olnud igipõline võitlus ja nad ütlesid, et nad ei jaksa enam. Seega otsustasime, et see on üks koolidest, kuhu ehitame klassiruumi, et nad uksi kinni ei paneks. Nüüd on neil materjalid olemas ning ehitustöö on täies hoos. Puudu on veel vaid plastikust katuseplaat.

Teine kool, mille ehitamise kasuks otsustasime, on minu jaoks koguaeg erilisel kohal olnud. Mul on kuidagi eriline side olnud õpetajatega ning nende pühendumusega. Sealgi on lapsed alati kohal ning õpetajaid igapäevaselt kaks. Vahel tegeleb lastega ka üks vanem naine. Vaatab nende järgi kui nad söövad ja mängivad. Lisaks sellele on nad ka valitsusega ühenduses, et lastele maisi saada. Ka nendel on ehitusmaterjalid olemas ning vaja on vaid plastikust katuseplaati.

Vahepeal tutvusime ühe india ärimehega, kellel on ehitustarvete pood ning kes Chilangomas olevaid vabatahtlikke ehitusmaterjalidega aitab. Ning ka minule on ta nõus ehitusmaterjale andma parema hinnaga, mis on olnud suureks abiks, sest säästnud oleme me ligi 50 eurot.

Lisaks sellele saime lõpuks akna ette õpetaja majale, kus akent ei olnud ning ta kurtis, et suurte vihmade ajal sajab sisse ning siis pole ka toas kerge lastega tegeleda. Nüüd on see aken ees ning kool on õnnelik.

Jäänud on veel üsna vähe aega (Annaliisa plaanib Euroopasse tagasi jõuda aprilli alguses – toim.), kuid järgmiste rahaliste vahenditega on minu plaaniks panna plastikust katuseplaadid enne mainitud kahele koolile ning teha koolidesse tahvleid. Tahvlite tegemiseks on vaja tsementi ning kriittahvlivärvi ja värvimisvahendeid. Kui aega ja vahendeid on, tahaksin koolide seinadki ära värvida ja maalida, kuid ma ei tea, kas ma selleks võimeline olen. Ühes koolis on juba tahvlipõhi valmis, järgmine samm on selle värvimine.

IMG_3036

IMG_3034

Mina igatahes olen jube elevil ning motiveeritud. Chithwebe, kus ehitasime klassiruumi nullist, on rohkem tööjõus kui varem. Meie kolledži direktor käis üks päev minuga koos kohapeal ning ütles, et õpetajad on väga motiveeritud ja nende sõnul on koolis rohkem lapsi, sest vanematel on kooli rohkem usku, kui neil on oma ruum (paljud koolid tegutsevad lageda taeva all). Õpetajad on kooli toonud ka bambusvaiba, mis pannakse pausi ajal põrandale ning lapsed, kes end pisut väsinuna tunnevad, saavad pikali heita ja natukene puhata. Sellised lood ja kommentaarid teevad minul südame soojaks. Ma loodan, et Teilgi, kallid lugejad, sest Teieta poleks see võimalik olnud!

 

Puude istutamine, Annaliisa-nimelised koolid ja õpetajakoolitus

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et tegeleme siin ka puude istutamisega. Meie väikeses puuistanduses on nüüd üsna kenad istikud ning tasapisi oleme neid koolidele laiali jaganud. Üks päev oli korraldatud sündmus puude istutamiseks, kus minagi pidin kohal olema, sest neile oli väga oluline, et minu istutatud puu selle kooli õuel oleks. Nimelt oli tegemist esimese kooliga, mille ehitasime ning mis asub kohaliku küla organisatsioonide koordinaatori õuel. Ma arvasin, et tegemist on suure istutamisaktsiooniga, kuid tuli välja, et see oli rohkem nagu tseremoonia. Tähtsamad inimesed pidasid kõnesid puude tähtsusest, nende eest hoolitsemisest ning tänasid kõiki nende panuse eest. Ühel hetkel siis tõusid kõik püsti ja naised hakkasid laulma ja plaksutama ja selle melu saatel läksime puude juurde. Istikud olid asetatud valmis kaevatud aukude kõrvale ning osade juurde olid asetatud ka nimed koos organisatsiooni või positsiooniga. Kuna kõik toimus kohalikus keeles ja keegi mulle midagi ei öelnud, leidsin üks hetk, et paberil seisab minu nimi ning ka mina pean oma puu väga ametlikult istutama. Puid istutasid nii meie kooli õpilased, kui eelkooli õpilased kui ka direktor ning kohalikud küla tähtsamad tegelased. Hiljem jagati teistelegi koolidele istikud ning päev lõpetati taaskord saia ja limonaadiga.

Kui istutamine läbi oli, oli meil omakorda koosolek seoses õpetajakoolitusega ja saime taas tänamise osaliseks, kuna kohal olid kolme kooli esindajad, kelle juures oleme midagi ära teinud. Ning tundub, et nad tahavad koole meie järgi kutsuma hakata. Kaks kooli peaks siis kandma nime Annaliisa ning kaks Bogdani nime ning viies pidi saama meie mõlema nime. See oli jube armas taaskord!

Siin kõige esimene kool, mille valmis ehitasime:

DSC01599

Veebruaris juhtus veel selline huvitav seik, et kohalike külade koordinaator kutsus meid endaga koos kohalikku haiglasse üle andma ratastooli, mille ta annetusena ühelt Lõuna-Aafrika Vabariigi mehelt sai. Tegemist on väga korraliku, uhiuue ratastooliga, mida tal endal vaja ei läinud vist (tausta seletati kohalikus keeles, seega me hästi ei mõistnud).

IMG_20170223_095932

Selliste ratastoolidega sõidetakse siin tavaliselt:

DSC01586

17. veebruaril oli minu teine õpetajakoolitus, mille korraldamine oli seekord ainult minu õlul. Tuleb tunnistada, et see läks suuremate möödapanekuteta. Kui eelmisel korral oli registreerunud külalisi 57, siis seekord oli kokku 88 õpetajat. Hommikul kell 5.30 hakkasime toole otsima, et me kõik ikka ära mahuksime. Sel korral oli plaanis loeng eelkoolide olemusest, milleks nad on vajalikud, miks me neid nii kutsume ja kuidas nendega toimetada. Loengut andis kolledži fundamentaalainete õppejõud (Life skills and foundatation studies).

Mina tükk aega murdsin pead, et millega ise seekord lagedale tulla, sest loengu andmine on minu jaoks keeruline. Kuna oleme kodus kõik (toidu) pakendid alles hoidnud ning peale kuute kuud on pool tuba pakendeid täis, tegin väikest uurimistööd ning valmistasin ette 10 hariduslikku õppematerjali või mängu, kus neid pakendeid ära kasutada. Õpetajad pidid seminari käigus ise mängu valmistama ning arutama, kuidas nad seda koos lastega mängida saavad. Kuigi kartsin, et on tegemist liiga lihtsa ülesandega, läks kõik hästi. Õpetajad pusisid hoolega. Kutsusid mind kordamööda enda juurde, et abi küsida või näidata ja uurida, kas kõik on õigesti. Kui mängu valmis said, siis inimesed käisid ringi ja mängisid ise neid mänge ning olid jube vabas ja lõbusas olekus. Seda oli lust vaadata! Kui küsisin, et kuidas neile tundub, olid nad väga õnnelikud, sest neil ei olnud nendest mängudest õrna aimugi.
Hiljem jagasid õpetajad üksteisega erinevaid kogemusi, mis nende töös on ette tulnud ning vabadel hetkedel lauldi, tantsiti ja mängiti. Terve päev oli lõppude lõpuks edukas!

IMG_20170217_101016

IMG_20170217_122748

IMG_20170217_123614

IMG_20170217_152028

 

Abikäed kodusest Eestist, veredoonorlus ja mis on saanud Patriciast

Üks hea uudis on mul veel! Jõulude ajal, kui meil puhkus oli, tegin veidi “kontoritööd”. Võtsin ühendust Saku Gümnaasiumi huvijuhi, Anton Noorega. Kooli ajal olin ka osa õpilasesindusest ning mäletan, et sai ikka laatasid korraldatud ühe ja teise asja tarbeks. Ning mõtlesin, et tutvustan neile oma projekti ning ehk nad soovivad mindki aidata. Ja soovisidki!

Saku Gümnaasiumi õpilasesindus ja õpilased kogusid kokku 300 eurot. Lisaks kookidele aitasid nad mul müüa ka kohalike Malawi õmbleja valmistatud kotte, mis Eestisse saatsin. Suured-suured tänud tervele Saku Gümnaasiumi perele! Ning muidugi erilised tänud Anton Noor’le ja Saku Gümnaasiumi õpilasesindusele! Ma loodan, et kui Eestis tagasi olen, saan teid ka isiklikult tänada!

20170118_095424

20170119_084637

20170125_094624

Siin Malawis aga külastasin hiljuti juhuslikult Blantyre´i doonorikeskust ning sain oma verdki annetada. Käisime meie koordinaatoriga Patriciale (eelmisest lugudest tuttav liikumispuudega õpilane, kellele Annaliisa sobivat kooli otsib – toim.) ühte kooli vaatamas. Ning kui lahkusime, sõitis õuele doonorikeskuse buss. Olen Eestis mõnel korral (kui hemoglobiini tase on lubanud) verd annetanud. Ning küsisin Richardi (koordinaatori) käest, et kas mina kui välismaalane, kah saaksin annetada. Ta ütles, et ta arvab küll, aga lähme küsime. Küsisime ning saime positiivse vastuse. Koos gümnaasiumi õpilastega läksime bussi ja suure tantsu ja laulu saatel sõitsime doonorikeskusesse. Mind võeti eelisjärjekorda ning kaaluti ja mõõdeti vererõhku ja hemoglobiini taset. Kui sain kõik paberid täidetud ja testid tehtud, öeldi, et olen täiesti sobilik doonor.

DSC01582

Doonoriruumis oli ligi 5-6 tooli, üks mees käis ringi morsikannuga, et kogu aeg doonoritele morssi juurde valada, kui tops tühjaks sai. Ma jõin vist 1,5 liitrit seal istudes ära. Esimese hooga võeti ühest käest 125 ml, kuid siis jäi veri kinni. Teisest käest võeti u. 525 ml, kuid siis hakkasin ma juba minestamisele väga lähedale jõudma. Õde jäi minuga rääkima ning pandi lamavasse asendisse. Kui mul parem hakkas, saadeti mind teisele toolile Fantat jooma ja saia sööma. Mis mind aga imestama pani, oli see, et kui veri annetatud sai, anti igale doonorile kojusõiduks transpordi raha, 600 kwachat. Igatahes olin ma jube õnnelik, et ma seda teha sain. Kuid nüüd Patricia juurde.

Eelmistel kordadel olen rääkinud Patriciast, kelle haridustee lõpule viimist tahaksin toetada. Eelmisel korral sai kokku kogutud 35 eurot. Kool, mida külastasime, on parim variant, mis oleme leidnud. Kooli külastus oli küll minu jaoks natukene šokeeriv, kuid nagu ma aru sain, on see nii igas koolis. Nimelt, mind šokeerisid õpilashostelid ehk ühiselamud. Ühiselamu on kolm tuba, kõik läbi käidavad. Igas toas on 9-10 narivoodit, seinte ääres ning mõned toa keskel, seega ühes toas elab 18-20 õpilast. Õpilase ainuke personaalne ruum ongi tema voodi. Need, kes elavad esimeses toas, nende privaatsus on minimaalne, sest toast käivad läbi veel ekstra 40 inimest, kes elavad tagumistes tubades. Sain loa ka mõned pildid teha.

DSC01576

Dušširuumideks on kabiinid õues, kus ei ole ukse ees mitte midagi ning tüdrukud käivad end pesemas oma ämbriga ning wc-dki on kabiin, kus on vaid auk maas. Küsisin siis, et kui Patricia sinna kooli tuleks, kas ta leiaks abi vee kandmisel, sest tema jaoks on see suurim probleem, et ta ei saa ise vett kanda. Õppealajuhataja, kes minuga suhtles, küsis õpilastelt, kas nad aitaksid ning vastus oli väga soe ja abivalmis “jaa, muidugi.” Selles ma ei kahtlegi. Neid ka ei tundunud üldse häirivat, et neil ei ole mingit privaatsust. Minu jaoks oli see muidugi raske. Kuid ka väga heas erakoolis, mida külastasin, olid tingimused pea samasugused. Sain ka nende registreerimispaberid ning hinnakirja.

Kallid lugejad, siinkohal on mul endiselt vaja teie abi!
Paricia toetuseks on mul eelmisest korrast kogutud 35 eurot. Kuid ühe semestri hind on 120 000 kwachat, mis on ligi 160 eurot. Ühes õppeaastas on kolm semestrit, seega kogu aasta õppemaks on 480 eurot. Ning lisaks sellele on tal vaja koolivormi, mis on 15 000 ehk 20 eurot, mis on sisuliselt juba olemas.

Kooliga rääkides selgus, et saan ka maksta semestri kaupa või poole semestri kaupa. Registreerimispaberil on kirjas, et esimene makse ei tohiks olla vähem, kui pool semestrit ning teine pool tuleb maksta enne semestri lõppu. Patricia saab kooli minna alates uuest õppeaastast. Kahjuks ei ole mina siis enam siin, kuid neil on pangakonto, kuhu saan ülekanded teha ning kui õnnestub Patricia kooli saata, siis loodan, et interneti või koordinaatori kaudu saan temaga ühenduses püsida.

Kallis lugeja, kui sul on soov Patriciat aidata, siis saad oma panuse anda minu pangakontole, mille leiad artikli lõpust. Iga panus on teretulnud. Panuseid koguksin heameelega kuni septembrini. Kui soovid, võid kanda vastavalt võimalusele iga kuu midagi. Minuga võib alati ühendust võtta, et uurida, kuidas asi edeneb.

Kes kuuleb Patriciast esimest korda, siis eelmisest artiklist leiab ka pilte temast, kuid lühidalt tema lugu: Patricial on jalad haiged ning ta elab Chithwebe külas, kust ta ei pääse kooli, sest mööda konarlikku ja mägist teed ei saaks ta isegi ratastooli abil kohale. Ta on 18 aastat vana ning keskhariduse omamisest lahutab teda vaid üks õppeaasta. Septembris kandis tema ema teda seljas Chithwebe põhikoolis korraldatud üritusele HIV/AIDSi ennetuse teemadel, et minuga kohtuda ja paluda abi enda haridustee lõpule viimisel. Aeg-ajalt käin teda külastamas ning vahest saadab ta mulle sõnumeid, et uurida, kuidas minul läheb ning anda mulle ülevaadet, et milliste ainetega ta kodus iseseisvalt tegeleb.

 

Järgmisel korral kirjutan veel viimast korda Malawist!

Uskumatu, kui kiiresti on aeg siin lennanud. Juba mõne nädala pärast läheb Pedro õpilastega bussiga mööda Malawit reisima ning mina jään üksinda siia majja oma projekti otsi kokku tõmbama.

Kui sul on soov minu viimaseid jõupingutusi toetada, siis minu andmed on järgmised :

Pangakonto number :
ANNALIISA TÄHT
EE862200221024874347

Kui soovid toetada eelkoolide viimistlemist ning materjalide soetamist, kirjuta selgitusse: Pre-Schools. Annetused lähevad eelkoolide tahvlite ning seinte värvimise tegemiseks ning õpetaja juhendi trükkimisele.

Kui soovid toetada Patricia haridustee lõpuleviimist, kirjuta selgitusse: Patricia. Raha läheb Patricia õppemaksufondi.

Kui soovid rohkem infot, leiad mind facebookist: Annaliisa Täht või kirjuta mulle meilile: annaliisa.taht@gmail.com

Suured tänud kõigile, kes on oma panuse andnud, annavad ning käivad seda rada veel viimaseid kuid koos minuga!

 

Annaliisa Täht

 

Fotod: Erakogu