Annaliisa Aafrikas: Tagasivaade ja hüüe tulevikku

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

27. august 2017 kell 16:35



IMG_20170626_083821Aasta aega tagasi, augustis 2016, tutvustasime teile Annaliisat, kes valmistus vabatahtlikuks tööks Aafrikas. Kevadel naasis ta tagasi Eestisse ja on nüüd kirjutanud tagasivaatava mõtiskluse Malawis veedetud aja kohta. 25-aastane Annaliisa lõpetas Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö erialal ning töötas Tallinna Lastekodus imikute ja puuetega laste keskuses. Malawisse läks ta vabatahtlikuna algkoolide õpetajaid koolitama ja koolimaju ehitama Taanis asuva DRH Lindersvoldi kooli õppeprogrammi raames.

 

Ma oleksin võinud ja pidanud seda kirjutama maikuus, kui olin just tagasi tulnud. Kuid ma tunnen, et ehk on ikkagi palju õigem aeg selleks nüüd. Kätte on jõudnud suve lõpp ja Aafrika on juba üsna mitu kuud olnud minevikus. Aga kuhu siis edasi on mindud ja minnakse?

Juba Malawis olles teadsin, et ma tahan naasta koju ja jääda lähedaste käeulatusse. Seda vähemalt mõneks ajaks. Kuna minu perekond elab Haapsalus, leidsin minagi endale Haapsallu pisikese korteri ja töö kohvikus. Naljakal kombel on see ka eluviis, millest ma kunagi unistanud olen. Sellegipoolest loodan, et ühel hetkel leian Haapsalus erialase töö sotsiaalvaldkonnas ning saan end täiendada ja arendada oma erialal ning kui tung peale tuleb, uuesti õppimagi asuda.

Tagasi koju

Tagasi koju

Haapsalus, vaade merele

Haapsalus, vaade merele

Mis on saanud meist kõigist ja koolidest? Koolid Malawis elavad aina paremini ja seda on nii tore kuulda. Minu koordinaator Richard saadab vahel pilte ja kirjutab, millega nad tegelevad. Vahepeal on nad korraldanud õpetajatele treeningpäeva, kus seekord olevat osalenud 200 õpetajat, mis on üle ootuste suur arv inimesi.

Koolid on vahepeal rohkem valminud ning nende jutu järgi on nad väga motiveeritud ja töökad. Avatud on ka uusi koole jne. Patriciale (liikumispuudega tüdruk, kellele Annaliisa otsis võimalusi kooli lõpetamiseks – toim.) püüame nii minu kui külade abiga saada kokku puuduoleva raha õpingute jaoks. Juulis toimus ka eelkoolide lõpuaktus, kus tähistati koos lastega, kes sügisest alustavad kooliteed.

SAMSUNG CAMERA PICTURES

SAMSUNG CAMERA PICTURES

SAMSUNG CAMERA PICTURES

SAMSUNG CAMERA PICTURES

SAMSUNG CAMERA PICTURES

SAMSUNG CAMERA PICTURES

Minu tiimikaaslased on samuti läinud omateed. Pedro on hetkel Ecuadoris ühe inglise organisatsiooni kaudu tööl ning sealt naastes uurib oma võimalusi samasse organisatsiooni tööle jääda. Bogdan naudib viimast kuud kodus Rumeenias ning siis asub Amsterdami ülikooliteed käima.

Peale nii mitut kuud on olnud mul aega mõelda ja analüüsida oma teekonda üpris põhjalikult. Tegelikult ei alanud see ju Malawist, vaid Taanist. Kui ma vaatan tagasi sellele inimesele, kes läks kaks aastat tagasi Taani, ei tunne ma teda ära. Tagasihoidlik Eesti neiu, kes kartis rääkida inglise keelt, elas oma introvertses maailmas, julgemata end liialt avada. Külm ja õel kipub see maailm ju olema ja ei teadnud, kas sealgi minu päris olemus heaks kiidetakse. Kuid seal õppisin ma olema mina ise ja ei keegi muu. Päevast päeva tegeledes teemadega ja valdkondadega, mis mind köitsid. Ning inimesed nägid minus ainult mind ennast ja hindasid seda väga kõrgelt, tahtmata mind muuta. Pigem aidati mind üle komistuskividest ja müüridest, mis olin endale ise ümber ehitatud. Ma õppisin olema mina ise ja vähemaga mitte leppima.

On üks luuletus, mille viimased read ütlevad :”You are made of so much beauty, but it seems that you forgot, when you decided that you were defined by all the things you are not.” Vabatahtlikud, inimesed, keda ma kohtasin ja koju jäänud lähedased (ning muidugi ka mina ise) hakkasid palju rohkem nägema seda, mis on minus päriselt peidus. Kust jooksevad mu piirid ning mida olen väärt. Minagi korrutasin endale asju ja väärtustasin valesid asju elus. Taani ja Malawi on ühise teekonnana mind muutnud enesekindlamaks, ilusamaks ja veel rohkem minuks.

Ma pean veelkord tänama kõiki koduseid, kes mind ikka meeles pidasid, võtsid vaevaks mulle aeg-ajalt kirjutada ja on mind Eestis üles leidnud. Ma tänan kogu südamest Telegrami minu teekonna kajastamise eest. Ning inimesi, kes läbi selle meie tegemisi Malawis toetasid! Ma ei oleks seda iial ära teinud üksinda!

Süda ihkab seikluste järele – seega ei tea, kuhu see elu mind veel viia võib, kuid elamata ta ei jää! Olgu seda siis siin- või teiselpool ekvaatorit!

 

SUURED TÄNUD JA UNISTUSTE TÄITUMIST!

Teie Annaliisa



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt