Reisimälestus Euroopa kodututest: Seni, kuni usku mängus ei olnud, hoidis sealne multikulti kokku

7. november 2017 kell 13:27



egert+rohtla_mai+2014_foto_+alan+proosa-39Käesoleval aastal ilmunud raamatutest on kahtlemata üks omanäolisemaid Egert Rohtla reisipäevik „Mine ja kaota ennast”, mille avaldamist ta esialgu ei plaaninudki. Autori reisimärkmed on läbielatu kirjeldused, linnade ja inimeste portreed läbi sõnade, aga seda kõike teatavas melanhoolses võtmes. Tekstist tihti läbi kumav motiiv on inimeste headus – justkui autor otsiks laiast ilmast tõestust, et inimeste oskus kaasinimeste vastu südamlik olla on veel alles. Rohtla märkab seda ja väärtustab neid puudutavaid hetki, sest märkmetes leidub ka kurjust, hoolimatust ja inimeste varjatud mõttemaailma, mis eri kultuurides ilmneb igal pool omamoodi. Meile avaneb kõle ja kurb pilt pagulaskriisist, mida autor püüab enda jaoks lahti mõtestada – kes on vale-pagulased ja kellele tuleb kaasa tunda, sest neid on kodudest välja tõugatud. Uurisime raamatu tagamaade kohta kirjanikult endalt, keda muide 2014. aastal Areenis tulevikutähena tutvustati.

 

Sinu raamat ei ilusta reisimist ühegi nurga alt. Sa ise ei ole turist vaid rändaja. Päris üksik rändaja, kellel väits põues. Sul puuduvad kontod sotsiaalmeedias, sind justkui ei eksisteerigi. Aga raamat “Mine ja kaota ennast” kõnetab, kuigi on erand meie reiskirjanduse valikus.

Aitäh! Ju siis päris mõttetu ei olnud… Minu plaan ei olnud reisimist ilustada ega koledamaks teha. Plaan ei olnud üldse seda päevikut välja anda. Tunnistan ausalt et ma ei ole varem eriti reisikirjandust lugenud. Lugusid kuulasin alati heameelega, aga polnud õrna aimugi milline üks reisiraamat üleüldse välja nägema peaks. Nüüd pöördusin isegi reisiraamatu-usku. Paneb ennastki muigama. On see minu oma siis reisiraamat? Või on see hoopis raamat sellest, kuidas ei tohiks reisida? Võta näpust.

Väitsa koha pealt võib vast enamus matkaselle nõustuda et see on multifunktsionaalne tööriist mis võib päästa su elu. Facebookist loobusin paar aastat tagasi. Paaril korral olen üle mõne sõbra õla kiiganud, mis seal toimub. Ohtralt beebi- ja kassipilte. Ei kahetse, et loobusin.

 

Mis sind uitama viis? Kirjutad, et elu Eestis on tegelikult ilus…

Ju ma tänapäeva mõistes veidrik olen.

„Ei läinudki ennast leidma… nonoh??“

Usun, et ennast leida võib igal pool. Vahet pole, viibid sa peldikus või palmisaarel. Keskendudes sisemisele vabadusele ja reaalsele tahtele olla sisemiselt vaba, ei vaja inimene väliseid stiimuleid et valgustavatele arusaamistele jõuda. Lood iseenese unikaalse raja, mitte ei longi aastaid mõne eeskuju kulunud jalajälgedes. Mulle meeldib reisimine lihtsalt reisimise pärast. Aga igaühele oma. Kes läheb, mingu rahus. Peaasi et rahu leiab.

Tundmatus on mingil määral alati paelunud. Müstilisus. Teadmatus.

Kuhu rändamise korral välja jõuaksin, keda teel kohtan? Mis saama hakkab kui kusagile suvalisse kohta ilma rahata, internetita, toiduta ja sõpradeta hüpata? Kas mul tekib eesmärk? Jääb seal ellu?

Eesti kui institutsioon on kole.

Aga Eesti kui maad, metsad, sood, rabad. Kui silmad-kõrvad lahti teha või pisutki oma ninaalusest kaugemale vaadata, võib leida terve karja lahedaid ja avatud ühise kultuuritaustaga inimesi, kellega saad maailma kõige ilusamas keeles võimalikult väheste möödarääkivustega maailma asju arutada. Mingisuguse järjekordse „valgustunu“ eestlased-on-kõik-lollid-ja-värdjad-stiilis möginat ei viitsi kuulata. Eesti on ilus ja see on mu kodu.

Ja pole maavärinaid. Malaariasääski. Näljahädasid. Automaatidega lapsed ei jookse ropendades külapoodi õlle järele ja ei lase tee peal vaga vanamammit maha, eksole? Kuidas ta siis ilus ei ole? Ikka on!

Aga see et Eesti ilus on, ei tähenda ju et ennast vahepeal tuulutamas käia ei või. Mina hakkasin Eestit ja meie kultuuri tänu sellele palju rohkem hindama.

 

Silma jäi, et sind paelub inimlikkus, headus ja justkui otsid ka reisides kinnitust, et kontakt inimeste vahel on veel võimalik ilma nutiseadmeteta. Kas inimestega kontakti saada oli rännates lihtne? Räägi mõni ere mälestus.

Jah, õnneks on nutikamad lugejad läbi hammustanud et nende kaante vahel peituv tekst ei ole minust. Minu isiksus on seal tegelikult tähtsusetu taustamüra, vahend, läbi mille jõuab neisse paikadesse, nende inimesteni. Muidugi morjendas see, et väga paljud inimesed noortest vanuriteni välja olid nutitelefonidesse aheldatud. Olin vist kordades õnnelikum kui nemad. Kuulamine on kaduv kunst. Nagu ka jälgimine. Pooldan selle taaselustamist.

Olen proovinud talletada momente, hüpata ligi inimestele, enne kui nad jõuavad end kellekski vormida, valmistuda, maski ette lükata. Jalutasin vahel näiteks ootamatult kellegi juurde ja hakkasin juttu tegema. Oldschool. Enamasti lõppes see positiivselt. Sain eredad mälestused ja mingisuguse ülevaatliku kollaaži inimestest, kes tundusid lahedad, head, segased (heas mõttes), mässumeelsed, isepäised. Kõike korraga ei saa. Aga killukesegi neist.

Kohtasin Hispaanias noort naist kes nägi välja nagu Janis Joplin, üks mu lemmiklauljaid läbi aegade. Ta kehakeel, hääl, suhtumine, kõik meenutas Janist. Olin täiesti lummatud. Olime lihtsalt sõbrad, aga temaga koosviibimine oli midagi lubamatut ja müstilist. See polnud minu ajastu, ja ometi oli mul lubatud kolmeks päevaks sellesse siseneda. Ma ei saanud öösiti isegi und. Mõtlen siiamaani, kus kurat see Janis Joplin on?

 

Sa puutusid palju kokku ka sotsiaalselt rõhututega, sest peatusid mõne aja kodutute varjupaigas. Kas kohtasid seal inimesi, kelle jaoks varjupaik oli teadlik valik? Millist meeleleaadi kodutud endas kannavad? On nad süsteemi vastu või ei ole sealt võimalik ühtset sõnumit välja tuua?

Jah, puutusin küll, ja sellest võikski kirjutama jääda… Ei ole paraku võimalik ühtset sõnumit välja tuua, aga omavahelisest solidaarsusest meil seal puudust ei olnud. Üksteist ikkagi hoiti. Niipalju kui mina kogesin, võisid selle solidaarsuse lõhkuda vaid erinevad usulahud. Seni, kuni usku mängus ei olnud, hoidis sealne multikulti kokku.

Oli muidugi süsteemivastaseid – eriti paadipõgenikud Aafrika mandrilt, kellest nii mõndagi kinnipidamise korral julmalt peksti. Kõige haigem oli asja juures see et peksa tundusid saavat kõige rahumeelsemad, arukamad ja heatahtlikumad inimesed ja mitte vägivaldsete kalduvustega ajupestud usuhullud kellele pisike sõbralik eksortsism ehk paha ei teeks.

Oli häid inimesi, kellele hispaania riik oli maksudega liiga teinud.

Oli hasartmängureid kes kaotasid oma kodud. Oli eksvange kes ei püsinud ühelgi töökohal sest neil olid autoriteediprobleemid või neil lihtsalt õnnestus valele inimesele vastu hambaid panna või midagi varastada ja vahele jääda. Oli eksvange kes üritasid jalule saada. Oli neid, kellel olid suured võlad kaelas. Oli neid, kes olid halbu asju teinud ja varjasid endid nüüd varjupaigas, lootes rahvamassi sulanduda. Oli vanureid ja vanu prostituute kellel ei olnud kusagile minna. Oli südameprobleemidega inimesi kes olid terve elu teinud füüsilist tööd aga nüüd ei saanud tööd. Oli narkomaane, oli invaliide. Invaliide aitasid kõik kodutud.

Mõnel inimesel olid sugulased, aga ei tahtnud neile koormaks jääda, eelistasid pigem seal olla.

Kodutute seas vohas ka laiskus, õpitud abitus, alkoholism, perspektiivitus.

Hooajatööd oli kohalikes suurfarmides (apelsinid, oliivid jms) vahel võimalik saada, aga see on füüsiliselt väga raske, madalapalgaline ja intensiivne töö.

Oli noori mehi kes üritasid aktiivselt ühiskonda integreeruda. Hiljem lisandus ka noori ida-euroopast pärit laiskvorste, kes kandsid kalleid riideid ja käisid seal niisama hängimas sest olid kusagilt välja uurinud et „õu seal saab tasuta süüa ju“. Need tüübid panid otse pärast õhtusööki oma parimad triiksärgid selga, geeli pähe ja põrutasid mõnda ööklubisse, et toidu pealt kokkuhoitud raha maha juua ja latiinotšikke sebida ning hommikul pohmellis peaga kodututele kuuluvat toitu sööma tulla ning praalida, kui palju shotte eile õhtul tehtud sai. Kirju seltskond.

pt14 valged toolid prost

 

Hipilikud väljendid ja praeguse reisimise osana nähakse dumpster-divingut, skvottimist kui ka kommuunielu. Kas sa puutusid oma reisil kõige sellega kokku? Rikastas see sinu reisikogemust? Kuidas sulle tundub, kas need võimalused koondavad teatud meelelaadiga inimesi ja leidsid sa läbi nende kogemuste endale sõpru, mõttekaaslasi?

Nende poppide ja noortepäraste hipiväljenditega väga kursis ei ole. Aga saan vist aru mis mõtled. Rikastasid, vahel risustasid – sõltub kui räpane oli. Mõnedes hipikommuunides sai ikka ringi vaadatud ja oldud.

Oli üsna korralikke, vaimseid ja produktiivseid kommuune (näiteks 30 pluss inimesed kes enam nii palju pidu panna ei tahtnud), lõbusaid savukasvatajate kommuune kus aeg oli peatunud ja oli ka tumedamat varianti, mille ristisin Mustadeks Kommuunideks – hipikommuunid, kuhu on amfetamiin ja/või heroiin sisse sööbinud. Seda kommuuni väga päästa ei anna. Kui, siis personal välja vahetada. Oli häid, oli halbu kogemusi. Aga halbu ma ei viitsi väga heietada. Võtan seda kui midagi iseenesestmõistetavat – osa teest.

Seda panin küll tähele, et sarnaste vaadete või meelelaadiga inimesed kippusid kangesti koonduma. Sõpru ja mõttekaaslasi leidsin. Suhtlen osadega siiamaani meili teel. Kui neil meeles on facebooki kõrvalt meili kasutada. See on pidulik sündmus, kui meil tuleb.

 

Triin Heinla, kes Müürilehe veergudel avaldas reisikirja hipisaarelt, ütles, et kõik meie vajadused on genereeritud. Kuidas sina sellele mõttele reageerid? Oled nõus või on mõte liiga lihtne?

Ma olen nõus, et tema sellega nõus on.

 

Kas inimesed on sinu meelest mugavad?

Paljud on küll. Olen isegi üks neist olnud. Aga siiras huvi millegi, kellegi või iseenda käekäigu pärast kipub alles siis tekkima kui esmalt isendal ahter suitsema hakkab. Mugavale inimesele on raputust vaja, tee mis tahad.

Asjadekultus on mind sügavalt puudutav teema. Ise saan nüüd üsna vähesega hakkama ja olen väga rahul. Super elu, kohe on vähem pseudoprobleeme kui oma säravast hiina plastikust lahti lasta.

 

Kuidas tõlgendad enda jaoks mõistet vabadus?

Vabadus tähendab olla ahelais ja teadvustada, et see on pelgalt füüsiline vangistus. Või olla omadega täielikus ummikus, ja teadvustada et vihma sellest hoolimata rohkem ei saja.

Või julgus süüa hommikuti küüneke küüslauku nii, et sind ei häiri, kuidas see sotsiaalses pildis välja paistab.

 

Osalt on sinu Euroopa reisi kogemused ikka väga hard core. Sellised situatsioonid, kuhu ise ei tahaks sattuda. Aga sa ise, teistkorda näiteks kui läheksid, teeksid midagi teisiti ka? Oleksid mõne asja suhtes ettevaatlikum?

Kõigile see värk ei sobi ja ma ei propageeri seda. See võib mõnele pisut jube või imelik tunduda, aga mind paneb selline värk ennast palju elusamana tundma kui facebookis kassivideote laikimine. Võimalikult vähe jamasid prooviks korraldada, seda küll. Aga ettevaatlikum? Ei. Siis kaoks ju kogu võlu ära.

 

Mida arvad kapitalimist?

Enam ei arva midagi. Idee oli ilus. Reaalsus kukkus välja sama sitasti kui demokraatia.

 

Mis on sinu jaoks ressursside raiskamine?

Täiskasvanud inimene, kes praalib uhkelt, et ta pole elu jooksul ühtegi raamatut lugenud. Raamatud olevat pededele. True story.

 

Kas raha eest saab vabadust osta? Milline on sinu suhe rahasse? Tundub, et selle puudumine sind ei takista.

Võib-olla saab. Olen kohanud kirevaid inimesi kellel on palju raha, kes tunduvad vabad, usuvad sellesse tõsimeeli ja võivad sellest pikalt rääkida. Aga mulle tundub, et raha kasutatakse vabaduse otstarbeks haruharva. Rahaga pole ma kunagi targalt ümber käia käia osanud. Pole vist väga proovinud ka. Ei vihka teda, ei armasta teda. Ta on lihtsalt kokkuleppeline vahend. Võiksime ka kastanimunades või viljakottides kaubelda. See ei muudaks algupärast inimloomust. Aga raha puudumine mind vist ei takista. See võib morjendada, tõsi, aga ei takista.

 

Päris ausalt öeldes jäi raamat kuidagi järsku pooleli, keset reisi. Kas on tulemas ka järge? Tundub, et nii mõndagi põnevat on veel rääkimata…

Teine osa päevikust on käsikirjas olemas ja osalt ümber trükitud. Ja loodetavasti ka ilmub. Üllataval kombel elasid need läbisegi täis kritseldatud kaustikud peaaegu täielikult reisi üle. Selles, et ta kohe täies mahus avaldatud ei saanud, mängis suurt rolli ajafaktor. Olles tagasi Eestis, olen uuesti hakanud kella tiksumist teadvustama. Elu kella järele. See aeglustab kummalisel kombel kogu protsessi. Mõned inimesed on produktiivsemad paikades kus kell ei tiksu. Loodan kunagi mõnda sellisesse paika naasta.

960x750px

 

Küsitles Sander Soomaa

 

Uuri Egerti raamatu kohta lisaks: Helios

Foto: Alan Proosa

Pildid: Margret Paide ja Helios kirjastus