Kristo Poljakov: Arutlus demokraatiast ehk rahva võimust

21. september 2017 kell 12:43



Mina“Tervist kõigile! Soovin arutleda demokraatia ehk rahva võimu üle. Milline võiks üks rahva võim olla? On räägitud, et Eestis võiks rakendada erinevaid otse- ja osalusdemokraatia, talentide valitsust ning muid valitsemisvorme, kuid kas demokraatia võiks ka informeeritud, haritud, eetiline, loodus- ja sh inimsõbralik, teaduslik, objektiivne, loov, probleeme ennetav ning lahendav, rahumeelne, koostöösoovlik jms olla? Mulle näib, et kui rahva võimu saab mainitud omadustega iseloomustada, siis sellisest demokraatiast oleks loodusele sh inimestele rohkem kasu võrreldes kitsatähenduslike esindus- ja otsedemokraatiaga või muude valitsemisvormidega. Demokraatiale on omane kodanikkonna osalemine poliitikas, mida võiks siis nimetada osalusdemokraatiaks. Mulle näib, et osalussoovlikkus käib nö käsikäes koostöösoovlikusega, seega jääb osalusdemokraatia ka suht kitsatähenduslikuks.  Ja kuigi pole olemas 100 % üht v teist viisi valitsuse mudelit, vaid pigem mitmete erinevate segu, siis ongi tähtis sügavam sisu, mida iseloomustada mitmekülgselt,” kirjutab tartlane Kristo Poljakov, kes kandideerib KOV valimistel valiisliidus Südamega Tartu.

 

 

Kuidas aga juhitakse hetkel ühiskondlikke protsesse? Esindusdemokraatia näib olema valdav. Tartu kaasav eelarve on alla ühe %ndi. See peaks aga jõudsalt liikuma 100 % suunas. Kas pole kummaline kaasamisest rääkida, kui süsteem on üles ehitatud nii, et karistusega ähvardades kehtestatakse seaduseid ja sh võetakse jõuga maksud? See aga ei vasta eespool mainitud omadustele nagu eetline ja sõbralik, ning näib mulle iganenud, arvestades, kuidas tänapäeva kogukonnad vabatahtlikus koostöös toimetavad igapäevaselt. Seega tulekski alustada sellest, kuidas ühiskond teeb koostööd. Karistusega ähvardamine on hoopis midagi muud, kui vabatahtlik ja rahumeelne ühisettevõtmine. Mulle ei näi see ühisettevõtmisena, kui valitsus tellib töö kellegilt teiselt, aga ei kasuta ära vabatahtlikult olulisimat ressurssi — inimesed, ja teha ise koostööd ning ise luua mida iganes. Ja mis ühisettevõtmine on see, kui maksumaksjate rahast ja ressurssidest saadud kasum läheb nö era-, mitte ühiskätesse? See ei näi mulle koostööna, vaid pigem vägivallana ja kitsa ringi inimeste huvide eelistamisena. Kas rahumeelne koostöö on kohalikul ja riiklikul tasandil võimalik? Mina annaksin selle probleemi nagu muudki ülesanded vabatahtlikult lahendada asjatundjadtele erinevatel erialadel koos õppijatega, nõusolekuliselt rahvaga ja individuaalidega.

Kuidas penisionisüsteem, ajateenistus ja muudki sotsiaalsed koostöövormid töötaksid rahumeelselt ning vabatahtlikult? See on inseneritehniline küsimus, mida saavad lahendada asjatundjad vastavalt küsimuse sisust. Oluline näib mulle see, et kõigil inimestel oleks võimalus asjakohaselt metoodiliselt läheneda, olla kaasatud, osaleda, aru pärida ja ettepanekuid teha, et ühiskond saaks jõuda ka otsustele, mis on võimalikult kasulik kõigile. Selleks on vaja motiveerida inimesi lasteaiast saati õppima metoodilist lähenemist. Kui ühiskond soovib korruptsiooni vältida, siis tuleb kasutada 100 % läbipaistvaid ja kontrollitavaid meetodeid nagu teadlased seda teevad. Miks peaks poliitiline süsteem ja ennekõike ühiskond, kui tervik teisiti otsustele jõudma, kui seda teevad teadlased? Kuid see ei tähenda, et on olemas eraldi teadlaste eliit ja lihtsad kodanikud, vaid mina näen ikka tulevikku sellisena, et kõik inimesed on mitmel erialal asjatundjad, uuriad, teadlased jne. See on suurem visioon ja mulle näib, et seda ongi vaja.

Ja ma rõhutan seda, et kui on jõutud mingile lahendusele, siis sellest osavõtt on vabatahtlik välja arvatud erijuhud, kuid neid ka ennetatakse ja lahendatakse lähenedes asjatundlikult metoodiliselt, eetiliselt, loodus- ja sh inimsõbralikult. Mulle näib, kui toitu kasvab igal pool külluses kõigile, siis pole võimalik müüa, osta, varastada toitu ja selle eest karistada, aga kui toitu kasvab nappuses, siis tekivad erinevad probleemid. Juurdepääs küllusele peab ka olema kõigile, sest muidu jätkuvad tänased probleemid nagu nt vaesus, sõda ja poliitiline korruptsioon. Kuid on ka võimalik valida küllus ja rahu, kui seda ülesannet ja muidki lahendavad asjatundjad vabatahtlikus koostöös terve ühiskonnaga.

Mina seisan selle eest, et Tartu ühiskond ja terve inimkond areneb sihikindlalt haritud, loodus- ja sh inimsõbralikus, külluslikus suunas, mitte konkureerides, vaid vabatahtlikus koostöös. See, kuidas vabast tahtest ja soovist ühisettevõtmist teha, otsustele jõuda, probleeme ennetada ja lahendada, inimvajadusi rahuldada, on insenertehniline küsimus, mida võiksid ideaali lähedaselt kõik mõista lahendada ja osa võtta otsustele jõudmisest. Seega kui mina töötaksin vabast soovist volikogus, riigikogus või kuskil mujal rahvakogus, siis ma annaksin ülesande teadus- ja haridusasutustele, õppijatele ja kõigile soovijatele, et nad teeksid konstruktiivset kriitikat praeguse ühiskondliku korralduse suhtes, pakuksid välja lahendusi, mida siis asjakohaselt metoodiliselt uuritakse ning selgitatakse antud hetkel parim lahendus. Ja ma algataksin ja korraldaksin rahvahääletuse igas küsimuses, mis on ühiskondlik ja küsiksin kõigilt haritud, informeeritud nõusolekut. Mina ei jäta ühtegi ühiskondlikku probleemi tähelepanuta. Tavaliselt toimub selline mobiliseerimine sunniviisiliselt sõjaolukordades, aga mis oleks, kui seda teeb valitsus koostöös kõigi vabatahtlikega? Kuidas olla kindel, et me liigume õiges suunas? See on ka probleem, mille üle saavad arutada inimesed vastavalt enda asjatundlikkusele vastavas küsimuses. Mina seaksin eesmärgiks pidevalt täiustada tehnoloogiaid peamisel põhjusel, edendada looduse ja sh inimese heaolu. Selleks tuleb, ma rõhutan, liikuda erakasumipõhiselt ettevõtluselt nõusolekulisele, haritud, asjatundlikule jms ühisettevõtlusele. Mina näen koostöö võimalust kõigiga, mul ei ole vaenalsi ja konkurente, sest ma soovin kõigile parimat ja ilusat elu.

Ühtlasi teen ma ettepaneku peatada kõik kohaliku oma- ja vabariigi valitsuse, voli- ning riigikogu otsused, ja harida, informeerida tervet ühiskonda, millistele otsustele on jõutud, kaasates selleks haridus- ja teadusasutusi, ning küsida kõigi nõusolekut, kes on asjasse seotud kas läbi maksude või muul moel. Kui on tegemist ühiskondliku otsusega, siis tuleb küsida kõigi ühiskonna liikmete haritud, informeeritud nõusolekut ja kui keegi pole nõus, siis on minu veendumusel täiesti eetiline see, et individuaalile ei tohi peale suruda asja, millesse tema ei investeeriks kogu teada oleva infoga. Lisaks kui selgub uus info, mis muudab lahendust, siis tulebki uut teavet arvestada, sest nii on metoodiliselt lähenedes asjakohane. Ei ole olemas utoopilisi täiuslikke lahendusi, mis on muutumatud, vaid parimad lahendused on pidevas täienemises ja muutuses, sest arvestama peab ümbritseva maailmaga.

Kokkuvõtvalt rõhutan ma, et ei ole vaja tehislikke inimloodud seadusi, mis keelavad ja karistavad, vaid selliseid, mis nt välistavad soovimatu käitumise peamised põhjused ja loob hoopis sellise keskkonna, mille tingimused stimuleerivad soovitud käitumist. Seega mida mina teeksin on see, et annan endast kõik, et liikuda informeeritud, haritud, eetilise, loodus- ja sh inimsõbraliku, teadusliku, objektiivse, loova, probleeme ennetava ning lahendava, rahumeelse, koostöösoovliku demokraatia ehk rahva võimu ja ennekõike kogukonna, ühiskonna ja inimkonna suunas. Kui lahendus töötab ja seda esitletakse rahvale ja nad veenduvad, et lahendus töötab, siis soovitakse vabatahtlikult sellega ühineda. Kõigile antakse võimalus esitleda enda lahendust ja asjatundlikult metoodiliselt lähenedes selgitatakse välja, mis töötab ja mis ei tööta.

Kui keegi soovib konstruktiivset kriitikat pakkuda ja küsimusi esitada, siis ootan huviga.

 

Suurepärast elu kõigile soovides

Kristo Poljakov (Südamega Tartu)

 

Pildid: erakogu, the-scientist.com