Arvamus: õiglase(ma) elu võimalikkusest

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

24. november 2013 kell 18:05



20070612-burtynsky-mw13-010-910Kes meist ei oleks kursis sellega, kuidas võim on nii palju kaugenenud tavalisest kodanikust, et on kaotanud igasuguse sideme reaalsusega ning teostab end kivistunult nende arvelt, keda esindama ja teenima peab ja kes selle irratsionaalsuse sõltumatult nii nüüd kui ka tulevikus peabvad kinni maksma.

 

Kui paljud meist mõistavad, et inimesed, keda võim peaks esindama, on eemaldatud otsuste ja valikute tegemisest ning selle asemel on valijale antud marginaalne õigus otsustada ainult selle üle, KES hakkab vastu võtma otsuseid vastavalt oma maitsele ning sellest subjektiivselt tulenevale vajadusele, mitte aga öelda oma esindajale, millised need valikud peaksid olema. Ehk küsimus on selles, mis muudab poliitiku tõeliseks spetsialistiks nendel teemadel, mille osas ta otsuseid teeb ja need seadusteks vormistab? Elu on näidanud, et nad pole seda valdavalt – nad on ainult jutumehed, lobistid, kes peavad tehtud otsuse oma valijale maha müüma. Seega, poliitikud on töövõtjad, kes dikteerivad oma tööandjale oma töökohustusi ja tingimusi, millistel nad on nõus neid valikuid tegema, mis praktikas teenivad ainult kitsaid huvisid, nagu elu on näidanud.

 

Professionaalid retoorikute asemel

Näiliselt on tegu labürindiga, millel pole ei algust ega lõppu ning inimesed, kelle arvelt sellist võimu teostatakse, tunnevad end abitult seda eluteatrit pealt vaadates ning selles osaledes. Tegelikkuses on aga tegu ainult osava illusiooniga, mille võib lõhkuda kas või järgmiste riigikogu valimistega 2015. aastal – selleks on vaja ainult sellist poliitilist jõudu, kelle valimislubadus oleks oma valijatele anda otsustusõigus kõigis küsimustes, mis tulevad riigikogus arutamisele ja seadusteks vormistamisele.

Meil on viimane aeg kasutada ära tehnoloogilist revolutsiooni, mis on aset leidnud ja teha elanikkonnale võimalikuks valitsemine oma riigi üle, kasutades selleks ära arvuti- ja internetivõrku, ja nendele, kellel puudub juurdepääs sellele, tagada selles osalemine mõnel teisel moel. Kõik, mida me vajame, on partei või poliitiline liikumine, kes garanteerib oma valijatele osalemise valitsemises pärast valituks osutumist. Ja see oleks juba tõeline demokraatia, mida hakkaksid juhtima erinevate alade professionaalid retoorikute asemel – rahvas peaks selleks erinevate kanalite vahendusel ainult kirja panema oma mured, ja kui ollakse ka visionäärid või omatakse kogemust mingis küsimuses, siis ka võimalikud lahendused nendele.

Peale selliseid valimisi joonistuks muu hulgas protsentuaalselt selgelt välja eliit, kes ei ole huvitatud oma poliitilise võimu kaotamisest ja annaksid oma anonüümse hääle vanadele parteidele, kes esindavad seda kivistunud süsteemi, mis teenib peamiselt ainult neid endid ja niiditõmbajaid, kelle huvides mingeid otsuseid ja seaduseid tehakse. Samal ajal annaks ülejäänud hääletuks muudetud rahvas vastuhääle kehtivale praktikale ja irratsionaalsele maailmavalitsemisele – selle asemel, et vaagida, kes on parem kandidaat, kes võtab niikuinii enamjaolt vastu otsuseid, mis ei ole valija huvides ja dikteeritakse kuskilt kaugelt või kõrgelt.

 

Praktiline sissejuhatus vaesuse probleemi olemusse

Teeksin siinkohal ka praktilise sissejuhatuse ühte kõige põletavamasse probleemi, mis minusugust igas mõttes keskmist Eesti Vabariigi kodanikku vaevab – see on vaesus. Kuna ma olen üksikvanem ja mu poja ning tütre isa on surnud, siis saavad mu lapsed küll riigilt natuke üle saja euro igakuist toetust isa kaotuse eest, ja ma ise olen keskastme spetsialist, kes teenib natuke üle Eesti keskmist palka, aga sellest hoolimata ei ole meie kolme elu just kerge. Küsigem naiivselt, miks see nii on, miks jääb meile normaalseks äraelamiseks vahendeid napiks? Olles igapäevaselt tegev tarneahela juhtimisega, on mul tekkinud selge ettekujutus selle (globaalsetest) põhjustest: asi on aina pikenevates tarneahelates ehk vahendajates, kes kõik peavad kehtivatest seadustest tulenevalt olema kasumlikud (ehk kasumiahned, kui jätta eufemismid kõrvale).

Toon ühe hea näite oma tööst. On üks Eesti firma, kes on tootmisettevõte, aga kes osa asju tellib allhankijatelt, mitte ei tooda ise. Ilmselt on sellel Eesti ettevõttel ka veel klient, kellele ta selle toote edasi müüb – ja vahest veel sellelgi jne. Ma kirjeldan nüüd seda osa tarneahelast, mida mina konkreetselt näen ja haldan.

See Eesti firma saadab oma tellimuse mulle, teisele Eesti tootmisettevõttele, kes on selle toote maha müünud oma kliendile korraliku kasumlikkusega, aga pärast tellimuse saamist selgub, et ka meie ei soovi seda toodet ise teha ja tellime allhanke omakorda ühelt Soome ettevõttelt (ja sellega arvestati juba pakkumise tegemise hetkel). Kes arvab ära, mida teeb see Soome ettevõte pärast minult tellimuse saamist? Õigus on nendel, kes arvavad, et tema omakorda annab selle tellimuse edasi Hiinasse, kus toode lõpuks valmis tehakse, transporditakse Soome ja sealt edasi juba Eestisse. Seega on selle toote müügihinna sees lisaks kasumlikult maha müüd materjalihindadele juba ka summad, mis lähevad transportimisele Hiinast Soome ja Soomest Eestisse – nagu ka Harjumaalt Tallinnasse pärast seda, kui me toimetame toote oma lõppkliendile Tallinnas. Ka transpordifirma on ju huvitatud kasumist, aga kust see raha tuleb?

Konkreetsel juhul jaotatakse selle toote väärtus minu otsas ümber globaalselt teljel Eesti-Soome-Hiina – ja oma osa saavad sellest nii materjalide tootjad, tootmisettevõtted-vahendajad kui ka logistika. Seega lisandub selle toote n-ö omahinnale tavaline “maksustamine“, mille maksab tõeliselt kinni seesama Hiina tööline või hulk töölisi, kes mingite seadmete abil selle tootis ja tema tööandja selle loomulikult ka kasumlikult soomlastele maha müüs. Väärtust lõi selles võrrandis ainult see koostaja – olgu ta siis inimene või masin – ja kogu ülejäänud globaalne majandus pani sellele juurde oma vahendustasu ehk kasumi. Selle tulemusel maksab soomlaste, ühtede eestlaste, teiste eestlaste jne käibe ja kasumi kinni see, kellele endale jäävad “näpud“ ehk kõige väiksem osa reaalselt loodud väärtusest. Seda muidugi juhul, kui ta on inimene; kui ta on ainult masin, siis ta roll ongi olla ainult ekspluateeritav ja teenida inimkonda kasumi ümberjaotamise nimel – ükskõik kui õiglaselt või ebaõiglaselt kehtiva korra raames.

Vaesuse põhjus on seega globaalses majanduses, mis toodab ebaõiglust, sest see ei ole juhus, miks rohkem või vähem arenenud riikidest on tootmine ära kolitud. Fakt on see, et väga paljudes riikides maailmas on hetkel inimtööjõud palju odavam kui töötada välja tehnoloogilised lahendused, mis võimaldaksid tootmist korraldada efektiivselt ja vabastada inimkond sellisest tööst, millest on individuaalselt kas raske või võimatu ära elada.

 

Vahendavate ettevõtete pankrot

On selge, et see pole juhuslik, et suurem osa tootmisest on tänaseks kolitud Hiinasse, üldse “kolmandasse maailmas“. Kõige selle põhjuseks on lihtsalt kasumlikkus ehk vajadus jaotada võimalikult odava tööjõu poolt loodav väärtus ümber selliselt, mis teenib enim tarneahelas paiknevaid ettevõtteid ja protsentuaalselt kõige enam nende omanikke. Ma ei tea mitte kedagi, kes seda endale ei teadvustaks, aga me oleme leppinud sellega kui paratamatusega samamoodi kui sellega, et tavalisel inimesel ei ole asja riigijuhtimisse, sest ta saab valida ainult ennast esindama esindaja, kes juba pikemat aega on võtnud vastu temale vastuvõetamatuid otsuseid ja seadusi. Ja kui veel pole, siis sellise ülalt alla võimu teostamise korral korrumpeerib süsteem rahva esindaja vägagi tõenäoliselt rekordilise kiirusega. Päris skisofreeniline olukord, kas pole?

Sellest tulenevalt teeksin mina aga ettepaneku, kuidas sellisele ajuvabadusele lõpp teha just nimelt sellelt tasandilt, mida ma ise esindan. Nimelt see poliitiline jõud, kes garanteeriks riigikogu valimistel oma valijatele valitsemises osalemise, võiks vaesuse likvideerimiseks Eesti Vabariigis ja selleks vahendite saamiseks garanteerida kõigile oma valijatele, kes tunnevad, et nende töö on mõttetu ja kasutu või töötatakse eelkõige ettevõttes või struktuuris, mis ei tooda tõelist väärtust, esialgu vähemalt samad vahendid elus hakkamasaamiseks, kui nad teenivad sellel ametipostil, millega nad endid parajasti elatavad.

See võimaldaks esiteks tohutul hulgal inimestel astuda oravarattalt maha ja mõelda sellele, mis võiks olla see tõeline ala, millega nad saaksid ühiskonnale ja endale kasulikud olla ning tõelist väärtust luua. Kuna inimene pole robot, siis see oleks oma olemuselt vaimne töö, alustades sellest, et vanem või vanemad on olemas, et abistada-nõu anda oma lastele, mitte aga lasta seda teha elatise teenimise kõrvalt enda selja taga skisofreenilisel ühiskonnal, mis evib olematuid väärtusi.

Millegi sellise garanteerimine viiks täiesti loomulikult vahendavate ettevõtete pankrotini, mis juhtuks paratamatult kõigi ettevõtetega, kes pakuvad selliseid tingimusi, millega nad ei leia endale vajalikku arvu töövõtjaid, ja vabaneksid need summad, mis muidu muutuksid peatumatult edasi tarneahelas paiknevate ettevõtete käibeks ning omanike kasumiteks. Olemuslikult oleks tegu täiesti tavalise kapitalistliku praktikaga ja nende vabanenud ressursside õiglasem ümberjaotamine toimuks omakorda juba tõelise demokraatia tingimustes, kus iga otsustaja on huvitatud sellest, et endal hea oleks – ja kui enda heaolu sõltub kõrvalseisja heaolust, siis tehakse kõik endast olenev ka teise heaks.

 

Marta Tuule

Foto: opensocietyfoundations.org