Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Eesti uutmise loits ehk rahvuskonservatiivid vs rahvusliberaalid

31. oktoober 2016 kell 12:31



Päikesetõus_Paukjärve_vaatetornist~ There’s a high flying bird, way up in the sky now.
Yes, and I wonder if she looks down as she flies on by.
Well, she’s riding on the air so easy in the sky.
And, Lord, look at me
I’m so rooted like a tree
I’ve got the sit down, can’t cry, oh Lord, I’m gonna die blues ~

        / Jefferson Airplane, “High Flyin’ Bird” /

 

Pärast seda kui Eesti rahva suurvõlurid olid sõnamaagiliste loitsudega rahva üles äratanud, revolutsiooni läbi viinud ja riigi endale haaranud, otsustasid nad oma võimu lätte ühiselt maha matta, et seda ei avastaks keegi, kes pole seda otsimas heade kavatsustega.

Legend räägib, et kohtumine toimus Lennart Meri eestvedamisel ja lepiti kokku, et edaspidi enam rahva nimel ei räägita. Maeti maha relv, millega oli rahvas üles äratatud. Tol ajastul võis isegi puududa terminoloogia selle kokkuleppe kirjeldamiseks. Võimalik, et nii mõnigi kohtumisel osaleja ei saanud päris täpselt aru mida Lennart soovib ja lihtsalt nõustus sellega. Tänapäevase teadusliku mõjutuspsühholoogia terminoloogias veenis Lennart poliitikuid loobuma kõige võimsamast veenmiskunsti vahendist – identiteedipõhine veenmine. See meisterlik ja üligeniaalne loits, mis ta tol päeval ellu viis võimu lätte peitmiseks, see kummitab ja mõjutab meie ühiskonda tänaseni, selle igas aspektis.

Inimhingede tundjad, sõnamaagia kandjad ja rahvavalgustuslike loitsude loojad läksid 90ndate alguse revolutsiooni järel suuresti puhkusele. Nad olid oma elutöö edukalt täitnud. Põlvkond vahetus.

EKRE komistas juhuslikult Lennarti peidetud võimulätte otsa. Nad nimetavad endid rahvuskonservatiivideks. Neid saadab edu. Populaarsus tõuseb. Keegi ei suuda kokku leppida põhjuses, aga järjest enam inimesi toetab rahvuskonservatiive. Ühtse ja arusaadava põhjuse puudumine näitab kognitiivset dissonantsi. See tekib siis kui inimest on veendud midagi uskuma, aga mitte läbi ratsionaalsuse või analoogia, vaid läbi millegi veel võimsama, läbi mingi salarelva.

Kui Eestis oleks konservatiivsuse põud, siis oleks IRList piisanud. Oleks ka Vabaerakonnast piisanud IRLi alternatiivina. Eestis on aga hoopis rahvusluse põud.

Eestis on rahvaga arvestamise põud.

Lennarti võimu allikas oli rahvaga arvestamine. Rahvuslus. Rahva eest rääkimine. Eestkoste.

Eestis on rahvusluse põud.

Eesti tegevpoliitik arvestab Brüsseli, NATO, USA, Rootsi, Norra, Saksamaa ja isegi Venemaa huvidega, enne kui ta arvestab siinse rahva huvidega. Rahva huvidega arvestamine olevat populistlik. Eelnõud ja ideed tulevad kusagilt mujalt. Valijale müüakse peamiselt süüdi olemise ja käte laiutamise teenust.

Eestis on rahvusluse põud. Aga Eestis ei ole konservatiivsuse põud.

Venitame punkti kriipsuks. Laiendame. Ideest saab dimensioon. Uus dimensioon, kus Eesti mõttemaailm peaks asuma. Spekter.

Ma annan teile loitsu:

Rahvusliberaal.

Üks sõna. Markeerib midagi, mis on alati olemas olnud, aga mida keegi pole nimetanud meie tänapäeva kontekstis.

Keele arengu uurijad on täheldanud, et värvid ilmuvad igasse keelde suhtkoht samas järjekorras. Sinine viimasena. Vana-Kreeka poeedid räägivad veinikarva merest ja taevast. Sinist kui sõna ei olnud, aga niipea kui sõna loodi, nähti seda kõikjal, sest see oli alati olnud seal.

Suurvõlurid on läbi terve inimajaloo meid juhtinud, võttes igapäevaseid nähtusi ja tähendusi ning taltsutades need sõnadesse viisil, mis inimkonda edasi viib. Kvalitatiivse kvantifitseerimine, selle rakendamine inimkasutusse. Kirjanik kui šamaan, kes ravimtaimede kokku segamise asemel sõnu kokku segab, lahutades halli mustaks ja valgeks.

Hindudel on üks meditatsioonivorm, kus inimene ei ütle mitte ühtegi sõna pika perioodi jooksul. Kuude kaupa. Lõpuks ta minetab sõnades mõtlemise võime. Ta mõtleb ainult kujundites. Ja järsku on kogu maailm tähendust täis, kõik liigutab pisarateni ja päikeseloojanguid-tõuse võiks vaatama jäädagi. See maagia ja emotsionaalne tähendus on olemas igas momendis. Meie keel ja kultuur on need, mis piiravad meil nendele juurdepääsu. Keel on inimese kui looma taltsutamise vahend. Tsiviliseerimise vahend. Keel markeerib ära kust me saame tähendust ammutada ja mil viisil. Keel on tähendusega ümber käimise vahend. Keeleloome on uue tähenduse loomine. Uute sõnade ja terminite loomine. Uue mõtlemise loomine. Keel on psühhedeelne narkootikum. Kultuur on see kui kõik samal lainel tripivad.

EKRE edu põhineb vaikimisi eeldusel, mida nende toetajad oma peades teevad. Selle eelduse saab kokku võtta ühe võrdusmärgiga:

rahvuslus = rahvuskonservatiivsus

Kuna EKRE on ainuke selgelt-identiteediliselt rahvuslik erakond, siis eeldatakse, et nende rahvuslus ongi ainuvõimalik rahvuslus. EKRE edu põhineb mõjutuspsühholoogia tehnikal nimega “thinking past the sale”. Selle tehnika tüüpnäiteks on baaris naisi lantiv mees, kes küsib “mida sa hommikusöögiks eelistad?” Tüüpnäide seletab, et nõnda visualiseerib naine mehe juures ärkamist ja see idee tundub talle siis vähem võõras, nii et ta läheb suurema tõenäosusega kaasa. Mees loob niimoodi naise jaoks tähendust.

Kui me aga eeldame, et EKRE rahvuslus ei ole ainuvõimalik rahvuslus, mis siis saab? Milline termin, igapäevases kasutuses, tõmbaks rahvusluse kui datapointi terveks spektrumiks? EKRE määratleb endid rahvuskonservatiividena. Rahvusliberaal on see identiteet, mida me otsime, et taastada tasakaal ühiskonda.

Need, kes eesti rahva idee lõid, selle algselt ellu viisid, nemad ei olnud rahvuskonservatiivid. Nad olid rahvusliberaalid. Nad tahtsid oma rahvale rohkem vabadusi ja rohkem ise otsustamist oma saatuse üle. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

Need, kes Eesti Vabariigi taastasid, nemad ei olnud rahvuskonservatiivid. Nad olid rahvusliberaalid. Nad tahtsid oma rahvale rohkem vabadusi ja integratsiooni avatud ühiskondadega Läänes, mis tol ajal oli vajalik liberaalne suund, kuhu poole liikuda, et mülkast välja saada. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

Need inimesed, need individuaalsed tuhanded ja kümned tuhanded, kes laulukaare alla kogunesid meid vabaks laulma – nemad ei olnud rahvuskonservatiivid. Nad olid rahvusliberaalid. “Ükskord me võidame niikuinii!” ja tuhanded olid sellest nii vaimustuses, et iive mühises. Usk vabamasse tulevikku ühtis neid keelatud lipu all kogunedes. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

Need, kes seisid Balti ketis, seisid seal, silmas sära, väike lootus, vabaduse ootus ja ühtsena olemise soe tunne sees, oodates paremat tulevikku, olles parajasti täide viimas rituaali, mille rahva isadest suurvõlurid olid sepistanud oma vaimutööga, et rahvast aidata. Nii nagu šamaanid loovad rituaale vihma meelitamiseks, lõid meie rahva šamaanid rituaale vabaduse meelitamiseks. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

Ja Toompea kaitsele tõttasid ju needsamad Eesti rahvusliberaalid, kaitsmaks äsja sündinud riiki naaberrahva rahvuskonservatiivide rünnaku eest. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

EKRE näiliselt inimvaenulik poliitika tuleb ühest algest, ühest valest eeldusest, ühest veast, mida teeb inimene, kel sihiks silmade ees võim, mitte rahvuslus – see tuleneb eeldusest, et rahvuslus on üks ja ühtne ja see üks on õige, mitte spekter. Nad on võtnud omariikluse loitsu ja sellelt ära lõiganud olulised jupid, loomaks kujutelma, et nemad ongi ainuvõimalikud rahvuslased.

Inimhinge võib lollitada selliste loitsudega, aga vabanedes hirmu küüsist tal mõte settib, selgineb. Ühel hetkel, täiesti vältimatult, avastatakse see tõde, et rahvuslus on spekter. Ilmselt oleks see avastatud peale EKRE valitsusse saamist. Kui oponendist saab establishment, tuleb vahetada taktikaid. See sunnib arenema.

Rahvusliberaal.

Üks sõna, mis alateadlikult lõhub inimeste peades tekkinud arusaama, et EKRE rahvuslus on ainuvõimalik rahvuslus.

Rahvusliberaal.

Spekter, mitte punkt. Rahvuslus on uus dimensioon, milles mõelda. Uurid rahvuslust kui punkti ja avastad, et uuritud isend on juhuslikult mingil spektril, millest kellelgi aimu ei olnud. Rahvusluse spektril.

Rahvusliberaal.

Kui rahvuskonservatiiv kaevandab Eesti rahva minevikust konkreetseid tegevusi, mida LARPi rollimängu stiilis taas-etendades peaks kuidagi rahvuslik ühtsus tekkima, siis rahvusliberaal kaevandab Eesti rahva minevikust vabaduse ja ise mõtlemise ja ise tegemise ja ise otsustamise sümboolikat, et inspireerida rahvast edasi liikuma, et inspireerida läbi uute või muudetud rituaalide lahendusi leidma. Rahvusliberaal innustab, rahvuskonservatiiv juhib käskude ja keeldudega.

Demokraatia alustalaks on perekond Vana-Kreeka mõistes ehk oikos. Midagi sellist nagu Eesti mõistes talu ja sulased kokku, üks majanduslik üksus, mida esindas välismaailmale mees ja mille sisemaailma valitseja oli naine.

Rahvuskonservatiivi arusaam perekonnast on, et kui mees etendab meherolli ja naine etendab naiserolli, siis nad saavad õndsaks. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, kirjutas kunagi keegi sarkasmist nõretavalt, aga lollid võtsid tõe pähe.

Rahvusliberaali arusaam perekonnast on, et kui inspireerida meest täitma meherolli ja kui inspireerida naist täitma naiserolli, siis nad saavad õndsaks. Ja mis parajasti sellist inspiratsiooni esile kutsub on ajas muutuv ning ühiskonnas muutuv – selleks meil ongi sõnavabadus, et parimad ühiskonna jätkamiseks inspiratsiooni loovad loitsud saaksid esile kerkida ja täita meie elud tähendusega.

Rahvuskonservatiivsus on cargo cult selle kõige ehedamas mõistes. EKRE oma praegusel kujul on ajutine nähtus Eesti poliitikas, aga läbi selle me kas kooleme oma rahvuslikus identiteedis või areneme mõtlema uues dimensioonis.

Teaduslik mõjutuspsühholoogia on inimhinge veenmiskunstid liigitanud efektiivsuse järjekorras. Ratsionaalne argument ajab enamustel lihtsalt une peale. Analoogia kõlbab seletamiseks ka lollile. Kõige efektiivsem ja peenem veenmiskunst on aga identiteet. Millelegi nime andmine, mis inimene juba on. Ta loeb, nagu horoskoopi, ja saab aru, et mina olengi selline, see sõna tähistab mind. See tähendus, mida ma tunnen, on destilleeritud sõnaks, mis seda tähistab. See tähendus avab mu mõtlemise, paneb mind maailma nägema uues valguses. Punktist saab dimensioon. Punkti taga on dimensioon peidus olnud. Ma teadsin seda kõike juba ammu, aga sõnu polnud. Keegi tegi loitsu, mis tegi sõna ja destilleeris sellesse inimeseks olemise kogemuse olulised aspektid. Ja siis sa tabad ennast mõttelt. Ma olen ju alati olnud rahvusliberaal!

Ja siis saab Eesti vabaks. Siis me saame ise otsustada. Siis kui ka meie poliitikas on rahvuslus dimensioon, mitte punkt. Kui rahva huvidega arvestamine on asi, mille vajadust sa ei pea igal sammul tõestama kümne lehekülje statistikaga, vaid kus rahva huvidega arvestamine on asi, mida kõik poliitilise debati osalised lihtsalt eeldavad. Ja selle vastu eksivat poliitikut vaadatakse nagu umbkeelset “Putin or Merkel otsen harasho” ullikest.

Spekter ei ole vasak-parem. Spekter on rahvusliberaal-rahvuskonservatiiv.

Rahva huvidega arvestamine on uus normaalsus. See on uus dimensioon, mille peale kõik on rajatud. Rahvuslus kui spekter. Võta lipp kätte. Sa oled ja elad siin riigis ja selle käekäik on sinu huvides. Võta lipp kätte ja vali omale koht rahvusluse spektril. Vaja on praegu. Sest maailm on muutunud ja vanaviisi edasi ei saa.

Inimaju on neurovõrk, mõtlev mateeria. Seda tüüpi mateeriat simuleeritakse arvutis. Seda uuritakse. Et milleks siuke mateeria vorm hea on. Tuleb välja, et neurovõrk on optimiseeriv masin. Anna talle eesmärk ja vahendid ja küll ta õpib piisavalt oma vigadest, et aru saada kuidas eesmärgile sihtida oma tegevuses. Kuidas kõik muud otsustusprotsessid niimoodi streamline’ida, et tulemus on soovitule kõige lähem.

Me oleme ära unustanud, et rahvuslus tähendab oma rahva heaolu ja vabaduse nimel optimiseerimist. Et see on rahvusriigis normaalne siht, mille poole püüelda. Osa meie tähendus-vundamendist, mille järgi me oma elusid korraldame.

Kui me liigume vasak-parem spektrist rahvuslikule spektrile, kus ühes otsas rahvusliberaalid ja teises otsas rahvuskonservatiivid, siis see häälestab ühiskonna ühtsemaks, sest see “rahvas arvestab iseendiga” aspekt on siis vaikimisi eeldus, mitte soovitud tulemus. Ja kui see on vaikimisi eeldus, siis seda tehakse automaatselt ja rohkem. Automaatkäitumine on alati lihtsam kui mõtlemine.

Me oleme ühiskondliku-kultuurilise paradigmanihke lävepakul, mille sarnast ei ole juhtunud alates 80ndate lõpust ja mille juhtumise järel me ei suuda enam tänast päeva tänastes terminites ette kujutada.

ACTA-vastane protest oli suurim rahumeelne meeleavaldus pärast laulvat revolutsiooni. It was impossible until we did it and now everyone thinks it was easy and obvious. Because we created the new normality.

Ühiskond vajab neid, kes annavad inimeseks olemisele tähenduse. Läbi ajaloo on seda rolli täitnud poeedid, kirjanikud, poliitikud ja muud tegelased, aga nii nagu kirjakunsti imiteerimine ei tee kedagi automaatselt tähendust tootvaks kirjanikuks, niimoodi peab ka poliitiline tegevus looma tähendust, millega inimene saab ennast identifitseerida. Kui inimeseks olemine ei tähenda midagi, siis mida me siin üldse teeme? Fakt, et kõik tähendus on inimese loodud, on asi, millele väga vähesed julgevad mõelda. If you stare into the abyss, the abyss stares into you.

See teadmine on postmodernismis formaliseeritud, aga kvanfitiseerides kaob kvalitatiivne tunnetus.

Me saame tähendust luua paremini. See loits siin destilleerib tähendust terminisse rahvusliberaal. See loits siin taastab tasakaalu ühiskonda. See arusaam, et rahvuskonservatiivsus meie tänases poliitilises maastikus on cargo cult. See on oluline. See on tuumikjutupunkt.

Rahvusliberaal on mugavuspatrioot. Kui tal on hästi, siis ta ei torgi ühiskonda. Las ühiskond kulgeb. Normaalne on. Tunnen hästi ennast. Tegelen enda arendamisega ja enda oikose arendamisega. Aitan sõpru ja lähedasi. See on ülim inimesena eksisteerimise vorm. Harmoonia enese ja ümbritsevaga, enese teostamine, surematuse saavutamine läbi loomingu, mis meiega hauda kaasa ei tule.

Mugavuspatrioot astub poliitilisse tegevusse siis, kui ühiskond on kaldus. Ta on mugav inimene ja tahab oma elu elada, seega ta otsib minimaalse võimaliku muudatuse, mis taastaks tasakaalu. Otsimine alati ei päädi leidmisega. Vahel tal on abi vaja. Vahel on talle vaja meelde tuletada, et ta on rahvusliberaal ja ta pole üksi ja tegelt kõik on sellised.

Kui me lähme arsti juurde, siis me usaldame arsti just selle tõttu, et me eeldame, et ta käitub arsti rollis. Hippokratese vanne oli loits, mis lõi tähenduse arstiametile. Sõna tegi inimesest rolli.

Kui me lähme ametniku juurde, siis me usaldame teda tema rollis just selle tõttu, et me eeldame, et ta käitub ametniku rollis. Tema ametijuhend on see loits, mis temale peaks tähenduse andma. Sõna peaks tegema inimesest rolli.

Kui me lähme poliitiku juurde, siis me usaldame teda tema rollis just selle tõttu, et me eeldame, et ta käitub poliitiku rollis. Temale andis selle rolli sari loitse, mis poliitika valdkonnas läbi inimajaloo on loodud. Ta ise valis millistest varasematest loitsudest ta tähendust enda jaoks kaevandab.

Selleks, et inimene saaks ühiskonnas elada, peab tal olema ühiskonnaga lävimiseks mingi roll, mingi identiteet. Eestlane kui identiteet on meil põhiseaduse ja rahvust-üles-buutinud-loitsude koosmõjus keele- ja kultuuripõhine. Kui keegi tuleb siia elama, talle meeldib siin ja ta õpib meie keele ära ja räägib seda puhtalt, siis meil tuleb härduspisar silma, sest meie rahvus pluss üks. Sest see on see tähendus, mida eestluse loomise ja hoidmise loitsud on meie identiteediks loonud.

Selleks, et inimene oleks ühiskonnale lojaalne, peab tal olema vabadust piisavalt, et ise õppida ja areneda. Aeg-ajalt on aga tarvis rahvast ühtseks kokku tuua, et tekiks jagatud identiteet, mis tagaks ühiskondlikuks lävimiseks tarviliku automaatkäitumise.

Perekond on demokraatia ja inimsõbralike valitsusvormide vundament just täpselt sellepärast, et perekonnapea ülesanne on luua meie-identiteeti. Luua harmooniat oikose sees läbi tähenduseloome. Perekonna meie-identiteeti luues tajume vähesel määral seda, mida rahvuse isad on kogenud rahvuse identiteeti luues. Kogeme seda, et tehnikaid tähenduseloomeks, meie-identiteedi loomiseks tuleb kohandada inimestele vastavaks, mitte ei tule inimesi rollidesse sundida. Meie-identiteet inspireerib käituma meie-huvides, et saavutada meie-eesmärke. Edukas identiteediloome tagab harmoonilise automaatkäitumise.

Selleks, et edukalt meie-identiteeti luua, tuleb valikuid teha lähtuvalt vabadusest, mitte lähtuvalt piirangutest. Kui Richie Havens laulis 1969 Pariisis laulu “Freedom”, mille sisuliselt ainuke tekst peale pealkirja karjumise on “sometimes I feel like a motherless child”, siis ta mõtles just nimelt seda, et vabadus on valik luua sellist maailma nagu me ise soovime, ilma et keegi meid juhendaks. Janis Joplin viis idee lõpuni kõige kaunimas formaadis, kui laulis: “freedom’s just another word for nothing left to lose.”

And we sure got nothing left to lose. Rahvuskultuur on muuseumis turvaliselt luku taga. Tähtpäevadel tuuakse välja vaatamiseks. Me seda katki teha ei saa, liiga hästi turvatud. Kuna see pole enam meie omandis, siis meil tuleb uus rahvuskultuur tekitada. See on rahvusliberaali suhtumine.

Me oleme oma riigi usaldanud inimeste kätte, kes on selle kõik ära unustanud, või õppinud seda küüniliselt turundamise ja psühholoogia õpikutest, ilma kontekstist ja sisust aru saamata.

Eesti Vabariigi regulaarsed sündmused on nagu LARPid. Live Action Role Play. Kus inimesed panevad endile selga isetehtud keskaegse välimusega rõivad, võtavad kätte pehmistatud mõõga ja lähevad metsa omasugustega näitlema rõhutatud rolle fantaasiamaailmast või minevikust. Seeläbi soovivad nad kogeda neid identiteete, mida nad etendavad. LARP on nagu identiteediturism. Ja kui me oma rahvusliku identiteedi alus-loitse viime läbi hoolimatult ehk ilma ajas muutmata, koheldes neid kui miskit, mis peaks muuseumis istuma, siis miks peaks Eesti ühiskonda sündinud inimene kohtlema eestlust kui talle omast identiteeti, mitte kui museaali?

Tal ei ole mingit põhjust arvata, et see eestluse asi on miski, mis “mina olen” või arvan. Ta sündis siia. Siin mingid inimesed ütlevad, et on rahvuslased. No hea küll, ju siis nemad on eestlased. Ma lihtsalt elan siin. Jumal teab mis juured mul on. Parem ei uurigi. Äkki tuleb keegi veel tõupuhtuse üle haukuma.

Meil on Eestis terve põlvkond noori inimesi sündinud, kelle vanematel ei olnud neile mitte midagi õpetada, sest nad sündisid teise režiimi ajal. Kogu tänane põlvkond vanuses kuni 35 on ideoloogilises mõttes sisserändajate pojad keset võõrast riiki. Identiteedijanu on tugev ja see toidab rahvuskonservatiive samamoodi nagu moslemitest sisserändajate poegasid Euroopas toidab identiteeti loov konservatiivne islam. Nad janunevad identiteedi järgi ja konservatiivsus on ainuke, mille turundajatel on enam-vähem pädev arusaam inimhingest. Töötav theory of mind.

Konservatiivsus on aga endiselt cargo cult. Vahet pole kas rahvuskonservatiivsus või konservatiivne islam.

Rahvusliberaalsus kaevandab minevikust vabaduse ja ühtse olemise ja harmoonia sümbolismi, et inspireerida inimesi käituma harmoonilisel ja ühtsel viisil tänases päevas. Rahvusliberaalsus on selle idee lõpuni kandmine, et perekond on ühiskonna vundament, sest Vana-Kreeka mõistes oikos oli nagu ühiskonna minimudel ja perepea roll selles meie-identiteeti inspireeriv ja loov – ainult loll perepea kamandab käskude ja keeldudega ja siis imestab, et miks naine naabrimehe juures käib või nõudepesemise asemel fentanüüli süstib.

Selleks, et taastoota kunagist justkui kadunud harmooniat, tuleb see taasleida, tuleb teha mõttetööd ja tuleb luua uued loitsud, mis eestluse identiteeti edasi viivad. Rahvuskonservatiivsus on mineviku harmoonia ritualiseeritud ja pealesunnitud taasnäitlemine, see on identiteediturism täpselt nagu LARP. Rahvusliberaalsus on mineviku harmoonia taasloomine läbi rituaalide muutmise ja loomise. Liberaalsus loob reaalsuse, sest olud muutuvad ja uusi lahendusi on vaja. Konservatiivsus imiteerib põikpäiselt seda, mida liberaalsus on kunagi loonud, lootuses, nagu vaesed neegrid keset vaikset ookeani, et kui nad ehitavad piisavalt puidust lennukimakette, siis tulevad USA sõjaväe lennukid tagasi ja toovad neile “cargo” ehk kastid hea ja paremaga.

Rahvuskonservatiivsus on nagu autistlik lähenemine rahvuslikkusele. Kunagi oli kitsarööpmeline raudtee, tol ajal olid inimesed õnnelikud, seega taastame raudtee ja saame taas õndsaks.

Jah, see on võimalik. Hiljutises väga avameelses dokumentaalfilmis rääkis Põhja-Korea valitsuse heaks töötav Hispaania onu kui hästi on võimalik inimesi veenda, et nad on vanades rituaalides õnnelikud, kuniks nad on välismaailmast isoleeritud.

Inimvajadused sõltuvad ühiskonnast. Kui ühiskond ei muutu, siis vanad rituaalid taasloovad vana harmooniat. Kuna ühiskond on muutunud, siis vanad rituaalid ei toida enam meie identiteeti, nad ei taasloo seda harmooniat, mis nad kunagi lõid. Meil on vaja uusi rituaale, mis toidaksid meie identiteeti. Me saame neid avastada vaid siis kui me tegutseme ühiselt ja rahva huvides.

Probleemipunkte, mille ümber uusi rituaale saaks luua, on piisavalt. Mõnikord tulevad ühiskonnas sündmused kokku ja tekib võimalus, tekib potentsiaal. See potentsiaal kas raugeb või seda kasutatakse ära ja loome tükikese uut tähendust, mida oma identiteeti lisada.

Aastaid tagasi tekkis ühiskonnas potentsiaal. See oli kaldu. Oli vaja uut jõudu, mis seda tasakaalustaks. Vaatasin maailmas ringi ja konkreetset probleemi lahendav rituaal oli USAst ilusti imporditav. Leiutasin skeptik.ee ja leidsin Martin Välliku. Ravikanepi ja Mart Kalvetiga läks samamoodi. Mõlemist on ühiskonnale tohutult kasu olnud, justnimelt inimsõbralikuma tasakaalupunkti otsimisel. Mõlema loomine oli sisuliselt imporditud rituaali kohandamine Eesti oludele ja vajadustele vastavaks.

Sarnast potentsiaali on tänapäeval ühiskond täis. Neid väikseid hoobasid, kus natuke tegutsedes ja õigeid sõnu lausudes on võimalik loitsida uut tähendust, suunata identiteedi arengut. Termin “solvumiskultuur” markeeris ära nähtuse, võimaldades sellest rääkida, võttes sellelt võimu ära.

I learned how to hack computers before I learned how to talk to people. Now I see people as computers. I am debugging you.

Humans are moist robots. Our cultural history is a series of grand wizards installing better software through the trick of convincing us that we were like this all along. That this is our identity. And when we choose how to behave, we pick among all the choices we have and we choose the ones that align best with our identity.

We need a software upgrade.

Rahvusliberaal.

Restart.

 

“Click, whirr.”

– Robert B. Cialdini

 

See fraas on meie ajastu fiat lux. Uuri seda. It’s time for our human society to become self-aware. No more grand wizards. We must learn to create our own meaning. We are the generation of founders. We are not conservatives. We are what future conservatives will seek to emulate when they feel lost.

 

Elver Loho

 

Ilmus algselt portaalis Nihilist

Foto: Tõnis Tuuder / Wikimedia Commons