Eestlasest immigrant: mõistan iga aastaga vähem meie traumaatilisest minevikust tulenevat kitsarinnalisust

30. juuni 2015 kell 11:42



katiMina olen immigrant. Mugavuspagulane. Olen Eestist ära olnud juba viis aastat ja selle aja jooksul elanud kahes riigis. Ma ei lahkunud selle pärast, et elu Eestis oleks olnud raske, kole ja vastumeelne. Vastupidi – elu Eestis oli tore. Lahkusin selle pärast, et olen uudishimulik. Tahtsin näha ja kogeda teisi kultuure, õppida uusi keeli. Turistiks olemine ei ole mulle kunagi piisav. Arvan, et mõned inimesed lihtsalt on natuke rohkem mustlased kui teised.

 

Olen nende viie aasta jooksul kohtunud väga paljude endasuguste “moodsa aja nomaadidega“, kelle jaoks selline liikuv eluviis on kõige sobivam. Mõne inimese jaoks on olulisem suruda juured sügavale maasse ja kasvada tugevaks puuks. Teise jaoks on oluline sirutada tiivad laiali ja tõusta lendu. Üks ei ole halvem kui teine – lihtsalt inimesed on erinevad. Minu vanemad ja vanavanemad on kõik pigem seda tüüpi, kes eelistavad juuri tiibadele. Nii kaua, kui see teeb neid õnnelikuks, on kõik hästi.

Ma ei sulandu veatult sellesse ühiskonda, kus elan. Olen ja jään alati valgeks vareseks. Elasin kaks aastat tugevate katoliiklike traditsioonidega riigis ning kolm aastat olen elanud riigis, kus õigeusu traditsioonid ja tõekspidamised on sügavalt juurdunud igasse elu aspekti. Olles rõhutatult mittereligioosse maailmavaatega, on selge, et ma ei võta kohalikke tõekspidamisi omaks. Ma ei lükka neid tagasi, ei võitle nende vastu ega pea vajalikuks neid naeruvääristada. Ma lihtsalt ei tunne huvi rohkem, kui mu igapäevaelu jaoks vajalik on. Millise pühaku päeva puhul on poed kinni ja millal mitte. Tunnistan, et olen korra esitanud kohalikule lapsele provokatiivse küsimuse: kas jumal armastab sind rohkem, kui su ema teeb kirikule rohkem annetusi? Kas jumal tahab raha? Ma ei pakkunud talle vastust, soovisin lihtsalt, et laps korraks mõtleks oma peaga.

Mina ja mu kaks last oleme välimuselt selgelt erinevad. Blondide juuste ja siniste silmadega hakkavad mu tütred tumedapäiste ja pruunisilmsete koolikaaslaste vahel kohe silma. Minu käitumine, lastekasvatuse filosoofia ja suhtluslaad on mitmes mõttes kohalikest tavadest erinevad. Kohalikus kultuuris ja ühiskonnas on mitmeid aspekte, millega ma mitte kunagi ära ei harju. Ja sama palju on neid aspekte, mida ma väga hindan ja mida püüan integreerida ka oma pereellu. Ma ei pea vajalikuks minna õpetama oma naabritele, kuidas nad peaksid oma elu elama. Aga ma ei taha ka seda, et nemad tuleksid minu eraellu sekkuma.

Elan riigis, kus immigratsioon ja pagulased on olnud tõsiseks probleemiks juba sajandeid. Olen ristteel ida ja lääne, põhja ja lõuna vahel. See on ilmselgelt ühiskonnale ühest küljest koormaks, aga teisest küljest rikkuseks. Ning mind ja mu lapsi on koos kõigi meie veidrustega siin ometi väga soojalt vastu võetud. Meil on oma väike kogukond, mis koosneb nii samasugustest “nomaadidest“ kui ka kohalikest elanikest. Inimesed, keda olen tundnud vaid aasta-paar ning kes tulevad täiesti erinevast kultuurikeskkonnast, on saanud mu parimateks sõpradeks. Me hindame ja tähistame üksteise erinevusi ja veidrusi. Armastame oma sõpru just sellisena, nagu nad on, olenemata nahavärvist, religioonist või kultuuritaustast.

Minu side Eestiga jääb aasta-aastalt nõrgemaks, sest mida enam kogen maailma imelist mitmetahulisust, seda vähem mõistan väikeriigi elanike traumaatilisest minevikust tulenevat kitsarinnalisust. Juba neli aastat ei jälgi ma regulaarselt Eesti meediat. Ja kujutelda vaid – ma ei ole millestki ilma jäänud. Olulised sündmused jõuavad minuni nagunii ja ebaolulisi ei peagi teadma.

Vahel harva, kui veedan pool tundi Eesti suuremaid uudisteportaale läbi kammides, jääb alati suhu veidi mõru maik. Nii palju hirmu. Nii palju viha. Nii palju valu, mille külge klammerdutakse kümne küüne ja hambaga. Eestlaste valus ja nukker lähiminevik on nii tugevalt rahvusliku identiteedi osa, et sellest ei julgeta kuidagi lahti lasta. Mõnes mõttes on see arusaadav. Lastes lahti oma valust ja hirmust, pead hakkama uuesti otsima: “Kes ma olen?“ Seda nii isiklikul kui ka rahvuslikul tasandil. Ning meie inimlik ja ühiskondlik ego ei taha seda olulist osa identiteedist kaotada. Kes me oleme ilma hirmu ja vihata? Kas muutume äratundmatuks, kui lubame enda kultuuri ja ühiskonda taas mõjutada millegi uuega? Oleme liiga palju pidanud sunniviisiliselt kohanema pealesurutud kultuuri- ja ühiskonnamuudatustega. See hirm ja umbusk on nii tugevalt rahvusliku identiteedi osa, et iga uus värv või mõte on kui punane rätik härjale. Ei taha! Ei julge! Ei meeldi!

On päevi, kui minu nomaadielu tundub nii suur väljakutse, et Eestisse tagasi kolimine näib ahvatlev ja mugav. Kuid see läheb kiiresti üle, kui võtan aega lugeda, milliseid seisukohti väljendatakse meedias artiklite ja lugejakommantaaride näol. Vahel tekib mul tõesti küsimus: miks on väidetavalt haritud rahvas nii pime? Välispoliitika alal kohtab lugejate hulgas tõelist harimatust ja lausa “idiootlikku lämisemist“. Internet on eestlastele peaaegu baasvajadus. Inglise keele oskus üks Euroopa parimaid. Ometi loeb liiga vähe inimesi midagi muud peale selle läbiseeditud läga, mida valdav enamus suuri Eesti meediaväljaandeid iga päev välja sülitavad. Mis oleks, kui loeks vahelduseks The Guardiani? Washington Posti? The New York Timesi? Vaataks, mida kirjutavad tunnustatud poliitika- ja majandusteadlased väljaspool armastatud konnatiiki?

Musta ja valge vahele mahub suur hulk erinevaid värve ning imed hakkavad juhtuma väljaspool su mugavustsooni. Sa ei pea kolima armastatud maalapilt minema, et hinnata ja väärtustada maailma kirjusust. Lihtsalt hari ennast mitmete erinevate vaatenurkade osas. Loe, mida mujal tehakse ja arvatakse ning ära kuula pidevalt seda häält sinu peas, mis hirmutab, et kõik tundmatu on väär ja õudne. Ning järgmine kord, kui räägid sellest, et immigrandid tuleks kõik koju tagasi saata, siis mõtle, kui palju sinu kaasmaalasi on üle maailma immigrandid. Armastame parafraseerida Hemingwayd, öeldes, et igas maailma sadamas on üks eestlane. Mida muud need eestlased on kui immigrandid. Veidrad valgenahalised, heledasilmsed usuvõõrad inimesed, kes ei kallista ega suudle tervituseks. Ometi võetakse neid valdavalt hästi vastu. Sest mujal maailmas on mitmed riigid ja rahvused mõistnud, et erinevus rikastab neid, mitte ei võta midagi vähemaks. Millal eestlased seda mõistavad?

 

Katrin Suik

 

Loe ka: “Kui ma tahaksin Eestile halba, siis…” (Memokraat)

Foto: erakogu