Esindusdemokraatia müüdist, 4. osa: usk heade ja halbade inimeste olemasolusse

27. juuni 2015 kell 15:22



jaanus-raimJätkame neljanda osaga arvamusartiklist, kus esindusdemokraatia müüdi harutab lahti matemaatik ja poliitika analüütik Jaanus Raim. Esimest osa saad lugeda siit, teist osa, kus Raim pakub välja ka mitmeid vägagi teostatavaid lahendusi, saad lugeda siit ning kolmandat osa siit.

 

 

Kumb on parem

sina või mina

kumb jookseb kiiremini

kumb on eetilisem

 

Esindusdemokraatia müüt – nagu suur osa muudestki praegu elujõulistest müütidest – põhineb usul, et osa olendeid on paremad ja väärtuslikumad kui teised. Paremad mitte üksnes mõne üksikomaduse poolest nagu nägemisteravus või lugemiskiirus, vaid absoluutselt: elusolendina, inimesena, ühiskonnaliikmena. Väärtuslikumad mitte ainult minule või mõnele muule üksikisikule, vaid kogu maailmale. Üldse rohkem väärt igas suhtes ja igaühe jaoks. See on usk ühesse absoluutsesse hierarhiasse.

Seega on tähelepanuväärne, et see usk ei eita olendite võrdsust mitte üksnes mõne üksikomaduse (näiteks jooksmise kiiruse ja jutu aususe) osas, vaid tuletab sellest ühe või mitme üksikomaduse ebavõrdsusest absoluutse ebavõrdsuse: kuna mõne olendi jooks on aeglasem ja jutt valelikum, siis on mõned olendid kogu maailma jaoks vähem väärtuslikud kui teised. Tippnäitleja on kogu maailma jaoks igas mõttes väärtuslikum kui tavainimene. Tavainimene omakorda on väärtuslikum kui mõrvar või prussakas.

 

Eliit, tavainimesed ja kurjategijad

Absoluutse hierarhia usu kohaselt on iga olend nagu sildiga varustatud kast, mis sisaldab kõiki ühte liiki (häid või halbu) omadusi. On väga häid omadusi sisaldavaid kaste ja väga halbu omadusi sisaldavaid kaste, aga on ka palju keskmisi, tavalisi kaste. Mõnes inimeses on koos kõik head omadused: ta on popstaar, ta jookseb väga kiiresti, ta täidab kõiki ühiskonnas kehtestatud reegleid, ta loeb väga kiiresti ja palju, ta oskab raha kiiresti kasvatada, tal on kõrge IQ, ta on riigimehelik, üllas, aateline, julge, osav, toimekas, mõjukas jne. Mõnes teises patuses on koos kõik halvad omadused: ta on pedofiil-mõrtsukas-röövel, ta jookseb aeglaselt, ta kaldub varastama, ei oska rahaga ümber käia, tal on madal IQ, ta on arg ja alatu, ta ei oska luua suurt kirjandust, ta on (vaimu)haige, ta kipub käperdama naisi ülemuse loata jne. Seega, selle usu kohaselt: 1) kõik intellektuaalsed, moraalsed, esteetilised jm hüved on absoluutsed st kehtivad kõigi olendite jaoks ühtemoodi – mis on hea ühe jaoks ja ühes olukorras, on alati hea ka teise jaoks ja teises olukorras; 2) on olendeid (ühiskonna eliit), kelles asuvad koos ülimal võimalikul määral kõik võimalikud intellektuaalsed, moraalsed, esteetilised jm hüved, teised (lihtinimesed) omavad neid hüvesid tunduvalt vähem ja vähemal määral ning kolmandad (kurjategijad) on neist kõigist täielikult ilma jäetud.

On ühiskonna eliit ja kurjategijad, pühakud ja patused, heategevuslikud organisatsioonid ja kuritegelikud organisatsioonid, kusjuures esimesed teevad maailmale üha head ja teised halba. Kui kusagil vireleb ori, pätt ehk vang, siis on seal kohe platsis ka ilge lehk; kus aga asetseb aadlimees, sealt saab tulla vaid kõige peenemat aroomi. Süüdimõistetu võib olla küll tugevasti tätoveeritud (ja sageli ongi), kuid ega see teda eriti ilusamaks ikkagi ei tee: pigem käsitletakse kurjategija tätoveeringuid häbimärkidena. Need stigmad peavad korralikke inimesi juba ette hoiatama, kellega tegemist. Vang on moodne ori.

Näide väärtusetust olendist ehk kurjategijast:

vaartusetu

Näide väärtuslikust olendist ehk ühiskonna eliidist:

vaartuslik

 

Olendi koht selles absoluutses hierarhias määratleb peaaegu kõikide inimeste suhtumise temasse. Kui tema asetus on kõrge, siis teda austatakse ja usaldatakse ning kõik, mis on temaga kuidagi seotud, omandab positiivse ja väärtusliku värvingu: tema raamatuid loetakse ja tema saapaid kantakse. Loomulikult antakse tema poolt ka kõik oma hääled. Kui inimese asetus hierarhias juhtub olema ülikõrge – nagu näiteks kuningate, presidentide ja popstaaride puhul –, siis muutub austus lausa jumaldamiseks ning kõik temaga seoses olevad asjad ja inimesed saavad kultusobjektideks. Sellise inimese saapaid ei kanta enam jalas, vaid kaelas.

Kui olendi asetus on aga madal, siis teda põlatakse ja halvustatakse ning kõik temaga seotu omandab negatiivse värvingu; kõigile on selge, et niisuguse olendi juures ei saa olla midagi väärtuslikku. Kõik usalduse ja austuse varud on ju eliidi peale ära kulutatud: ülejäänutele ei jää enam midagi järele. Väga madala asetusega kurjategijate – näiteks mõrvarite, vägistajate ja pedofiilide – puhul muutub põlgus lausa karikatuurseks, nad määrivad juba peaaegu oma pilguga. Sellised on sobivad vaid karistamiseks ja põrgusseheitmiseks, kusjuures ükski tuli ei ole nende jaoks liiga kuum. Samuti on üldaktsepteeritud, et inimesed on oluliselt väärtuslikumad kui muud elusolendid. Inimesed peavad endid loomadest targemaks, looduse krooniks. (Inimesed on samasuguseks krooniks loodusele, nagu nende isandad on nendele.)

Kõigi jaoks tundub enesestmõistetav, et hierarhias madalamal asetsevad olendid peavad kõrgemal olevaid orjama ehk kogu poliitiline otsustusõigus peab kuuluma parimatele. Siit võrsubki esindusdemokraatia müüdi elujõud: seadusi ehk mängureegleid peavad saama teha vaid hierarhia tipud. Mõningad lahkarvamused erinevate laiatarbe poliitiliste vaadete – liberaalid, konservatiivid, parempoolsed, vasakpoolsed jms – vahel eksisteerivad üksnes selles, kui suurt ja mis laadi otsustusõigust võiksid need tipud oma seadustega madalama asetusega olenditele nende eraelus lubada ehk kaelarihma pikkuses. See ongi ainuke vahe erinevate ideoloogiate vahel: nt liberaalid suvatsevad lubada riigialamatele veidi avaramaid seaduseraame kui konservatiivid.

Kui selliste ideoloogiate kandjad on valitsejatega rahulolematud, siis vaid seetõttu, et nad soovivad, et nende peremehed oleksid olemasolevatest paremad ja targemad (sh nende arvates õige vaatega kaelarihma pikkusele) – poliitilise otsustusõiguse võrdsuse mõõde on kuulutatud olematuks. Seejuures esitatakse valitsejatele tõsimeeli nõudmisi, mis on nii naeruväärselt kõrged, et nendele tegelikkuses ei vasta ega saakski vastata ükski inimene, rääkimata ühiskonna eliidist (ei ole kordagi elus kellelegi valetanud ega kunagi kedagi enda huvides ära kasutanud, pole iialgi teinud midagi ebasündsat jms). Selliste nõudmiste formaalne täitmine (st see, et võimude poolt ei ole ametlikult kindlaks tehtud ühtki sellise nõudmise rikkumist) on üheks peremeheks kvalifitseerumise eeltingimustest. Kui mõne valitseja-kandidaadi puhul tehakse ametlikult kindlaks ja kuulutatakse avalikult välja mõne sellise nõude rikkumine, siis saab sellest päevasündmus ning kandidaat aetakse häbiga minema. See, et nõudmise esitajad ise ligilähedaseltki oma nõudmistele ei vasta, ei häiri neid vähimalgi määral, kuna otsitakse ju parimaid. See parimate (aristoi) pidev ja väsimatu otsimine ongi absoluutsesse hierarhiasse uskujate elu põhisisuks.

Nn valgustusaja tulemuseks on, et selline absoluutse hierarhia usku inimene ei pea ennast üldse usklikuks, vaid üdini ratsionaalseks olendiks: tema arvates on kogu ta elu rajatud mõistusele. Kõik mittemõistuslik on tõrjutud põranda alla ja antud talle sellega senisest veelgi täielikum mõjuvõim. Ka absoluutse hierarhia olemasolu ei pea tänapäeva “mõistuseinimene“ mitte usul, vaid loogilisel arutluskäigul põhinevaks, kuigi ta ise ei ole seda arutluskäiku kunagi läbinud.

 

 

Absoluutne hierarhia ja õigusriik

Usust absoluutsesse hierarhiasse tuleneb ka usk riiki ja võimudesse. Inimesed usuvad, et võimule saavad vaid parimad ühiskonnaliikmed, sest kui nad ei oleks kõige targemad, paremad ja tugevamad, siis nad ei suudakski valitsejatroonini välja trügida. Seega on võimumeestel alati õigus ja nende sõnadel kulla kaal. Kui võimumees kasutab vägivalda, siis on see karistamine ehk jõuline sekkumine ühiskonna hüvanguks. Kui võimumees tapab, siis on see hukkamine. Kui võimumees arvab, siis on see tõde. Kui võimumees otsustab, siis on see käsk, mis on tavainimestele – rääkimata kurjategijatest – täitmiseks.

Usk õigusriiki on riigisse uskumise erijuhtum, mille puhul eeldatakse, et kui madalama astme ametnikud võivadki vahel eksida, siis neid eksimusi hoiab ohjes seaduse – selle tegijate (parlamendiliikmete) ja kasutajate (kohtunike) ehk absoluutse hierarhia tippude – headus ja tarkus. Seega eristab õigusriigi-usku tavalisest riigiusust väga oluline vahetegemine kõrgemate ja madalamate võimumeeste vahel. Inimest niisama represseerida õigusriigi-usklike arvates ei tohi (isegi madalamate võimumeeste poolt mitte), kuid seaduse alusel võib seda julgesti teha, sest seadusetegijad on meist väga palju targemad ja paremad. Seega peab iga repressioon ja võimutarvitus põhinema seadusel à la Õigusvastaselt Represseeritute Kaitse Büroo. Seadused on alati head: küll seadusemehed juba teavad, kuidas asjad käima peavad. Kui kohtunik otsustab, et keegi on kurjategija, siis võib teda nii ajalehes kui ka kõikjal mujalgi ilma laimusüüdistust kartmata selleks nimetada, sest kohtuniku arvamust käsitletakse kui tõde ja seega kohtuotsust kui viidet kindlale faktile. Kuna kohtunik on absoluutses hierarhias tavalistest inimestest oluliselt kõrgemal, usuvad inimesed tema otsust enam kui iseennast.

Ajaloos tuleb vahel siiski ette olukordi, kus inimestele näib, et ametlikud võimumehed ei ole kõige paremad, tugevamad ja targemad, ning siis muutuvad nad rahulolematuks. Äkitselt näevad nad korraga nagu üks mees endiste valitsejate vigu, et varsti taas uute valitsejate jalge ette viskuda. See, mida eile ei märganud keegi, on täna äkki kõigile ilmselge. Inimestele (ikka kõigile ühekorraga) näib, et võimule tuleb taas aidata tõelised superinimesed, kes võimu väärivad: tekib nn revolutsiooniline olukord. Ametlik võimuhierarhia tuleb iga hinna eest panna kattuma absoluutse hierarhiaga.

Meenub üks iseloomulik plakat 1988. aastast – “Rahvas vajab õigeid juhte!“ – väga hea kokkuvõte kõikide väliste revolutsioonide põhisõnumist. Need revolutsioonid on endile paremate peremeeste otsimise revolutsioonid. Kuna kõikide selliste revolutsioonide allikaks on ikka see endile õigete ja paremate valitsejate otsimine, siis saavad sellised revolutsioonid muuta parimal juhul vaid valitsejate nimesid, ühiskonna põhistruktuur – isandad ja orjad – jääb aga muutumatuks. Ja see nimedegi muutumine tähendab tegelikult vaid hierarhia ülemise osa omavahelist rotatsiooni: edukast maanteeröövlist saab president, presidendist tippluuletaja, tippluuletajast peaminister, peaministrist suurärimees, suurärimehest platnoi, platnoist tippsportlane, tippsportlasest parlamendiliige, parlamendiliikmest juhtiv vabadusvõitleja, juhtivast vabadusvõitlejast riigikohtunik, riigikohtunikust esilaulja, keda tuntakse ka rahva südametunnistuse nime all jne.

Need erinevad tegevusalad ei olegi lähemal vaatlemisel nii väga erinevad, ametlik võimumees saab aidata tõhusalt kaasa ka nn vabadusvõitleja karjäärile. Kõrgete isikute revolutsioonieelne kapital ei kao tavaliselt kuhugi: seda saab edukalt tarvitada ka peale revolutsiooni. Tegelik revolutsioon – revolutsioon võimu ja absoluutse hierarhia kui sellise vastu ning kõigi ühiskonnaliikmete osalemisvõimaluse poolt – peab alguse saama seestpoolt: tegelemisest iseenda ja oma usuga, endas toimuva teadvustamisest ja selle tingimusteta omaksvõtmisest. Tegelik revolutsioon tähendab olla üha enam ja enam teadlik endas toimuvast.

539620_470262319690240_1879700391_n

 

Kõik ühtemoodi

Kui inimesed midagi teevad või usuvad, siis teevad nad seda peaaegu kõik ühtemoodi, erandite osakaal on kaduvväike. Samuti on ka usuga absoluutsesse hierarhiasse – see on omane vähemalt 99 protsendile praegustest ühiskonnaliikmetest. Teistsugust usku inimesi peaaegu polegi. Seetõttu on ka Liiskhääletamise Klubide vajaliku liikmeskonna kokkusaamine väga vaevaline, kuigi nende edukaks toimimiseks läheb vaja vaid ühte promilli kogu elanikkonnast.

1990. aastate alguses tabas mind järgmine valgustav kogemus. Jalutasin 7. novembril Tallinna vanalinnas. Olin viibinud seal ka paljudel varasematel oktoobrirevolutsiooni aastapäevadel ja siis olid kõigil majadel punalipud. Aga sel aastal lippe enam ei olnud. Mitte et neid oleks olnud mõnevõrra vähem või oluliselt vähem… Neid lihtsalt ei olnud enam mitte ühelgi majal. Jalutasin ja jalutasin tundide viisi mööda linna ja mul ei õnnestunud enam näha ainsatki lippu. 100% ja 0%. See kogemus vapustab mind siiamaani.

Kõik inimesed reageerivad olude muutumisele nagu üks mees, nende sulestiku muutumine on täiuslikult koordineeritud – kõik toimub justkui nähtamatu taktikepi juhtimisel. Kui oled rääkinud ühega, oled rääkinud kõigiga. Kõikide ühiskonnaliikmete vaatenurk on põhiosas ühesugune (erinevused eksisteerivad üksnes teisejärgulistes küsimustes) ja see muutub vaid vastavalt eliidi suunistele hariduse, massimeedia, kiriku, kohtu jm kontrolli-institutsioonide vahendusel (kas ja kuidas keegi omakorda ka eliiti suunab, seda ma ei tea – see mäng käib liiga kõrgelt üle minu pea). Normaalseks inimeseks peetaksegi sellist, kes seda “üldaktsepteeritud vaatenurka“ ehk moodi täpselt teab ja järgib: on hästi ära õppinud, kuidas ühele või teisele asjale reageerida, mida on kombeks heaks pidada, milline hirm on õigustatud, milline mitte jne. Need asjad peavad edukal tegijal kõik selged olema.

Mäletan, et 1980-ndate lõpus läks juhtivate akadeemikute-ajaloolaste heakskiidul korraga väga moodi Eesti 50 aasta pikkuses “nõukogude okupatsioonis“ süüdistada 1939. aasta mittekallaletungi lepingut Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ehk nn Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP-d): kellelegi ei tulnud siis pähe mõte, et kuidas saab Saksamaa kui sõja kaotanud riik määrata maailma riikide saatust pärast sõda. Ribbentrop poodi juba 1946. aastal Nürnbergis üles, kuid tema kunagine tahe oli nii tugev, et sõja võitjad ei saanud isegi pärast tema surma selle vastu midagi teha?

Hiljem olin kauaaegse üliõpilase ja ülikooli töötajana pidevalt tunnistajaks sellele, kuidas need samad professorid, kes veel kümnend tagasi omavahel Lenini tsiteerimises võistlesid ja Lenini ideedele kuuletumisele oma karjäärid rajasid, nüüd Leninit kõik kooris mõnitasid. Need olid kõik edukad ja moodsad ühiskonna alustalad. “Näiteks on selline inimene usklik, kui usk on moes, ning muutub ateistiks, kui ateism tuleb moodi. Samuti on ta nats, kui natsism on moes, ning hakkab natse Nürnbergis pooma, kui see tuleb moodi ja seda nõutakse.“ (Kalev Jaik “Minu kaotatud eluvõitlus“, lk 213) Inimesed naeravad nende sõnade üle, kuid jätkavad ikka ja jälle samas vaimus. Kui absoluutse hierarhia usu peaks mingil põhjusel asendama usk kõigi olendite võrdväärsusse, siis juhtub tõenäoliselt seegi kõigi inimestega ühekorraga ja juba järgmistel valimistel on peaaegu võimatu leida valijat, kes Liiskhääletamise Klubisse ei kuulu. Ometi ei oleks sel juhul neid klubisid enam nii väga vajagi.

Väljaspool inimkonda on niivõrd täielikku, 100%-list ühtsust vähe. Muutused on pigem suundumuste muutused, ei loomade karvkate ega puude lehtede värv muutu päevapealt ning kõigil täpselt samamoodi. Mõni leheke jääb puule talvekski.

 

Vastuolude eitamine

On tähelepanuväärne, et kui kellelgi on tuvastatud üks oluliseks peetav omadus, siis välistab see omadus teiste inimeste jaoks automaatselt kõik sellega vastuolus olevad ehk n-ö vastandmärgilised omadused. Kui näiteks kedagi on hakatud pidama teenekaks semiootikaprofessoriks, siis on kõigile ilmselge, et see inimene ei saa olla ühtaegu mõrvar. Või kui keegi on mõistetud süüdi röövimises, siis on võimatu, et ta võiks olla ühtlasi ka väärikas arst. Kedagi ei saa märgistada ühtaegu kahe vastandmärgilise sildiga à la “Jaan Pure, kindral ja vägistaja“. Inimene võib olla kas vägistaja või kindral, kuid mitte mõlemat korraga. Samas võib vägistaja olla ühtlasi ka varas ning kindral võib olla ühtlasi hea sportlane. Need, kellele antakse teenetemärgid, ei ole oma elus kunagi midagi oluliselt halba (st kaasaegsete poolt hukkamõistetut) teinud, äärmisel juhul vaid mõne mittemärkimisväärse eksimuse.

Näiteks Tallinna teenetemärgi saajat Anne Veskit loetakse teenekaks lauljaks, tunnustatud kultuuritegelaseks ja Tallinna kultuurielu edendajaks (kõik positiivsed omadused, ei ühtegi negatiivset omadust!). Heategijad ja heategevuslikud organisatsioonid hoolitsevad eelkõige maa ja rahva eest, kui aga kurjategija (näiteks narkoärikas) midagi teeb või müüb, siis üksnes omakasu silmas pidades. Ükski inimkast ei või sisaldada samaaegselt nii häid kui ka halbu omadusi. Vahel harva võib mõne inimese märk küll muutuda, kuid sel juhul muutub ta tervikuna: teda hakatakse tervenisti ja täielikult määratlema tema uue omaduse alusel ning kõik eelnenu justkui unustatakse. Erandiks on vaid juhtumid, mil tuvastatud uus omadus on inimeste silmis niivõrd vähetähtis, et ta ei ohusta põhimärgi mõju.

Inimestel on vajadus kindlate ja üheselt mõistetavate siltide järele, nad ei kannata segadust ja segase olukorra ilmnedes püüavad selle kiiresti mõnesse tuntud kategooriasse lahterdada. Seetõttu on nende poolt loodud süsteemide peamiseks märksõnaks absoluutsus ning tunnuseks ebamääraste vahevormide puudumine: kõik või mitte midagi, must või valge. Selliste süsteemide pidev vastuollu minek praktiliste kogemustega looduse krooni eriti ei häiri, pigem püütakse kogemust süsteemiga “kohandada“ ehk ratsionaliseerida: inimene tavatseb näha vaid neid asju, mida peab võimalikuks.

 

Maksab subjektiivne kvaliteet

Kuna inimese asend hierarhias mõjutab oluliselt teiste hinnanguid ka temaga seoses olevate asjade suhtes, siis on näiteks tipplaulja tehtud saapad hinnatumad kui samasugused, identse füüsilise kvaliteediga saapad, mille on valmistanud mõni lihtinimene – rääkimata kurjategijast, vangist. See seos kehtib mitte üksnes asjade valmistamise, vaid isegi kandmise ja omamise kohta; nii on popstaaride kantud riietusesemed turul alati kuum kaup. Vangi poolt kootud barett paneb aga vaid häbist punastama. Keegi ei tahaks kanda vägistaja valmistatud kaelavõru.

Kui inimene näeb mõnda kaupa prügikastis, siis ta seda sealt ära võtta ei soovi. Tasuta saamise asemel asub ta pikka järjekorda sellesama kauba kalli hinna eest ostmiseks. Siinkohal kerkib huvitav küsimus, et kas selline inimene tõesti selgelt teadvustab, et need kaubad on identse füüsilise kvaliteediga ning et ainuke erinevus on vaid nende omandamise kohas: soliidne kauplus või mittesoliidne prügikast? Või kardab ta prügikasti-kauba olevat ka füüsiliselt teistsuguste (tema jaoks kehvemate) omadustega? Arvatakse ju üldiselt, et prügikasti satuvad vaid teadlikult äravisatud asjad ning et ära visatakse vaid väärtusetuid asju. Arvasin ka ise hulk aastaid, et rämpstoiduks nimetatakse seda toitu, mille keegi on prügikasti visanud.

Negatiivsed intressid on üks iseloomulik näide ülisuurest usaldusest, mida tavalised inimesed hierarhia tippude vastu tunnevad. Viimastel aastatel on ka võimud negatiivsete intresside olemasolu tunnistanud, kuigi nad jätavad targu lisamata selle, kelle jaoks on intressid negatiivsed. Kas mina või sina saame võtta negatiivse intressiga laenu, isegi kui pakuksime tagatiseks kogu oma vara ja elu? Njet, brat. Meid ei usaldata kaugeltki nii palju. Tavaliselt hindab turg tulevikus saadavat raha madalamalt kui kohe saadavat raha ja seetõttu tuleb investoreid premeerida intressidega. Aga kui raha laenab sisse hierarhias kõrgel seisev isik või nendest koosnev (riiklik või ebariiklik) organisatsioon, siis võib intressimäär olla minimaalne või isegi negatiivne, st heade ja halbade inimeste usku investor on valmis selle eest peale maksma, et suurnik tema raha enda käes hoiaks. Ta usaldab ühiskonna eliiti tunduvalt rohkem kui iseennast ja arutleb – enamasti küll rohkem alateadlikult kui teadlikult – umbes niimoodi: “Minu käest võidakse raha vahepeal kurjategijate poolt ära varastada või langen ma ise mõne sellise nõrkuse ohvriks nagu hasartmängimine, joomine või poodlemine. Suurniku käes on mu raha aga kindlas kohas. Seetõttu võin talle oma raha hoidmise eest ka intressi maksta.“

Negatiivne intress tähendabki seda, et inimesed hindavad raha turvalise säilitamise aspekti kõrgemalt kui raha ajaväärtuse aspekti (ehk mida seda raha kasutades võiks aja jooksul juurde teenida). Seega saavad elu peremehed kasutada ära lihtrahva raha kogu ajaväärtuse ning lisaks veel teenivad selle pealt tasu. Kui nad peaksid raha ka hoopis tagasi maksmata jätma, on investorid ikka kindlad, et kui juba suurnikul ei õnnestunud nende raha säilitada, siis ammugi ei oleks see õnnestunud tavalistel inimestel (sh neil enestel). Sellised investorid unustavad, et kui ülikutel ongi suuremad võimed varade säilitamiseks ja kasvatamiseks, siis ei tähenda see automaatselt raha kasvatamist investorite jaoks, vaid pigem nende ülikute endi jaoks.

Veelgi levinum kui raha puhul, on negatiivne intress näiteks juveelide puhul. Eelkirjeldatud seos kehtib ka juveelide hoiuleandmisel: ühiskonna tippudele makstakse juveelide hoidmise eest peale, tavainimese – ja ammugi mitte kurjategija – kätte ei usaldaks neid aga keegi. Kas võiks kujutada ette, et keegi usaldaks vangile varandust? Usalda pedofiilile, kus on peidetud aarded ja juba homme on ta nad kõik alatult maha prassinud!

Raha usaldamine ja häälte usaldamine võimendavad vastastikku teineteist. Kellele usaldatakse raha, saab selle tõttu – nii raha ajaväärtuse kasutamise kui ka vajadusel ka selle raha tagastamata jätmise kaudu – nii palju vägevamaks, et talle hakatakse usaldama ka hääli. Kellele usaldatakse hääli, saab selle häältekingi saamise tõttu nii palju võimsamaks, et talle hakatakse usaldama ka raha. Erinevalt häälte usaldamisest on raha usaldamine praegu veel vabatahtlik, st eeldab iga rahalaenaja isiklikku eliidiusku. Kuid ka negatiivsete intressidega raha laenuks andmine võib varsti muutuda üksikisiku jaoks kohustuslikuks: inimgrupid pannakse hääletama selle üle, kelle kätte oma raha (st kõigi grupi liikmete raha!) hoiule anda ning see, kes saab kõige rohkem hääli, saab ühtlasi enda käsutusse ka kõikide grupiliikmete raha.

Kuna loomulikult valitakse kõige usaldusväärsem ja väärikam, siis on ka intressimäär vastavalt kõrgele väärikusele negatiivne. Täpselt samuti nagu praegu võimu puhul – kui enamus usaldab, siis oled sinagi sunnitud usaldama – ja nii langeb siis ka raha puhul usaldus jutumärkidesse. Üldine arvamus võtab aga omaks ametliku seisukoha, et inimesed on oma raha eliidile vabatahtlikult hoiule andnud. Öeldakse, et “ise te ju tahtsite“ ning keegi ei küsi, mida see “meie tahe“ tegelikult tähendab.

543155_487269497989522_1008797436_n

Loomulikult muudab selline üksmeelne usk ja jumaldamine selle absoluutse hierarhia tipus olijad, ühiskonna eliidi ehk ülemklassi üha jultunumaks. Võib kujutleda põlguse suurust, mida nad oma alamate ja nende rumaluse vastu tunnevad – üheks selle põlguse eriti ilmekaks väljenduseks on lihtinimeste üha intensiivsem mõnitamine pahupidikeele kasutamisega stiilis à la rahvas kui kõrgeima võimu kandja – nad näevad, et võivad meile ütelda ükskõik mida, meie vaatame sellele ikka kui jumalikule tõekuulutusele üksnes seetõttu, et rääkijaks on meie usu kohaselt hierarhia tipus seisev olend. Teistsugust usku inimesi on nii vähe, et eliit peab võimalikuks nendega mitte arvestada.

Just usk heade ja halbade inimeste olemasolusse, mitte seadusandlikud ning ammugi mitte mingid tehnika-alased puudujäägid on võtmetakistuseks ehk n-ö pudelikaelaks demokraatia tekkimisele ja arengule. Ka praegustel seadustel on oma oluline demokraatiavastane efekt (saadiku sõltumatus oma valijatest, salajane hääletamine jm), kuid see astub jõusse vaid peamiselt tänu usule heade ja halbade inimeste olemasolusse. Ilma selle usuta saaks demokraatiat märkimisväärsel määral edendada juba ka olemasolevate seaduste tingimustes (nt Liiskhääletamise Klubide kaudu). Usk on aluspõhi, seadused ja tehnika on sellele põhinevad pealisehitused. Seetõttu ei suuda ka ükskõik kui suur tehnoloogiline areng – kuigi ta looks teoreetilisi võimalusi suurtele rahvahulkadele poliitiliste otsustusprotsesside (sh hääletuste) oluliselt odavamaks ja lihtsamaks muutmiseks – ühtegi ühiskonda usu püsimise korral heade ja halbade inimeste olemasolusse grammigi demokraatlikumaks muuta. Valimistest võivad saada e-valimised, kuid nende põhiolemus ühiskonnaliikmete poliitilise impotentsuse manifestina peab jääma muutumatuks: lihtsalt sundusaldamise protseduur hakkab toimuma elektrooniliselt ning võtab ühe tunni asemel aega ühe minuti. (Samamoodi nagu ei muudaks e-abiellumise juurutamine mingilgi määral abieluinstitutsiooni sisu.) Demokraatia saab tekkida vaid nende seas, kes tajuvad üksteist võrdväärsetena.

 

Jaanus Raim

 

Pildid: erakogu, internet