X

10 eurot =

Kalevipoegadest, Eesti rahva müütilistest esiisadest

14. detsember 2014 kell 17:28



Kalevipoeg sodalastega  taevasKalevipojad – kes nad siis õieti olid? Milline oli nende roll meie muinasaegses ühiskonnas? Milline on hetkeseis Eesti rahvuseepose kangelase Kalevipojaga? Mida me saaksime teha, et seda kuvandit paremaks muuta? Neile küsimustele otsib vastuseid MTÜ Kultuuripärandi Hoidja üks eestvedajaid Marek Laimets, kes on Kalevipoja koomiksi ehk pilteepose üks autoritest.

 

Kalevipojad – kas ülikud, kelle seisus oli päritav?

Milles siis seisneb Kalevipoja müüt ja kas tal on üldse ruumi meie reaalsesse, n-ö akadeemilisse ajalukku tulemisel? Veel huvitavam on aga üks August Annisti mõttekäik Kalevipoegade kohta: “Karjala õitseaeg ja ekspansioon Põhja-Soome toimus tõenäoliselt alles hiljem, eriti 11.–13. sajandil. Ja siis viljeldud kangelasrunodes esinevad ka Kalevanpojad – kuid inimestena, mitte hiidudena. Nii peame järeldama, et need idapoolsed hõimud – karjalased, vadjalased ja novgorodi tšuudid – tundsid sel ajal kaleveid peamiselt vägevate meestena ja ülikutena. See seisus ja jõukus oli päritav ning oli loomulik, et mõned neist nimetasid end ka juba varem elanud Kaleva poegadeks. Pole vist midagi ebatavalist, et seda esiisa kujutleti poolmüütilisena, isegi hüperboolselt, nii et ta hiljem võis kokku sulada samanimelise hiiuga. Oli ju “hiiu poja” nimetus arvatavasti sama austav kui “päeva poja” oma.”

Kes teab,  vahest olid nad ehk kogunisti mingid salaseltsi liikmed (nn pühitsetud), kes andsid põlvest põlve edasi inimkonna jaoks olulisi teadmisi. Ja vahest polegi see ehk nii väga utoopiline vaatenurk, kui võtta arvesse järgnevat. Teada on, et tegusõna kaalima tähendab vanemas eesti murdes tegevust, mis on seotud nõidumise, ennustamisega. Kui kalevite sõnatüvi tõesti sealt pärit on, nagu väidab tunnustatud harrastusajaloolane Edgar V. Saks (tema järgi tähendab nii “Kalew” kui “kaaluja” nõida ja “kaalu-naene” nõiatari), siis see tähendaks ju seda, et  needsamad kalevite killa liikmed pidid vist küll ühiskondlikus plaanis mingis erilises staatuses olema. Nõidumine tähendab ilmselt ka seda, et anti põlvest põlve edasi teatud elutarkusi või kogunisti mingeid salajasi eriteadmisi. See võis olla tõesti mingi ülikute kild, kes peale valitsemise tegeles ka mingite preestritele omaste saladuslike rituaalidega. Siin võiks vabalt nendega kõrvutada ka Põhjala vanajumalat Odinit, kes samuti, olles suur valitseja, oli ühtlasi ka hea šamaan, kes teadis vägevaid loitse ja oskas suhelda ka teispoolsusega.

 

Ebatavaline Põhjala jumal Odin

Ka Odini päritolu küsimus vajab ülevaatamist. Meesšamaanina on ta üsna ebatavaline tegelane Põhjala mütoloogias. Teisi selliseid sealt ei teata, loitsimine ja nõidused on seal arvatud ainult naiste tegevusalaks, meestele ei peetud seda kohaseks. Seevastu oli läänemeresoomlastega asustatud aladel ka meesšamaanidel oluline roll ühiskonnas. Vahest oli neil olulisemgi roll kui naisnõidadel. Teame ju siit kasvõi lapi nõidu.

Sellele on juhtinud tähelepanu ka taani ajaloolane Søren Sørensen oma raamatus “Läänemere saared enne ja nüüd”, kus ta väidab järgmist: „Ka saagakangelasele Odinile on tänapäeva inimese arusaamade riiulil raske kindlat kohta leida. Olles nii surmaminejate kui ka poeetide ülistusobjekt, meenutab ta kõige enam soome nõida. Mitmed asjaolud viitavad Odini hilisele ilmumisele Skandinaavia jumalate maailma, kus ta haaras endale koha vana sõjajumala Tyri väljatõrjumisega viimase pärusaladelt. Odini nimega seostub Eesti loodepoolseim punkt – Osmussaar, mis ennevanasti kandnud rootsikeelset nime Odensholm (eesti k Odini haud).

Kalevalas mainitud tegelaskujusid Osmot ja Osmotari peetakse igatahes kalevite sugu inimesteks. “Osmi haigus” on  eesti üks tuntumaid ja vanemaid regilaule, mis räägib kellegi kalevise tegelase haigusest ja surmast. Osmi või Osmo võis olla vabalt Odini paralleelnimi läänemeresoome keeltes.

 

Sõna “kalev” viitab tugevusele ja ülimusele

Isegi kui kalevite sõnatüvi ei pärine etümoloogiliselt kaalima sõnatüvest, siis pidi sel ikkagi olema mingi väele ja eristaatusele viitav tähendus. August Annist teab lisada, et Kalevine on kõige sagedamini esinev vana nimi, mida tuntakse üle maa. Ilmselt tähendas ta omal ajal mitte ainult üksikisikut (lauludes igatahes mitte ka konkreetset hiidvägilast), vaid teatud koondnime, mingit esileküündivat paljuliikmelist sugu või seltsi või mingit varafeodaalset ülemkihti. Selle ülemkihi üksikuid esindajaid ja nende tegusid mäletati XIX sajandil küll üsna vähe, kuid nendest pärinevat Kalevi nime ümbritses endiselt ausära ja epiteeti “kalevine” peeti austavaks kõigile.

Sellega püüti esile tõsta mitte ainult meeste, vaid ka naiste ning isegi loomade ning asjade tugevust ja väärtust. Ka soome folklorist Kaarle Krohn tõdeb sama oma raamatus “Kaleva und seine Sippe”, kus ta väidab, et Kaleva tähendas viikingite ajal mingit ülimussugu või seisust. Ainult nii saavat seletada Kolõvani kui vägilase ja linna nime tekkimist ning Kaleva esinemist soome rahvalauludes inimkangelasena ja eestigi pulmalauludes peigmehe meelitusnimena.

Oma osa räägib kalevite eristaatuse kasuks ka meie rahvuseeposes mainitud Tarkuseraamat. Mis salatarkused need võisid olla, mis pärandati edasi ühelt põlvelt teisele?

 

Kas Tallinn oli Kalevilinn?

August Annist oletab, et sellesama Kalevate killa mõne liikme (või ka tema sugukonna) järgi kutsuti arvatavasti ka hilisema Tallinna kohal asunud linnust Kalõvanlinnaks, mida mainib juba aastal 1154 araabia geograaf Idrisi.  Muide, üsna sarnaselt nimetasid ka Vene kroonikad tolleaegset Tallinna linna – Kolõvaniks (moonutatud kuju sõnast Kalõvan).

Kalevilinnasid  võis üle Eestimaa olla rohkemgi. Oletatavad kandidaadid oleksid veel Kallinna (siin kõrval asub ka linnamägi) Jõhvi lähedal ja Kalana (endised nimekujud Kalelinde ja Kallalinda) linnamägi Jõgevamaal Põltsamaa lähedal.

 

Mõne sõnaga Kalevipoja sängidest

Tähelepanuväärse mõttekäigu toob August Annist välja ka Kalevipoja sängide osas. Ta väidab, et niisamuti hakati Tartumaal Kalevipoja sängideks kutsuma vastavaid linnusejäänuseid alles siis, kui juba oli unustatud, et neid linnuseid kord olid ehitanud reaalsed Kalõvapojad – mitte neil magamiseks, vaid maa vabaduse eest võitlemiseks. Sängi nimetus sobikski ju alles linnuse jäänuste, mitte aga linnuse enese kohta ja võis tekkida mitte enne 14. sajandit.

 

noor Kalevipoeg

 

Kas kalevipojad võisid olla (ka) vadjalased?

Eelviikingiajal ja viikingiajastu alguses olid praeguste Loode-Venemaa ning Kirde- ja Ida-Eesti aladel elanud vadjalased majanduslikult kõige tugevam läänemeresoomlaste rahvusgrupp. Üsna võimalik, et olles lähedases suguluses eestlastega, võisid nad veel aastatuhande alguses moodustada eestlastega ühe rahvuse (tšuudid) erinevate keeledialektidega. Tänapäeval teadaolevad Kalevipojaga seotud kohapaigad ja kinnismuistised asuvad kõige tihedamalt just Ida-Eesti aladel (tänapäeva Jõgevamaa, Põhja-Tartumaa).

Jõgevamaal asusid kunagi kõige sügavamale Eestimaa sisemaale ulatunud vadjalaste asustusalad. Sellele viitab ka siinse piirkonna muinasaegne nimi – Vaiga. Jah, tõsi ta on, ka Lääne-Virumaa ja Harjumaa on Kalevipojaga seotud kohapaikade tiheduselt üsna olulisel kohal, jäädes siiski oma koguarvult eespool mainitud piirkonnale alla. Erilises valguses tuleks aga vaadata Kirde-Eesti alasid (Eestis asuvate Vadja alade nn tuumikala), kuna siin asuvad mitmed väga olulised Kalevipoja sündmustega seotud paigad. Nimetagem siinkohal mõned: Kuremägi (legendi järgi olevat Kalevipoeg teinud selle mäe oma kätega), Kivinõmme (oletatav hauakoht, peamine), Alulinn (linna ehitamisega seotud koht, samuti on seda kohta mainitud eeposes), Linnanõmme (linna ehitamisega seotud koht), Tudulinna (magamiskoht), Jõuga-Nõmme (oletatav hauakoht), Sirtsi soo (lauavõitluse koht), Vaivara (istekoht või -ase). Tiheduse poolest pole nad siin küll nii sagedalt nagu eelpool mainitud maakondades, aga see-eest, need kohad, mis on, on üsnagi olulise tähtsusega.

Huvitav on ka see, et vadjalased, olles tol ajal Loode-Venemaa vägevaimad, seda nii oma sõjaliste oskuste kui ka üldiste majanduslike näitajate osas, kontrollisid ümberkaudseid kaubateid ja hoidsid ümbruses elavaid teisi läänemeresoome hõime oma mõjuvõimu all. Tol ajal palju tulu sisse toov karusnahakaubandus andis võimaluse kiiresti rikastuda, pealegi läks Vadjamaast läbi ka muistne üliolulise tähtsusega kaubatee (üle Soome lahe Neeva jõe kaudu lõuna poole Bütsantsi suunas). Ajaloost on teada, et karjalased, isurid, vepslased ja ka laplased olid vadjalaste maksualused.

Egilli saagas on näiteks üsna detailselt juttu lapi-maksust (finn-skattri). Selle maksu võtmisele konkureerisid nii norralased kui ka kylfingid. Viimaseid peetakse kõige tõenäolisemalt just vadjalasteks (A. Annist, E. V. Saks). Egilli saaga toob välja ka norralaste ja kylfingite relvastatud kokkupõrgete üksikasjad. Nende lähedal asuvatest hõimudest olid ainult eestlased vadja maksudest vabad. Vähemasti selle kohta puuduvad andmed, et eesti hõimud neile maksnud oleks. Samas, selleski osas pole kõik päris selge.

Teada on, et Vadja mõjuvõim ulatus tänapäeva Lääne-Virumaani välja. Sealt lõuna poole minnes olid põlised Vadja alad ka tänapäeva Jõgevamaa (eelmainitud muinasaja Vaiga maakond) ja tõenäoliselt isegi Tartumaa või siis mingi osa sellest.

 

Setude etniline küsimus

Ka setude etniline küsimus vajab läbivaatamist: kas nad olid eestlaste või hoopis vadjalaste etniline grupp? Teise versiooni kasuks räägivad väga paljud ühised sõnatüved vadja keelega. Teisalt aga on ajaloost teada, et Eesti alasid alistasid korduvalt Skandinaaviast tulnud vallutajad. Kuigi need vallutused olid lühiajalised ja sissetungijad kihutati peatselt minema ja tehti veel omakorda sõjaretki Läänemere läänerannikutele, Rootsi ja Taani rannikualadele, on siiski fakt, et Harjumaal, Eestimaa lääne- ja keskosas ning ka saartel püsis mingil ajal skandinaavlaste kolonisatsioon. Võimalik, et see hõlmas ka Eestimaa edela- ja lõunaalasid. Aga selle kohta mingeid kindlaid väiteid ajaloost võtta ei ole. On küll räägitud eestlaste (eistr) üldisest allutamisest, aga ei räägita, kustkohast läksid eestlaste ja liivlaste piirid ja kustkohast läksid eestlaste ja vadjalaste piirid. Ajaloost ei ole teada kindlaid fakte, et skandinaavlased oleksid viikingiajastul allutanud ka Vadjamaa alasid. Pigem vastupidi, ajaloost on teada fakt, et nad (rootslased) said vadjalaste käest haledalt lüüa. Selles Karjalas aset leidnud lahingus langes 675. aastal ka rootslaste kuningas Ivarr Vidfamni. Selline skandinaavlaste-vadjalaste vastasseis on üsna huvitav tänapäevasest vaatenurgast, kuna siit koorub välja ka järgmine asi, mis on üsna oluline “Kalevipoja” eepose lahtiharutamisel.

Tundub igati loogiline, et eeposes mainitud Assamalla lahing võis olla mingi koondnimetus kõikide aset leidnud relvakonfliktide kohta skandinaavlaste ja eestlaste-vadjalaste (vene kroonikas ka tšuudide) vahel. Ja kurikuulsad raudmehed võisid siin vabalt olla ei keegi muud kui taani-rootsi-norra sõdalased. Tegelikult, kui Assamalla lahing üldse aset leidis, või kui üldse Kalevipojal kellegagi tuli vastamisi seista, siis said need olla vaid skandinaavlased. Saksa raudrüütlid, nagu on kujutatud mõningatel “Kalevipoja”  eeposega seotud piltidel, need kindlasti olla ei saanud, sest see ajastu märksa hilisem.

7. sajand oli üldse eestlaste jaoks üsna karm sajand. Skandinaavia saagadest on veel teada, et 625. aastal rüüstas Eestimaad legendaarne Ynglingite soost muinasrootsi kuningas Önundr (kellel oli lisanimi Braut (Braut-Önundr), Önundr-maa puhastaja, Önundr-hävitaja), kes saagade järgi käis siin väidetavalt oma isa eest kätte maksmas. Räägitakse, et ta sai väga rikkaks ja seda tänu sellele, et ta rüüstas Eestimaad. On teada ka see, et tal on olnud hüüdnimi Eistra Dolgi (eestlaste vaenlane) (Snorri Sturluson).

Kokkuvõtvalt, raske on öelda, kes oli meie eepose kangelane rohkem, kas eestlane või vadjalane. Üks on siiski kindel, tolleaegsed piirid eestlaste ja vadjalaste vahel olid suhteliselt ähmased ja pea olematud. Need kaks tänapäevases mõistes kanget läänemeresoome rahvust olid siis rohkem nagu üks rahvas oma erinevate väikeste keelemurretega.

 

Kas meie rahvuseepose Kalevipoeg võis kunagi ka päriselt olemas olla?

Küsimuse peale, kas Kalevipoeg kunagi ka reaalselt olemas oli, on igatahes ülaloleva info põhjal põhjust väita, et ta siiski oli olemas. Vähemalt nii palju asju räägib selle kasuks. Meie rahvuseeposele aluse andnud peategelane võis olla üks legendaarsematest siinkandi kalevipoegadest, kelle kangelaslikkus oli keskmisest suurem, kelle üldine elukäik oli tavalisest ebavatalisem ja kelle vägiteod on andnud põhjust tema nime tänapäevani mäletada. Samas, tuginedes ülalmainitule ja kõikidest legendidest lähtuvalt, võis see siiski olla loogiliselt võetuna pigem mingi koondnimi mitmetest värvikama elulooga kalevipoegadest.

 

Milline on Kalevipoja hetkeseis?

Palju räägitakse meil sellest, et Kalevipoeg on müüt ja sellest, et ta on meie mütoloogilise ajaloo üks põhitegelasi. Reaalse, n-ö akadeemilise ajaloo uks on talle siiski siiamaani kinni. Paljud ajaloolased ja arheoloogid lükkavad ta jõuga endast eemale, kuna mütoloogilise suurkujuna pole tal väidetavalt mingit asja meie ajalooga. Inimesed on temasse suhtumas kui mingisse muinasjututegelasse, muinasjutukangelasse. Veel enam, asi on kohati läinud isegi natuke üle võlli. Viimase aja trend on rääkida Kalevipojast ja kalevipoegadest halvustavas tähenduses ja seda eriti nüüdisaja kontekstis, kus tema algne kuvand on moondunud ja teda kujutatakse kas mingi rullnokliku matšo-mehena või siis ohmukesena, kel puudub mõistus, on ainult jõud.

 

Mida võiks teha selleks, et seda olukorda parandada?

Baltisaksa estofiil ja literaat Georg Julius Schultz-Bertram ütles 1839. aastal ühe väga legendaarse lause: “Andke rahvale eepos ja ajalugu ja kõik on võidetud.” Teame ju omast käest ütlust, et kes elab minevikuta, sel puudub tulevik. “Kalevipoja” eepos tähendab siinkohal meie rahva jaoks kõike, nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Meil on tõesti olemas oma vägev eepos ja on oma kangelaslik ajalugu, ainult puudub veel siiski eeposest tehtud formaat, mis suudaks seda kõike autentsel luulelisel viisil ka tavainimeseni tuua ning ka nende jaoks selle huvitavaks teha. Kuna viimastel kümnenditel on Kalevipoja nime omajagu mustatud, on räägitud liiga palju tema rumalatest tegudest, siis sellest tulenevalt vajadus uuesti rääkida Kalevipojast ja tuua meie rahvuseepos taas kõigi tähelepanu keskmesse, on olulisem kui eales varem.

Praeguseks on MTÜ Kultuuripärandi Hoidja võtnud nõuks teha eeposest pilteepose vormis realistlikul ajastutruul pildimaterjalil ja originaalvärssidel põhinev kunstiteos, et suurendada inimestes huvi meie rahvuseepose vastu. Niisugusel kujul saaks lugeja-vaataja seda materjali paremini omastada ja rollidesse sisse elada. Seeläbi, sellise pildivaliku kaudu, peaks olema paremini omastatavam ja loetavam ka regivärsiline luulekeel ning seda eriti just noorte seas. Nimetatud pilteeposest ongi juba alates novembri lõpust I osa müügil poelettidel kõikjal üle Eesti. Teised osad ootavad järge.

 

Marek Laimets

 

Pilteepost “Kalevipoeg” on kajastatud ka Soome rahvusringhäälingu YLE TV1-s ja YLE uudiseportaalis.

Vaata ka: MTÜ Kultuuripärandi Hoidja Facebook, Ajamatkad

Pildid: Toom Tragel

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.