X

10 eurot =

Kas lapsekeskne kasvatus või programmeerimine?

7. mai 2013 kell 14:31



childs-drawing

Telegram avaldab blogis “Astraalrännak hingedefineerijate maailma” ilmunud arvamusloo, milles mõtiskletakse selle üle, mida õigupoolest tähendab väljend “lapsest lähtuv kasvatus”.

 

Tänapäevases eelkoolipedagoogikas on ohtralt pandud rõhku väljendile “lapsest lähtuv kasvatus”. Mida selle all mõeldakse?

“Lapsest lähtumine tähendab lapse omal kultuuril, kogemustel ja tegevustel põhinevat õppimis- ja õpetamisprotsessi. Õppimist suunavateks teguriteks on lapse enda aktiivsus, tegusus, elamuslikkus ja mäng. Õppimine põhineb lapse vahetutel kogemustel. Laste kasvamist, arenemist ja õppimist toetavad soodne kasvukeskkond ja lapse tasemele ja vajadustele vastavad võimalused.” (Eeva Hujala, “Uuenev alusharidus”, 2004)

Kasvatusteadlane Juhani Hytonen on leidnud, et lapskeskse kasvatuse baasiks on isiksuse austamine ja indiviididevaheline võrdõiguslikkuse ideaal: igat last võetakse sellisena, nagu ta on.

Eesti koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas on õppimiskäsitusena nimetatud, et õppimine on elukestev protsess, mille tulemusel toimuvad muutused käitumises, teadmistes, hoiakutes, oskustes jms ning nendevahelistes seostes.

 

Mis tegelikult toimub eelkoolides?

Mitmeid aastaid, olles ise lapsevanem, olen vaadanud suhtumist minu lapse arengusse. Kõik tundub tore ja ilus, kuid siiski – minu laps olevat arengust maas ning ei tee õigel ajal vajalikke asju.

Mida tähendab õigel ajal? Siiski – AJALE osutatakse tähelepanu. Eelkoolides on ette nähtud, et teatud perioodideks oleksid lapsel kujunenud vajalikud oskused. Kuidas saab selle põhimõtte kohaselt võtta last sellisena, nagu ta on? Ei tee vajalikke asju? Mis on need tegevused, mida laps peaks tegema nende arvates?

Mulle on öeldud, et minu laps on lõdva randmega. Vaadates tema joonistusi, on küll natukene kurb, et ei saa päris hästi aru, mida täpselt ta on üritanud kujutada ning teistel lastel on kõik pildid ühtemoodi ning on selgelt aru saada, mida on kujutatud. Aga kas see on asi, kust tuleb probleemi otsida? Kas mu laps on arengust maas selle tõttu?

Minule on väidetud, et minu laps ei hoia pliiatsit õigesti käes. Aga äkki minu laps ei tahagi pliiatsit käes hoida? Äkki minu lapsele meeldiks rohkem voolida? Mõistan, et lastele tuleb pakkuda erinevaid võimalusi loovuse arendamiseks, tuleb tutvustada erinevaid vahendeid, kuid nii võib paljudel lastel tekkida ka trots mingite tegevuste suhtes – või nad ongi sunnitud toimima nii, nagu on ette nähtud?

 

Sildistamine ja eelarvamused

Mis mind on veel häirinud, arvestades tänapäeva eelkoolipedagoogikat, on sildistamine ja eelarvamused.

Lapsed oskavad oma olemust ning ka emotsioone kõige ehedamalt välja näidata ning nende põhjal tihti eksitakse. Tihti on nii, et vaiksed ja omaette tegutsevad lapsed ongi lihtsalt vaiksed ja omaette tegutsevad lapsed. Aga miks nähakse selles probleemi? Arvatakse, et laps on sotsiaalselt mahajäänud, võimalik, et tal on kodused probleemid või ehk on need esimesed autistlikud ilmingud?

Esiteks, lõpetage probleemide otsimine. Kui mõelda probleemidele, siis need ka tulevad. Teiseks, miks mitte arvestada lapse eripäraga?

Olen ka märganud, et aktiivsetele, rahututele ning pahandusi tegevatele lastele omistatakse tihti aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Soovitatakse pöörduda psühholoogi poole. Tihti ka lapsevanemad ise panevad oma lapsele selle sildi külge.

Numeroloogina soovitan ma kõikidele lastevanematele uurida oma lapse numbreid. Tegelikult ei peaks kasutama ainult numeroloogiat selleks – on tohutult palju võimalusi, kuidas mõista enda lapse olemust ning suunata teda vastavalt sellele, millisena ta on siia ilma sündinud. See on eripäradega arvestamine ning see on minu arvates üks suurim tänapäeva eelkoolipedagoogika puudus. Numeroloogia seletab väga palju, mis puudutab lapse käitumist ning kõiksugu diagnoosid on vaid eksitavad ja arengut pärssivad.

 

Waldorfpedagoogika – meeldiv alternatiiv

Tänapäeva Eestis on veel üks meeldiv alternatiiv. Waldorfpedagoogika – lapse arengule lähenetakse individuaalselt ning eesmärgiks on isemõtlemise õpetamine.

Waldorfpedagoogika põhiprintsiibid on:

– looduslähedus;

– kunsti ja praktilise tegevuse tähtsus kasvatuses;

– rohke näitlikustamine;

– atmosfäär ei tohi õhutada konkurentsi;

– sõnaline, selgitav hindamine.

Programmi järgi õpetamine ning kõiki lapsi ühtse hindamissüsteemi järgi hindamine tundub võrdne ja aus, kuid igaüks on omaette ainulaadne indiviid! Kas me tahame tulevikus ühesuguse mõtlemisega roboteid, kellele on “tarkused” pähe pandud või me soovime näha enda lapsi isemõtlevate loominguliste isiksustena.

Siit ka retooriline küsimus: mis siis õigupoolest on lapsekeskne kasvatus?

 

Allikas: Astraalrännak hingedefineerijate maailma

Foto: cauldronsandcupcakes.com

 

Toimetas Ksenia Kask