Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Kas me saame riiklikult kehtestatud tervisenorme usaldada?

12. jaanuar 2017 kell 14:35



alcohol-03Suurbritannia väljaanne The Spectator korraldas selleteemalise arutelu, kaasates mitmeid valdkonna spetsialiste. Teiste hulgas pidas huvitava ettekande kirjanik ja majandusuurija Christopher Snowdon, kes käsitles riigi poolt seatud alkoholipiirangute teemat.

 

Mitmel pool maailmas on riiklikul tasandil tehtud kampaaniad tõepoolest avaliku tervise näitajatele positiivselt mõjunud. The Spectatori korraldatud debatis tõi ajalehe The Mail on Suday kolumnist välja mõned kampaaniad Austraalias, millest on kasu olnud. Melanoomi eest hoiatav kampaania oli lausa nii tõhus, et tänapäeval on austraallaste seas hakanud levima hoopis uus probleem – D-vitamiini puudus. Üle maailma on suitsetamist piiravad kampaaniad ja reeglid tõepoolest järk-järgult vähendanud suitsetajate hulka.

Paljud rahvatervise parandamiseks kehtestatud normid ja soovitused panevad aga lihtsalt õlgu kehitama või lausa jahmuma. Näiteks see, et turvalise rannamõnude nautimise nimel peaks iga poole tunni tagant endale peale määrima kuus kuni kaheksa teelusikatäit päikesekreemi. Või hoopis see, kui iga aasta-paari tagant tehakse hüsteerilisi prognoose ühe või teise epideemia puhkemise kohta. Christian Jessen kommenteeris, et kõiki tervisenõuandeid peaks käsitlema sarnaselt näiteks auto ostmisega – otsusele peab eelnema põhjalik uurimistöö ja erinevate spetsialistide arvamuse küsimine.

 

Ametlikud normid on väga erinevad

Üks huvitavaid küsimusi tervisenormide seadmisel on alkoholipiirangud. Valdavalt on avalik seisukoht see, et turvalist alkoholitarbimist ei eksisteeri ja alkoholi kasulik toime tervisele on “vananaiste jutt”. Ametlikud soovitused turvaliseks alkoholitarbimiseks varieeruvad üle maailma ja läbi aja väga suurel määral. 1979. aastal peeti Inglismaal mõistliku tarbimise ülempiiriks 56 ühikut alkoholi nädalas. Hiljem on seda pidevalt vähendatud kuni tänapäevani, mil see on 14 ühikut. Üle maailma varieerub turvalise alkoholi tarbimise piirang 52 ühikust Fijis kuni seitsme ühikuni Guyanas ning enamikus riikides on naistele lubatud vähem kui meestele. USA riiklik alkoholi kuritarvitamise ja alkoholismi instituut (National Institute on Alcohol Abuse and Alcoholism) on andnud soovituse, et turvaline ülempiir on 25 ühikut nädalas, nentides ka, et mõõdukas alkoholi tarbimine vähendab südamehaiguste, diabeedi ja insuldi riski.

 

Mõõdukas alkoholitarbimine ei ole tingimata terviserisk

Christopher Snowdon leiab, et viimaste avaldatud nõuannete usaldamiseks peab olema väga patriootlik, eriti võttes arvesse seda, et neil ei ole mitte mingit seost teadusliku tõendusmaterjaliga. 34 epidemioloogilisel uuringul põhinev graafik, mis näitab alkoholi tarbimise ja suremuse seost, on J-tähe kujuline. See näitab, et madala alkoholitarbimise korral on suremus oluliselt madalam kui täielikel karsklastel. See asjaolu sai kinnitust juba mitmeid aastakümneid tagasi ning seda on näidanud mitmed uuringud üle terve maailma. Kuna avaliku tervise lobitöötajad ei taha seda asjaolu kuidagi aktsepteerida, on seda korduvalt püütud ümber lükata.

Näiteks on pakutud, et mõned uuringutes arvesse võetud karsklased on endised alkohoolikud, kes on oma vanade harjumuste tõttu kokkuvõttes halvema tervisega. Selle idee kummutamiseks on läbi viidud uuringuid, milles võrreldi karsklasi mõõdukalt alkoholi tarbivate inimestega – ikka jääb kehtima seaduspära, et karsklaste eluiga kipub olema lühem. Samuti on püütud väita, et lühema elueaga karsklastel on muus osas ebatervislikud eluviisid, mis mõjutavad uurimistulemusi. Senised uuringud on aga näidanud, et karsklastel on suurema tõenäosusega ka parem toitumine ja nad pigem ei ole suitsetajad. Nii et seegi väide ei pea vett. Ainuke, mis asjakohaste uurimustulemuste usaldusväärsust kahandada võib, on asjaolu, et inimesed kipuvad oma alkoholitarbimist alahindama, pannes kirja väiksemaid numbreid.

 

Ebarealistlikult kõrgete piirangute abil “ankurdamine”

Miks siis leiavad avaliku tervise spetsialistid kangekaelselt, et turvalist alkoholitarbimist ei ole olemas, hoolimata epidemioloogilistest uuringutest, mis vastupidist näitavad? Snowdon pakub sellele kaks põhjust.

Esimesena toob ta välja enda kogemuse kooliajast, kui vanematesse klassidesse minnes rääkisid õpetajad, et kodutööde maht suureneb oluliselt ning selle tegemiseks võib igal õhtul kuluda kolm kuni neli tundi. Reaalsuses kulus selleks pigem keskmiselt pool tundi kuni tund. Õpetajad olid tõenäoliselt teadlikud, et kodutöödeks ei kulu nelja tundi, kuid nad rakendasid strateegiat, mida on nimetatud “ankurdamiseks”: pakkudes õpilastele välja ebarealistlikult kõrget numbrit, lootsid nad, et isegi kui õpilased teevad sellest vähem, on seda ikka rohkem kui õpilaste omal algatusel tehtud kodused tööd. Kui nad oleksid öelnud tund aega, siis oleks õpilased piirdunud 20 minutiga.

Snowdon leiab, et riiklikud tervisenormid on kujundatud samal moel – seades lati väga madalale, on selge, et me astume sellest üle. Kuid tõenäoliselt mõtleme veidi järele, enne kui neid norme mitmekordselt ületame, mis tegelikult tähendab, et me tarbime alkoholi tõenäoliselt  realistlike turvaliste piirmäärade ulatuses. Snowdon, kes on peamiselt tuntud oma vastuseisu poolest liigsele riiklikule sekkumisele, leiab, et sellise käitumise näol on tegemist probleemiga. Laste manipuleerimine kodutööde tegemise osas on üks asi, täiskasvanutele valetamine on hoopis midagi muud. Mõõduka alkoholitarbimise kasulik mõju tervisele ei ole “vananaiste jutt”, seda toetab väga suur hulk teadustöid. Kuid rahvatervise seisukohalt on asjad kas “head” või “halvad” ning alkoholi liigitatakse viimaste hulka. Selleks, et säilitada selget ideed, et turvalist alkoholitarbimist ei eksisteeri, vaigistatakse kõik muud hääled.

 

Piirnormid on vajalikud valitsusele, mitte inimestele

Teise võimalusena pakub Snowdon välja, et avaliku tervise määrad ei ole tegelikult üldse rahvale suunatud. Iganädalaste piirnormide ületajaid jääb aasta-aastalt aina vähemaks. Langetades seda piirnormi taas allapoole, saab n-ö kübarast välja võluda järjekordsed miljonid “ohtlikke alkoholitarbijaid”. Liigutades väravaposte, saab probleemi taas suureks puhuda ning sellega kaasnev paanika toetab poliitilisi lisamaksustamise ja keelustamise plaane. Kogu mängu tõeline eesmärk ei ole niivõrd mõjutada inimeste käitumist, kuivõrd luua baas valitsuste poliitika muutmiseks. Inimeste jaoks tähendab see aga seda, et kui valitsus ei usalda neile tõest infot, siis ei saa rahvas omakorda neid usaldada.

Ning see küsimus ei piirne ainult alkoholi tarbimise normidega. See laieneb väga paljudele muudele küsimustele. Usaldamatus tekitab hirmu ning hirmul on suured silmad. Püüdes ebapiisava info abil ühiskonnas korda hoida, luuakse tegelikult soodus pinnas veel suuremateks probleemideks.

 

Allikad: Spectator 1, S 2

Foto: globe-views.com

 

Toimetas Katrin Suik

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.