Keskkonnaeetik Mattias Turovski: Vigade parandus karusloomakasvatajatele

4. juuli 2015 kell 20:01



maxresdefaultKeskkonnaeetik Mattias Turovski kirjutas vastulause 29. juunil Õhtulehes ilmunud ärikonsultant Aimar Altosaare karusnahaäri toetavatele seisukohtadele, mis avaldati samuti Õhtulehes, kuid oluliselt lühendatud ja seega muudetud kujul. Kui Turovski palus lehelt täisteksti avaldamist, keelduti. Seega pakume artiklit algsel kujul lugemiseks ise. 

 

Loomaõiguslaste eesmärk pole tekitada majanduslikke kahjusid ettevõtlusele, ühiskonnale või kodanikele, vaid läbi karusloomakasvanduste keelustamise vältida ebavajalikke kannatusi loomadele. Majanduslik kahju on üleminekuperioodidele omane paratamatus ning selliste kahjude suurusjärk ning tõsidus sõltub peaasjalikult riigikujundajate ja asjaosaliste võimest uue situatsiooniga kohaneda.

Ka 20.sajandi alguses Ühendriikides keelustatud pärisorjandus oli tohutuks majandusharuks ning elatusallikaks suurele osale lõunaosariikide ettevõtjatest. Keelustamine tõi kaasa ajutise majanduslanguse, sellest saadi üle. Täna ei mõtle meist keegi, et orjandus ja selle poolt tekitatud moraalne, füüsiline ja eluline kahju oli väärt neid miljoneid, mida see teisipidi letti ladus. Meile,eestlastele, peaks see ju eriti selge olema. Meie majandussüsteemile ja lääneühiskonnale tervikuna on omane kasumi tootmine, maksku mis maksab. Seda võib nimetada kasumilõksuks (the profit trap), mille järgi ollakse valmis tegema kasumi nimel järjest suuremaid kompromisse kõige muu arvelt, olgu selleks siis toote kvaliteet, keskkond või moraalne norm. See tee on libe ning usutavasti üks peamistest põhjustest, miks meie ühiskondades valitseb kihistumine, sissetulekute ebavõrdsus ning korruptsioon. Veel enam – viise, kuidas Eesti põllumajandust elavdada, leiaks mitmeid, ja efektiivsemaidki, kui seda on karusloomakasvatus – küsimus ei ole niivõrd valdkonnas kui põllumajanduspoliitikas üldisemalt.

Lähtudes eetikast ja süüvimata liiga sügavale,on kannatuste vältimine üheks peamiseks põhimõtteks, millele inimesed moraalsetes kaalutlustes tuginevad. Kõik on okei seni, kuni see ei tee teisele liiga. Võib ka piibellikult –ära tee oma naabrile seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Jeremy Bentham, paljuski samale põhimõttele tuginedes, sõnastas selle omal ajal keskkonnaeetilist sentientismi kui mõtlemissuunda arendades nii: “küsimus ei ole niivõrd selles, kas nad (loomad) suudavad rääkida või arutleda; küsimus on pigem selles, kas nad suudavad kannatada.“ Tundub aga, et majandustegevuses ei taheta sellest põhimõttest lähtuda. Majandus kui selline seisneb kokkuvõtlikult aga just inimesepoolses looduse ekspluateerimises. Kas majandustegevus, mis alluks samuti moraalikoodeksitele, oleks mõeldamatu?

Jah, on selge, et looduses valitseb tasakaal, kus kõik erinevad koosluse osapooled on üksteise jaoks ressursibaasiks, ning on osati mõistetav, miks karusloomakasvatajad püüavad oma majandustegevust seeläbi õigustada. Ent see põhimõte ei tähenda teps mitte, et üks osapool võib ülejäänud kooslusega ette võtta, mis talle iganes pähe tuleb. Loodus on tasakaal ning igas looduslikus koosluses kehtib eelmainitud eetiline põhimõte peaaegu täielikult ja seejuures iseeneslikult. Juba Kiplingi Mowgli lugudes oli see džungliseaduse näol välja toodud: tapmine on õige ainult siis, kui see on hädavajalik. Tihtipeale jääb mulje, et inimesed ei ole sellest aru saanud.Kasum ei ole hädavajalik. Hädavajalik on efektiivsus.

Inimeseks teeb meid kaalutlusvõime ning empaatia – võime panna ennast kellegi teise olukorda. On arusaadav, et me ei saa täielikult vältida kannatuse tekitamist teistele olenditele, nii inimestele, loomadele kui loodusele tervikuna. Kuid me saame vältida selliseid kannatusi, mis ei ole hädavajalikud. Kui tuhande aasta tagusele inimesele oleks paks vatijope selga pandud, siis julgen sügavalt kahelda, et ta end heast tahtest metsa rebasejahile oleks sättinud– poleks vaja olnud! Niisamuti mõistame, et täna ei ole enam vajadust karusnahakasvatuseks. Karusnahk pole enam ammu hädavajalik, pigem on see edvistamiseks ja ehtimiseks mõeldud luksuskaup. See on koht, kus saame jääda inimesteks ja mitte põhjustada kannatusi teadlikele, tunnetavatele, sotsiaalsetele olevustele nagu mingid, naaritsad, rebased või tšintšiljad. Muide, samast põhimõttest lähtuvalt hakkavad ka paljud veganiks– sest nii saavad nad oma valikutega minimeerida kannatuste põhjustamist teistele. Alternatiivid on olemas. Aga sellest mõni teine kord.

Naftast tehtud sünteetilistest materjalidest peaksime ennast võõrutama küll, ent tagasiminek tehnoloogias ei ole lahendus. Keegi ei kaalu, et peaksime naftast loobumise ajendil uuesti puuküttejuurde jõudma – tehnoloogia võimaldab meil toota efektiivsemalt, kasutades loodussäästlikumaid ning jätkusuutlikumaid meetodeid. Sarnast loogikat peaks, tuleks ja õnneks ka rakendatakse riidetööstuses üha enam, olgu näideteks puuvill, vatt, järjest populaarsust koguv kanepikangas või mõni muu alternatiiv. Karusloomakasvatajate argument, et meil on nende kaupa vaja, on selle kõige taustal tühine ning liigub siingi kannatuste vältimise põhimõtte vastu ning kasumilõksu poolt. Kui võrrelda näiteks kanepist rõivaste tegemise energeetilist vajadust karusloomakasvatusega, on pilt täiesti ühekülgne. Sama ühekülgne, kui võrrelda porgandite kasvatamise energeetilist vajadust näiteks veisetööstusega.

 

Mattias Turovski

 

Foto: youtube.com