Kristjan Lepik: Kainelt ja ratsionaalselt immigrantidest ja pagulastest

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

21. mai 2015 kell 18:07



eu_and_the_problem_of_immigration__enrico_bertuccioli“Kas ja kui palju peaks Eesti vastu võtma Aafrikast Lõuna-Euroopasse saabunud põgenikke? Selle küsimuse vastus on keerukas, peame arvestama väga paljude tahkudega. Kuid arvan, et enne diskussioonini algust on vaja eristada pagulase ja immigrandi termineid. Pagulase elukohavahetus on sunnitud – põhjuseks tagakiusamine kodumaal, looduskatastroof või sõjategevus. Immigrantide elukohavahetus ei pea olema sunduslik ning enamasti majanduslikul põhjendusel – minnakse otsima paremat elu. Ääremärkusena – keegi ei saa seega ka olla pagulane mugavusest ja viimastel aastatel kerkinud mugavuspagulase termin on sellises sisemises konfliktis, et mul hakkas aju seda kirjutades valutama,” alustab oma mõtteavaldust majandusekspert Kristjan Lepik arvamus- ja analüüsiportaalis POLIITIKA.guru ja jätkab:”Seetõttu on ka oluline eristada pagulaste vastuvõtu kvoodi ja välistalentide siiameelitamise diskussioone. Esimene on paljuski inimlik küsimus – kui head rahvusena tahame teiste vastu olla? Teine on majanduslik küsimus.” Avaldame artikli autori loal täispikkuses ka Telegramis.

 

Lääne-Euroopa immigratsiooniprobleem

Alustame immigratsioonist laiemalt – olles Euroopa kultuuriruumi üha tihedam osa, peame vaatama immigratsioonitrende Euroopas ning seda pikemalt kui mõni aasta. Suuremalt kerkis immigratsioon peale II maailmasõda, kui mitmed Euroopa riigid sõjajärgseks ülesehituseks olid valmis lõdvendama immigratsioonitingimusi. 1970ndate naftakriis ja sellega seonduv majanduse jahtumine pidurdasid küll immigratsiooni kasvu, kuid 1980ndatel selle kasv jätkus ning uus laine tuli 1990ndatel, kui Nõukogude Liidu lagunemise järel sai võimalikuks idabloki riikide töötajatel astuda Lääne-Euroopa tööturule. Visuaalseks ilmestamiseks on joonisel türklaste arvu dünaamika Saksamaal.

Türklased Saksamaal 1973-2005

Kuid nüüd jõuame ühe väga kriitilise punktini – seda immigratsiooni tööturu mõttes ilmestab see, et suur osa sellistest immigrantidest tulid tegema lihtsamaid töid. Põhjus ei olnud muidugi rassis ega geneetilises rumaluses, vaid põhjuseks oli viletsam haridustase ning napp või puuduv kohapealne võrgustik. Kokku olid sellised töökäed lääneriikidele hea lahendus – kui ise eriti enam lihtsamaid töid ei viitsi teha, siis vaesemate riikide odav tööjõud lahendas selle mure (vt. Poola torumehed, Kalevipojad Soomes jne.).

Üks natuke liiga aus näide – üks tuttav, kes on töötanud ka sõjapõgenike laagrites ütles, et lääneriikide ametnikud käisid seal valimas inimesi, keda oma riiki vastu võtta. Ja mudel oli üsna lihtne – valitakse terved ja tugevad mehed, kes siis tööturule tugeva panuse annaks. Ei ole just väga poliitkorrektne ja seetõttu ei leia seda ühegi riigi pressiteadete hulgast, kuid see on reaalsus.

Kuid kogu see mudel on muutunud nüüd problemaatiliseks. Majandus on järjest globaalsem ja tootmist viiakse odavamatesse riikidesse. Teiseks on tehnoloogia ja robotiseerimine asendamas lihtsama töö tegijaid tehastes. 2008. aasta kriis on seda trendi veel eriti tugevalt võimendanud ning kõige selle tulemusena on näiteks Euroopa tööpuudus jätkuvalt väga kõrge, tegemas viimaste kümnendite tippe.

Töötuse määr euroalal ja EL-s

Kuid kui vaadata andmeid veelgi detailsemalt, siis töötusemäära kasv on veelgi teravam immigrantide puhul. Kui ka Eestis on mujal sündinute töötus kõrgem, siis Skandinaavias on koguni üle kahe korra kõrgem kui kohapeal sündinute oma.

Immigrantide ja kohalike töötuse määra suhe

Seega on Lääne-Euroopa riikidel ees päris tõsised väljakutsed, sest need immigrandid muutuvad üha rahutumateks ja koos sellega tekib üha rohkem “põlisrahvuste” hulgas neid, kes immigrante kuhugi tagasi tahaks saata. Vaadates viimase viisaastaku Euroopa valimisi, siis natsionalistlike konservatiivsete parteide esiletõus on väga laialdane ning ülaltoodu on üks peamiseid taustapõhjusi. Seega meie kodukootud EKRE sõidab ka laiema Euroopa trendi rütmis.

Ning väga tõenäoline on, et need probleemid ei ole iseenesest lahenemas, vaid pigem muutuvad hullemaks. Seega väga läbimõeldud immigratsioonipoliitika on üha kriitilisem Euroopa riikide jaoks.

 

Immigratsiooni teine tahk

Kuid immigratsioonil on ka teine tahk. Kui Lääne-Euroopa suur osa mudelist tõi immigrante lihtsamaid töid tegema, siis kohati kaasneb ka sellega kõikide immigrantide selle märgiga sildistamine. Kuid see on väga väär, sest taustal on tihenemas maailmas ka sõda talentide pärast.

Võtame näitena Eestis asutatud Transferwise’i – ettevõte, kelle kogu äri on globaalne, Eesti klientide osakaal nende ärist on ebaoluline. Ometi on enamus nende 300-st töötajast töötamas Tallinnas ja kuigi ettevõte saab Eesti riigilt väga vähe, maksavad nad suures mahus maksutulu. Ja nende India, Poola ning Austraalia kliendid toovad ka kõik Eestile maksutulu läbi kasu. Unistuste ettevõtja ühe riigi jaoks – nõuavad vähe ja tulu toovad tugevalt. Ja veel 10 aaastat tagasi oleks selline äri olnud pigem kohalik valuutavahetus kui globaalne äri, tehnoloogia ei olnud veel nii arenenud. Seega maailma ärikeskkond on praegu oluliselt muutumas.

Kuid oleme nüüd ausad, Transferwise’i peamine kontor võiks olla sama hästi mõne teise Euroopa riigi pealinnas, Tallinnas on nad seetõttu, et asutajad on eestlased. Ja samamoodi ei ole võimalik Transferwise’il leida kõikide vajalike rollide jaoks eestlasi, nende Tallinna kontoris töötab välismaalasi 30 riigist. Ja nemadki on ju immigrandid, tõsi küll kõrgelt haritud ning ka kõrgelt tasustatud.

Olles paljude selliste immigrantidega rääkinud, siis nende tee Eestisse on olnud väga erinev. Selliste tarkade inimeste järgi on ka riikide vahel konkurents kasvamas, neil kõigil on võimalik häid pakkumisi saada ka teistest riikidest. Ja iga Eestis töötava targa immigrandi kohta on sadu teisi, kes Eestit mingil põhjusel ei valinud.

Tarkade välismaalaste Eestisse tööle meelitamine on väga oluline väljakutse, sest äri muutub üha rahvusvahelisemaks ja Eestil ei ole pakkuda kõiki erialaseid oskusi, mida rahvusvahelise turuga ettevõtted vajavad. Näiteks mitmed IT-ettevõtted on Eestisse tulemata jätnud, kuna Eestis ei ole nende jaoks piisavalt spetsialiste tööturul saada. Lisaks väheneb Eesti rahvastik tempos 5000 inimest aastas ning töökäsi jääb pidevalt vähemaks.

 

Milline peaks olema Eesti lähenemine?

Nagu eelolevast mõistate, ei saaks Eesti edukaks lähenemiseks omada vaid kvoodipõhist ja “kõigile ühe kulbiga” immigratsioonipoliitikat. Me peaksime väga hoolikalt mõtlema nii pagulaste kui tarkade immigrantide jaoks lahendused. Paljud pagulased on siiski põgenemas sõjategevuse eest kodumaal (peamiselt Süüria) ning me ei räägi nende puhul sellest, et nad tuleks lihtsalt Euroopasse paremat elu otsima. Olles saanud ise Euroopast rohkelt tuge, tunduks mulle väga tasakaalust väljas, kui me nende jaoks piiri sulgeksime ja ütleksime, et pagulaste vastuvõtuarv on 0. Kuid kas see piir on siis näiteks 100 või 200 inimest aastas? See on maht, mis meie riigis on piisavalt väike, et loodetavasti väga suurt turbulentsi ei tekita. Või on see 500 või suurem? Mis oleks küll veelgi inimlikum, kuid selleks peaksime ka kohapealset taristut arendama. Selle numbri pakkumine ei ole minu eriala, kuid arutame seda laiapõhjaliselt ühiskonnas, fikseerime tasakaalupunkti ja kommunikeerime Euroopale.

Kuid nüüd selle majandusliku küsimuse juurde – kuidas suudame olla atraktiivsed haritud välismaalaste jaoks?  Eesti on siin astunud juba samme, pannakse kokku talendipoliitikat ja Välismaalaste seaduses on määratletud “tippspetsialist”, kes saab lihtsustatud korras tööloa, kui tal on Eestisse saabudes olemas töökoht, mille puhul töötasu on kaks Eesti keskmist. Ma arvan, et see on hea parameeter – kui Eesti ettevõtjad on siiasaabujale valmis korralikku palka maksma, siis näitab see tõenäoliselt head haridustaset ning ka seda, et inimene sulandub meie ühiskonda paremini.

Kuid sellest kindlasti ei piisa. Üks kommentaar, mida olen mitmelt välismaalaselt kuulnud – “Teil on tore maa ja kiires muutumises riik, kuid kui arvestada viletsat kliimat, kesiseid lennuühendusi ning lasteaia ja koolikohtade vähesust välistalentide lastele, siis olete jooksuvõistluse stardis kümmekond meetrit teistest tagapool – peate teistest palju parem olema, et välistalent siia tuleks”.

Peame arvestama, et kogu elukeskkonna komponendid peavad paigas olema, et olla välistalendi jaoks atraktiivne: turvaline keskkond, lastele kõik vajalik (koolid, trennid jne.). Ja ka see, et kui näiteks Eesti keeldub üldse pagulasi vastu võtmast, siis saadame sellega välismaale signaali siinsest madala tolerantsiga keskkonnast.

1990ndatel toimus riigikorra muutuse järel Eestis igati loogiline rahvaarvu suur langus, kuid paraku oleme migratsiooniga iga-aastases miinuses tänaseni. Seega ei näita ka numbrid Euroopa ja Eesti netomigratsioonist ehk väljaminevate ja sissetulevate inimeste suhe, et me oleksime tohutu talendimagnet.

Töötuse määrad Euroopas ja Eestis

Sten Tamkivi artikli “Põlev kardin” järel küsisid mitmed, et kus on pakutud lahendus? See ei olnud Steni artikli eesmärk, vaid pigem rõhutas ta, et sallimatus on Eesti jaoks väga tõsine probleem. Sama tahan ka käesoleva artikliga öelda – peaksime mõistma, et tarkade välistalentide Eestisse meelitamine ja austus nende vastu on väga oluline Eesti majanduse edutegur. Ja enne kui meil ei ole laiemat sotsiaalset kokkulepet, et see on tähtis, on väga raske ka head tegevusplaani pakkuda.

 

Kristjan Lepik

 

 

 

Allikas: POLIITIKA.guru

Pilt: Enrico Bertuccioli