X

10 eurot =

Lugeja arvamus: Kas ajateenistus saab olla kohustuslik?

27. jaanuar 2015 kell 17:51



War_and_PeaceNo peace is ever be found, without losing the armor…

Ei ole võimalik leida rahu iseendas, samal ajal varjudes kilbi taha.

 

Mitte kellelgi pole õigust otsustada teise inimese elu üle ning sundida teda aktsepteerima lollust – osa meie ühiskonnast, mis omakorda põhineb väärarusaamadel. Selliste mõtetega alustan järgmisi mõttekäike, millega pakun alternatiivset vaatenurka sõjategevuse ja sellega seonduva “kohustusliku” ajateenistuse kohta. Tegemist on subjektiivse arvamusega ning selle mõtiskluse eesmärk ei ole viha tekitada.

 

Hirm = enesekaitse, turvalisuse tagamine, julgeolek, sõjaks ettevalmistumine

Mida me siis ikkagi kardame? Ja mis siis, kui ma ütlen, et tegemist on silme ette tõmmatud illusiooniga ning need ideed põhinevad ainuüksi veendumusel, mis tuleb teatud grupi inimeste arusaamast selle universumi, reaalsuse, elu eesmärgi või iseenda kohta. Mis saab siis, kui minu arusaam on teistsugune?

  • Mis siis, kui ma ütlen, et levinud arusaam põhineb uskumusel, et füüsiline reaalsus on materiaalne ning seda pole tegelikult võimalik tõestada.
  • Või kui ma ütlen, et universum on hologramm (mida väidavad ka mõned teaduslikud uuringud) ja seda väidet pole võimalik ümber lükata.
  • Mis saab siis, kui ma ütlen, et reaalsus on sinu enda teadvuse reflektsioon ning kõik ohud põhinevad meie endi loodud usul ja hirmudel?
  • Hirm = enesekaitse, turvalisuse tagamine, julgeolek, sõjaks ettevalmistumine = väliste vaenlaste tekitamine.
  • Mis siis, kui ma ütlen, et sa oled ainukene olevus enda reaalsuses ja kõik, mida sa tajud, on sinu enda peegel ja omakorda sina ise teisest vaatenurgast, ning eraldatus on illusioon?
  • Või mis siis, kui ma ütlen, et reaalsuseks on vaja vaatlejat ning mingisugust eraldi olevat reaalsust pole olemas, see on illusioon, mis tekib, kui erinevaid reaalsusi jagatakse kokkulepetega, mis omakorda tekitab ühe kollektiivse reaalsuse.
  • Mis siis, kui ma ütlen, et sa läbid sekundis miljoneid ja miljoneid erinevaid reaalsusi ning reaalsus, kus sa ennast praegu leiad, on sinu uskumuste ja tõekspidamiste tulemus?
  • Mis siis, kui ma ütlen, et sul on õigus uskuda, mida iganes sa soovid? Ja negatiivne eneseväljendus ja teistele inimestele haiget tegemine on viimane asi, mis sulle pähe tuleb, kui sa ennast vabana tunned?

 

Äkki ma ei soovi sõdida teiste koduplaneedi elanikega ehk siis iseendaga?

Kas sul puudub usk ülaltoodud ideedesse, kuna reaalsus ei tundu sulle selline? Või on see lihtsalt sinu usk, mis sulle peegeldub?

  • Mis siis, kui ma ütlen, et mitte ükski sõjaline tegevus ei ole vajalik, vaid ainult sinu hirm ja nõustumine sellega, et see on vajalik ning kohustuslik, teeb selle vajalikuks ning kohustuslikuks sinu enda jaoks. Oled sa valmis sellest loobuma?
  • Mis siis, kui ma leian, et ma ei pea toetama illusiooni, nõustuma ja valima ideed, millesse usuvad paljud inimesed, aga mis paraku põhineb väärarusaamal, ja mina tean seda? Äkki ma ei soovi sõdida teiste koduplaneedi elanikega ehk siis iseendaga?

On ilmselt levinud arvamus, et peaks olema au surra oma riigi eest. Mis riigi? Me oleme kõik inimesed ja ükski piirjoon kahe maalapi vahel ei muuda seda, selle piirjoone rõhutamisega loome ainult eraldatust ja probleeme.

Sa sündisid siia planeedile ilma ühegi “autoriteedi” otsuseta, järelikult on see sinu otsus valida oma elurada ja olla iseenda autoriteet.

 

Kas julgeoleku vajaduse toonitamine ja selle idee pealesurumine juba ei tulene teatud hirmust?

Mitte ühelgi organisatsioonil ei saa olla õigust sundida sind osa võtma, nõustuma nende pakutud idee või maailmavaatega, mis tundub sulle väär ja vastumeelne. See ei tähenda aga seda, et neil pole õigust valetada, et neil see õigus on. Ainult sina, omakorda nõustudes sellega, toetad seda valet.

See käib ka asendusteenistuse idee kohta, mis on samuti “kohustuslik” ja eksisteerib kaitseväe alternatiivina. Kas 17–27-aastased mehed on võlgu kellelegi, sest nad elavad?

Ja mis saab siis, kui enamus noormehi valikski hoopis asendusteenistuse? Ajateenistus võtaks siis uue tähenduse, milleks on – kohustuslik miinimumpalgaga töö 12 kuud oma elust.

Tean, et selline artikkel võib pahameelt tekitada paljudele sõduritele, ohvitseridele ja kaitseliitlastele, sest kui sa oled investeerinud kuskile, siis on raske sellest lahti lasta.

Kui sul tõesti on huvi ja kirg tegeleda sõjandusega, siis see artikkel pole päris sulle, sest järelikult serveerib see teatud eesmärki sinu eluteel nii kaua, kuni ta seda serveerib ja sa ei peaks sellest huvist loobuma, sest see on sinu reaalsus ja sinu unistus.

Kui sa aga tunned, et sõjaline tegevus on sulle kuidagi peale surutud, vastumeelne ja et midagi on väga valesti – tule kapist välja.

Ja muidugi, muidugi on ka neid inimesi, kes ütlevad, et artikli autoril on lihtsalt kogu aeg püksid märjad ning ta soovib ajateenistusest või “kohustustest” kõrvale hiilida ja tegemist on lihtsalt hirmuga. Selle peale küsiksin ma sellise küsimuse: kas julgeoleku vajaduse toonitamine ja selle idee pealesurumine juba ei tulene teatud hirmust?

 

Kelle unistusi sa selle allumisega täidad?

Olen läbinud ajateenistuse ning näinud egoistlike ning üleoleva suhtumisega, lohaka sõnavaraga allohvitsere. Selline käitumine tuleneb tihtipeale mõnest alaväärsuskompleksist või on lihtsalt tegemist lühikese fallose sündroomiga. Miskipärast just selliste omadustega inimesi sealt tööpostilt leiab. Barbaarset suhtumist ja noormeeste alavääristamist rakendatakse seal ilusa sildi all – sõdur kui eeskujulik Eesti mees – sõnakuulelik ja alluv. Aga kelle unistusi sa selle allumisega täidad?

On välja kujunenud levinud arvamus teaduse osas, et me teame kõike, et me juba teame kõike – universumi, füüsika ja inimese kohta ning pole mõtet oma tobedate alternatiivvaadetega lagedale tulla. Siis õelge mulle, kuidas on võimalik, et kõikide nende nn tarkade inimeste ning teadmiste olemasolul saab toimuda sõda? Te ütlete, et inimloomus ongi selline. Vale! teadvuse tase, mis tuleneb teatud negatiivsetest tõekspidamistest, on selline.

 

Planeedi Maa elanik

 

Foto: Jayel Aheram / Wikimedia Commons