Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Ajatu: Mida on meil anarhismi klassikutelt õppida?

28. mai 2016 kell 16:20



anarchy_wallpaper_by_gorion103-d5svqpu

Kas sa tead, mida anarhia tegelikult tähendab? Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda 22. oktoobril 2013.

Kreeka keelest tulnud sõna ἀναρχία tähendab otsetõlkes ’ilma vägivallata’, ’ilma jõuta’ ning ka ’ilma valitsuseta’, sest valitsus on vägivalla, piirangute ja sunduse allikaks. Kui sõna anarhia on nii eesti kui ka muudes keeltes omandanud ajapikku negatiivse varjundi, olles vägivalla, kaose ja segaduse sünonüümiks, siis tegelikkuses toetab anarhism täiesti vastupidiseid põhimõtteid. 

 

Selles artiklis on eristatud anarhism kui filosoofiline mõttevool ja anarhism kui sotsiaalne liikumine. Sotsiaalse liikumise kontekstis võib täiesti õigustatult tekkida küsimus anarhistliku filosoofia praktilise kasutamise võimalikkusest. Kas tõesti saaks vastastikuse abi põhimõttel ja hierarhiata utoopiaühiskond eksisteerida? Ehkki selle küsimusega on tegelenud paljud poliitilise filosoofia ja filosoofilise anarhismi suurkujud, ei ole anarhistlike põhimõtete järgi üles ehitatud ühiskonna loomine kunagi täielikult õnnestunud ega ole sellele ka erinevate katsetustega kuigi lähedale jõutud (ehkki on ka erandeid). Tuleb tunnistada, et  vasakpoolsetele liikumistele on  enamasti saatuslikuks saanud sisemised konfliktid ja riigipoolsed repressioonid.

Anarhismi vorme on palju. Selle üks vormidest, millest siinkohal lähtutakse, on individuaalne anarhism, filosoofia, mille järgi iga üksikisiku õigus on olla vaba ükskõik missugusest võimu survest, olgu selleks siis teise üksikisiku või sotsiaalse kogukonna – riigi, rahvuse, enamuse, rassi või klassi võim. Filosoofilise anarhismi klassikud on juba mitu sajandit tagasi tõstatanud küsimusi ja mõtisklenud teemade üle, mis ka praegusel ajal (ja eriti just valimistega seotud poliitilist tsirkust vaadates) ilmselt paljudel mõtteis mõlguvad.

 

William Godwin (1756–1836)

Üheks kaasaja anarhistlikku mõtte esimeseks pooldajaks on peetud Briti ajakirjanikku, kirjanikku ja poliitilist mõtlejat, William Godwinit. Tema teos “Enquiry Concerning Political Justice” (1793), milles ta astus vastu ja kritiseeris poliitilisi institutsioone, tõi Godwinile märkimisväärset tähelepanu. Godwin oli suuresti mõjutatud Prantsuse revolutsioonist, tema eetiliseks lähtepunktiks oli utilitarism ning üheks põhiliseks poliitiliseks teesiks oli moraalsus. Ta uskus, et inimest kujundab tema keskkond ning, et ühiskond on oma olemuselt osakestest koosnev – indiviidide kogum. Inimesed toob kokku vastastikune abi, kuid mõningate üksikute vääratuste ja kõrvalekallete tõttu on valitsuse piirang siiski ka vajalik olnud.

  • Godwin uskus, et valitsuse alustalaks peaks olema ühine nõupidamine ning et iga ühiskonna liige peaks saama mängida mingitki rolli selles.
  • Valitsusel, seega, oleks vaid täidesaatev võim ning mitte seadusandlik funktsioon.
  • Üksikisik ei peaks kuuletuma mitte teisele inimesele, vaid muutumatu õigluse reeglitele.
  • Demokraatia ei ole ideaalne, see on vaid eelistatav teistele poliitilistele süsteemidele. Godwin vastandus ja kritiseeris a) seadusandliku ja täidesaatva võimu eraldatust, b) esindust c) hääletussüsteemi.
  • Godwin kaitses mõtte- ja sõnavabadust ning uskus, et inimese arvamuste poliitiline mahasurumine on ebaefektiivne (seadus ei suuda muuta riigi kombeid), kahjulik (see alahindab vaimseid võimeid) ja ebavajalik (tõde ja voorus on arvatust võimsamad).

Kuigi Godwin ei pakkunud välja otsest valemit, kuidas ehitada tuleviku ühiskonda (sest see oleks tema moraalse arengu põhimõttega vastuolus olnud), kirjeldas ta siiski üsna täpselt, mis samme oleks vaja astuda selle poole liikumiseks.

  • Rahvusriikide kaotamine
  • Seaduse ja valitsuse järkjärguline kaotamine
  • Omandi võrdsustamine

Godwin teadis, et paljud tema kaasaegsed ei oleks võimelised selle muutuse elluviimiseks. Ta pakkus välja, et anarhistlikke põhimõtteid tuleb levitada hariduse kaudu, sest tema sõnul kasutas valitsus haridussüsteemi, et oma institutsiooni juurutada. Sellele vastukaaluks üritas Godwin luua enda ideedel põhinevat kooli, kuid ükski lapsevanem ei saatnud oma last sinna õppima.

 

Mihhail Bakunin (1814–1876)

Mihhail Bakunin oli vene artistokraatide perre sündinud liberaal-sotsialistlike vaadetega revolutsionist, keda tänapäeval peetakse vene nihilismi alusepanijaks. Olles sõjakas ateist, uskus Bakunin, et religioossed uskumused on maapealse viletsa elu tagajärjeks. “Idee jumalast on inimese mõtlemisvõimest ja õiglusest lahti ütlemine, see on otsustuskindel inimvabadusest loobumine ja lõpeb tingimata inimkonna vangistatusega nii teoreetiliselt kui praktiliselt.”

Industriaalühiskonna pealetungiga tekkis anarhismi kontekstis klassisuhete ühtlustamise, tööliste elu parandamise, revolutsiooni ja kollektiviseeritud tootmise diskursus. Bakunin oli sotsialist ning kollektiivse anarhismi (collectivist anarchism) alusepanija ning oma sotsialistlike vaadete tõttu puutus Bakunin kokku ka Karl Marxiga. Koostöö asemel lahutas neid kahte mõtlejat põhimõtteline nägemus vabadusest.

  • Vabadus oli Marxi jaoks eelkõige ühe klassi vabadus teiste suhtes, Bakunin pidas oluliseks üksikisiku vabadust.
  • Marxi eesmärgiks oli riigivõim alistada, mitte hävitada, samas kui Bakunin oli põhimõtteliselt riigivõimu vastu.
  • Marx tahtis “vabastada ülevalt poolt”  riigivõimu abil, samas kui Bakunin uskus “altpoolt vabastamisse” üksikisiku tasandil.

Ehkki mõningates punktides vägagi sarnased, ei tasu segamini ajada kommunismi ning kollektiivset anarhismi. Pjotr Kropotkini “Vastastikuse abi” (1902) teos annab selge ülevaate kuhu suunas kollektiivse anarhismi idee viis.

 

Henry David Thoreau (1817–1862)

Henry David Thoreau oli Ameerika poeet, filosoof, ajaloolane, arengukriitik jpm. Thoreau on nii üldsusele kui ka anarhismi ajaloos tuntud peamiselt teoste “Walden (1854) ja Kodanikuallumatus” (1849) (Civil Disobediance) järgi. Oma teostega on ta olnud inspiratsiooniks hipirevolutsioonile, mitmetele keskkonna ja looduse liikumistele, kodanikuõiguste liikumistele.

Teoses “Walden” kritiseerib Thoreau oma kaasaegseid, kes elavad pealiskaudses ja tarbimisele suunatud ühiskonnas. Thoreau näeb, kuidas inimesed käivad päevast päeva tööl, maksavad makse ning ei mõtlegi, et lihtsam ja loomulikum elu on võimalik. Thoreau veetis Waldeni nimelise järve ääres väikeses majakeses kaks aastat, kaks kuud ja kaks päeva. Ta elas äärmiselt lihtsate vahenditega ning kasinat elu. “Ma läksin metsa, sest soovisin elada ruttamata, puutudes kokku vaid eluks kõige vajalikumaga. Tahtsin näha kas see õpetab mulle midagi. Kui ma oleksin pidanud surema, siis oleksin vähemalt teada saanud, et ma ei olnud elanudki,” kirjutab ta. Thoreau ei maksnud makse ning teda saadeti selle eest korduvalt ka vangi.

Thoreau “Kodanikuallumatus” algab sõnadega: “Parim valitsus on see, mis ei valitse!”

  • Selle järgi toovad valitsused  tavaliselt üksikisikule rohkem kahju kui kasu ning seega ei ole nende olemasolu ka õigustatud.
  • Oma muidu tähtsa töö tegemise kõrvalt ei ole valitsus mitte natukene korrumpeerunud või ebaõiglane, vaid see on peamine korruptsiooni ja ebaõigluse vahendaja.
  • Thoreau manitseb inimesi, et nad ei peaks vaikselt ootama oma võimalust õigluse eest hääletada, sest õigluse eest hääletamine on sama ebaefektiivne kui õiglusest unistamine. Tegelikkusest tuleb lihtsalt olla õiglane; see on kohustus mitte käituda ebaõiglaselt ja mitte seda praktiliselt toetada.
  • Maksude maksmine on üks näide kollektiivsest ebaõigluse toetamisest.

 

Kas sina julged olla iseenda peremees?

David Graeberi hiljutine tõlkeartikkel Vikerkaares näitas, kuidas riik on süstemaatiliselt ja edukalt kasutanud vägivalda majandustegevuses. Ta nentis, et  “vägivald võib olla nähtamatu, kuid see on ikka veel sisse kirjutatud meie majandusliku argitarkuse loogikasse, nende institutsioonide pealtnäha enesestmõistetavasse loomusesse, mida lihtsalt poleks olemas ega saakski olemas olla ilma vägivallamonopolita – aga ka süstemaatilise vägivallaähvarduseta –, mida hoiab enda käes kaasaegne riik.” Seda lugedes peaks iga üksikisik, kodanik, hakkama esitama küsimusi vägagi iseenesestmõistetavate kontseptsioonide kohta nagu riik, palgatöö, isiklik vabadus, õiglus, moraal jne.

Filosoofilise anarhismi järgi puudub riigivõimul moraalne seaduslikkus.  Individuaalne anarhism tõstab indiviidi võimu keskmesse, andas isikule õiguse otsustada iseenda tegude üle. Kui inimesel on vabadus teha mida ta tahab, siis on tal vabadus teha ka seda mida keegi teine tahab, kui ta just nii soovib. Inimene võib ennast vabatahtlikult ka kellelgi juhendada lasta, kasvõi näiteks isiku enda kokku lepitud tasu eest.

William Godwin uskus, et inimesed on moraalselt võimelised riigi sekkumiseta omavaheliseks koostööks, Bakunin näiteks eitas kõiki hierarhia vorme, kaasa arvatud religiooni, millest me oma moraalinormid tuletanud oleme. Thoreau omakorda jutlustas inimese ja looduse koostööst – lihtsast ja loomulikust elust ning maksudest eemale hoidmisest. Kõikides neis nägemustes lõhuti võimusuhete hierarhia iseenesestmõistetavust ning osustati nähtamatule vabadusele riigivõimu, kapitalismi ja religiooni taga. Filosoofilise anarhismi eesmärgiks ei ole õhutada vägivalda riigivõimu kaotamiseks, siiski näitab see, et üksikisikul ei ole kohustust riigile pimesi kuuletuda ning ka vastupidi, et riigil ei ole moraalset või poliitilist õigust käskida. Individuaalne anarhism ei tunnista demokraatliku võimu valitsemist indiviidi üle. Isegi kui inimene otsustab valimisprotsessis osaleda ei ole ta kohustatud nõustuma enamuse tema üle valitsemisega, kui ta just sellega nõus ei ole.

Hääletamas käies ei anna inimene nõusolekut enda üle valitsemiseks.

 

Mariliis Rannama 

 

Allikad: Wikipedia.com, Marxist, Individualist Anarchism, metsas.ee, PunaMust, Vikerkaar, Social Science Reasearch Network,

Berkman, Alexander 1929. The ABC of Anarchism,  Freedom Press

Thoreau, Henry David 1960 [1854]. Walden or, Life in the Woods. Civil Disobediance, Signet

 

Foto: devianart.com

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.