Mõeldes mõeldamatu peale: valimisõiguse piiramine

12. juuni 2013 kell 15:23



iKlY6CgbCsnA

Meie demokraatia üks pühamaid uskumusi on see, et kõigil kodanikel on universaalne ja võrdne õigus hääletada. Aga on ka neid, kes selle õiguse vastu rääkinud on, kuid nende vastuväited ei põhine soolistel, vanuselistel ega varanduslikel kaalutlustel, kirjutab majandusprofessor Richard M. Ebeling.

 

Üks selline kriitik on kuulus Briti sotsiaalfilosoof ja majandusteadlane John Stuart Mill. Tema 1859. aastal välja antud raamatus “Reflections on Representative Government“(Mõtisklused esindavast valitsusest) leidis Mill, et neil inimestel, kes saavad riigilt toimetulekutoetust, ei peaks olema hääletamisõigust niikaua, kuni nad sõltuvad oma toimetulekus maksutulust. Tema sõnul loob see vältimatu huvide konflikti, kui inimesed saavad hääletada nende samade riiklike rahaliste ressursside kasutamise osas, mida teistelt maksude kaudu nende kasuks sisse nõutakse.

Milli enda sõnade kohaselt: “On oluline, et kogu, mis hääletab kas riiklike või kohalike maksude üle, peaks olema valitud eranditult nende hulgast, kes maksavad midagi nendeks kehtestatud maksudeks. Neil, kes ei maksa makse, on teiste inimeste makstud raha üle otsustades palju motiive olla priiskav ning mitte kokku hoida. Rahaasjades on nende võim hääletada otsene vaba valitsuse fundamentaalse printsiibi rikkumine. See võimaldab neil toppida käed teiste inimeste taskutesse mis tahes eesmärgil, mida nad sobivalt avalikuks huviks nimetavad.“ Mill jätkas oma mõttekäiku, selgitades, miks see on tema arvates eriti tõene 19. sajandil maksutulul põhineva riikliku abiraha saajate kohta.

 

Kontseptsiooni potentsiaal tänapäeva ühiskonnas

Võib-olla peaks sama arutluskäik laienema ka kõikidele neile, kes töötavad valitsuses, kuna niikaua, kuni nad on valitsuse palgal, elavad nad otseselt teiste makstud maksudest tulenevast tulust. Kuigi valitsuse palgal olevad inimesed maksavad ka maksusid, siis näiteks, kui nad iga 100 dollari kohta maksavad 30 dollarit maksudeks, siis 70 dollari ulatuses on nad ikkagi teiste inimeste raha saajad, mitte valitsuse kulude katjad.

Laiendades seda loogikat veel veidi, võiks pakkuda, et kõik, kes elavad valitsuse kulutustest, olles lepingulises seoses või saades mingeid toetusi, peaks ka olema hääletamisõiguseta sellesama huvide konflikti tõttu.

Sellised isikud ja eraärid ei tohiks olla valitsuse kulutustest täielikult sõltuvad. Peaks kehtima reegel, et selleks, et olla hääleõiguslik kodanik, ei tohiks see inimene või tema ettevõte saada valitsuse rahalistest vahenditest tulu rohkem kui näiteks 10% tema kogusissetulekust. Kui selline piirang oleks kehtestatud sada aastat tagasi, siis oleks raske näha, kuidas oleks saanud valitsus kasvada nii suureks ja kulukaks organisatsiooniks, nagu see praegu on.

Kui praegu kehtestataks selline hääletamisõigust piirav seadus, siis on sama raske ette kujutada, kuidas praegune hiiglaslik toetustega sekkuv valitsusmehhanism saaks edasi toimida. Kahtlemata tooks see kaasa valitsuse kärpimise väiksemaks ja vähem inimeste ellu sekkuvaks.

Kui praegusel hetkel ei leita väljapääsu olukorrast, kus riik on “suur väljamõeldis“, mille kaudu igaüks püüab teiste kulul elada, ootab meid ees fiskaalne ja üldine sotsiaalne kriis, mis on ühiskonnale tõeliselt destruktiivse mõjuga.

Loo autor Richard M. Ebeling on majandusprofessor Northwoodi ülikoolis. Ta on tegutsenud majandushariduse fondi presidendina (The Foundation for Economic Education), Ludwig von Misesi kontseptsioone õpetava professorina Hillsdale’i kolledžis ning töötanud asepresidendina fondis The Future of Freedom Foundation.

 

Foto: www.bloomberg.com

Allikas: The Daily Bell

 

Tõlkis ja toimetas Katrin Suik

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid krüptoga toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6