Pankade intressikasumite eetilisest ja majanduslikust tähendusest

6. juuni 2013 kell 16:15



BankAvaldame portaalis De Civitate ilmunud Adrian Bachmanni artikli “Pankade intressikasumite eetilisest ja majanduslikust tähendusest” lühendatud kujul. Kirjutise eesmärk on “kummutada kõige tüüpilisemad argumendid, mida finantssektori mittetöise tulu õigustamiseks tavapäraselt esitatakse”.

 

Hiljuti avaldati De Civitate veergudel Ellen Browni artikkel, mis käsitles panganduse rolli tänapäeva majanduses. Täpsemalt selgitati kirjutises, kuidas intressikasumite plahvatuslik kasv on mõjutanud lääneriikide majanduse toimimist ning heaolu.

Artikli autor demonstreeris mõningate faktide abil põhjusi, miks majanduskriisi juurpõhjus peitub liitintressile üles ehitatud rahasüsteemis ning kuidas majandussurutis oleks tegelikkuses lihtsasti lahendatav avalik-õiguslike pankade abil, mis teeniksid mitte finantskapitali, vaid ühiskonna kui terviku huve.

Enne pealkirjas antud teemakäsitluse avamist olgu öeldud, et käesolev lihtsakoeline kirjutis ei ole mõeldud osana “majanduslike mõtiskluste” artikliteseeriast. Antud kirjutise taotlus on tagasihoidlikum, piirdudes eesmärgiga kummutada kõige tüüpilisemad argumendid, mida finantssektori mittetöise tulu õigustamiseks tavapäraselt esitatakse.

Konkreetsemalt ajendas antud teemal kirjutama Browni artiklit kõnetavate kommentaaride hulgas leiduv postitus, mis üritas selgitada liigkasuvõtmise majanduslikku ja eetilist legitiimsust järgnevalt:

Alati on finantsturgudel subjektid, kellel on kapitali üle, ja subjektid, kellel on seda puudu. Ma ei saa nüüd küll aru, et kuidas on pank süüdi, et need, kellel raha üle on, ei taha seda laiali jagada tasuta? Pank reeglina vahendab ja paneb kokku struktuuri, võttes selle eest vahendustasu. Turud on suhteliselt efektiivsed… kui keegi leiab, et pangandus on ülikasumlik, siis miks ta endale ise panka ei tee? Keegi ei süüdista, kui jaekaubandus viib tarbija vahendustasu eest tootjaga kokku, aga panganduses on see justkui liigkasuvõtmine?

Kuna kommentaar peegeldab arusaamatust majandus- ja pangandussüsteemi olemusest, mis on kahetsusväärsel kombel šabloonina kirjutatud enamikusse majandusõpikutesse, siis väärib kirjapandu lähemat tähelepanu.

Kommentaar lähtub neoklassikalise majandusteooria postulaatidest, mis on – tsiteerides Paul Samuelsoni – “matemaatiliselt elegantsed”, ent paraku defektsed ühes olulises aspektis: nimelt selles, et paljudel abstraktsetel majandusmudelitel on pahatihti vähe pistmist reaalsusega.

Oluline on mõista, et matemaatiliselt kooskõlalisi majandusteooria mudeleid (või pseudomudeleid) on võimalik luua lõpmatult, ent kas abstraktsioonidest koosnevatel “majandusseadustel” on üldse mingisugust pistmist kirjeldatava reaalsusega – see ei ole sageli lihtne küsimus.

Ometi on tsiteeritud seisukoht tänuväärne selles mõttes, et selles esitatud argumendid on selgepiiriliselt esitatud ja hõlpsasti mõistetavad. Paraku on kommentaaris sisalduvate teeside tõeväärtus sõltuv kahest vaikivast eeldusest, mida formuleeringus välja ei lausuta ning mis reaalsuses ei kehti, muutes sedasi pankade liigkasuvõtmisele moraalset õigustust andva mõttekäigu ebatõeseks. Sellest nüüd lähemalt…

Neoklassikalise majandusteooria kaanoneid järgiv kommentaar lähtub vaikivast eeldusest, et kommertspangad on majandusringlust kirjeldavas mudelis põhimõtteliselt samaväärsed tavaliste majandussubjektidega, kes või mis:

a) teenivad oma kapitali reaalse lisaväärtuse loomise (st. töö) kaudu; ja

b) omavad selle tõttu moraalset õigust laenata oma tööga teenitud kapitali välja intressiga, et katta laenude tagastamata jätmisest tulenevaid kahjusid.

See paistab esmapilgul tõepoolest õiglane lahendus, kuna töötavatel majandussubjektidel ei ole muud võimalust kaotatud kapitali taastada, kui teha tööd, mille väärtus on võrdne kaotatud finantsvara väärtusega reaalsetes kaupades ja teenustes. Näiteks põllumees teeb 100 tundi tööd, et kasvatada 1000 euro väärtuses vilja, mis kujutab endast reaalset väärtust, mille ta virtuaalväärtuseks (rahaks) konverteerides pärast realiseerimist välja laenab. Kui väljastatud võlg 500 euro väärtuses põllumeheni tagasi ei jõua on põllumees sunnitud tegema taas kord 50 tundi tööd, et kaotatud kapital taastada.

Kuid pangandussüsteemi puhul on antud argumentatsiooniahela kasutamine põhjendamatu – seda tulenevalt lihtsast tõsiasjast, et pangad ei ole tavalised majandussubjektid. Tegemist on ainsate majandussubjektidega, millel on võime laenata edasi majandusringluses kapitalina käibivat raha, mida väljastatakse keskpankade poolt ilma, et kapitali omandanud kommertspangad oleksid teinud selle nimel tööd, mis oleks ligilähedaseltki võrdne laenatud raha väärtusega töötundides.

Sedavõrd elementaarsest tõest möödavaatamine praktiliselt kõikides majandusõpikutes annab tunnisust sellest, millisel määral on tänapäeva makroökonoomiline majandusteooria loksunud lahti lõtkust, mis peaks teaduslikkusele pretendeerivat teooriat siduma reaalsusega.

 

Loe edasi: De Civitate

Vaata ka: “Kuidas pankurid valitsevad maailma”

Foto: tradersbud.blogspot.com

 

Toimetas Mariann Joonas