Peatage lohe ja elage edasi – vastutustundlikult!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

5. september 2013 kell 21:32



EUROPEAN DRAGONSMis on planeedile Maa suurem nuhtlus, kas inimkond, kes paljuneb suure kiirusega piirkondades, mis muutuvad selle tulemusel aina vaesemaks, või hoopis süsteem, mis on loonud kunstlikud tingimused, õhutamaks aina kasvavat tarbimist, mis on hädavajalik süsteemi ülalpidamiseks, nõudes peale virtuaalsete numbrite pangakaardil ka aina enam bioressursse? Kuhu sellesse võrrandisse mahutada jätkusuutlikkus, küsib Marta Tuule järgnevas arvamusartiklis.

 

Elas kord kolmepäine lohe. Oli päris noor ja pisike teine veel ja keegi ei teadnud, kust ta oli tulnud. Suuremaks kasvades kasvas talle ka päid juurde ning sellest tulenevalt loomulikult ka suid, mis kõik nõudsid toitu, ikka selleks, et veel suuremaks kasvada, tugevamaks ja vastupidavamaks muutuda – igati loomulik asjade käik.

Lähedalasuva küla elanikud elasid ta hirmu all ka siis, kui ta veel ainult kolmepäine oli ja mida aeg edasi, seda suuremaks kasvas hirm, nagu ka kasvava superorganismi vajadused. Lohe muutus aina agressiivsemaks, rüüstates piirkonda, et oma nälga kustutada ning ettevõtlikel inimestel ei jäänud muud üle kui lahkuda oma kodust, et kuskil mujal toime tulla. Lohe neelas alla kõik nõrgemad ja abitumad, kuni need otsa said, ning liikus oma täitmatuses edasi kohtadesse, kus oma hävitustööd korrata.

Mis sai edasi? Kas inimesed leidsid endas jõudu, et nõu ja enesekindlusega talle lõpuks vastu astuda, kuna põgeneda polnud enam kuhugi või sõi lohe nad ära? Me ei tea seda veel, sest see päev pole saabunud. Ma kirjutan sellest ainult sellepärast, et see lohe valitseb 2013. aastal 99,9% planeedist Maa ja tema nimi on Kasvamisel Põhinev Majandus.

Enamik inimesi on kuulnud ökoloogilisest jalajäljest. Ökoloog Kalev Sepp ütleb oma raamatus “Üleilmastumine ja globaalprobleemid“ (mis on kahasse kirjutatud globaliseerumise spetsialistist ajaloolase Jaak Valgega): “Ökoloogiline jalajälg on näitaja, mis iseloomustab keskkonna kandevõime ja ressursikasutuse vahekorda mingil ajahetkel, hõlmates inimtegevuse eri aspektide keskkonnamõju territooriumile. Sisuliselt mõõdab indeks toidu, toodete ja energia tarbimist antud territooriumil, võrrelduna bioloogiliselt produktiivse maa või mere pindalaga ehk ressursside hulgaga, mis on vajalik selle territooriumi rahvastiku tarbimise rahuldamiseks ja saaste looduslikeks komponentideks lahutamiseks ning aineringes taaskasutamiseks.“

Definitsiooni juurest reaalsusesse. Selle sama teose järgi sedastab ökoloogilise jalajälje arvutus, mida koordineerib Globaalse Jalajälje Võrgustik (Global Footprint Network), et 21. sajandi alguses (ehk 13 aastat tagasi) ületas inimkonna ökoloogiline jalajälg maakera jätkusuutlikkusele vastava keskkonna taluvusvõime keskmiselt 0,4 hektari võrra inimese kohta ehk 23 protsenti. Aastaks 2007 oli see näitaja tõusnud juba 30 protsendile. Seitsme aastaga seitse protsenti ehk üks protsent aastas.

Mis on näitaja aastal 2013? Ma ei ole spetsialist, et seda Kalev Sepa kombel välja arvutada, aga toetudes globaalsele majandusstatistikale ja jätkuvale tarbimiskultuurile, nentigem lihtsalt, et see on kasvanud – ja kui selle samm saab olema ja on olnud üks protsent aastas nagu ajavahemikul 2007–2013, siisaastaks 2077 on inimkonnale vaja teist planeet Maad kõrvale, et jätkata kasvamist ja tarbimist. Meile kuluks ära veel üks Maa-suurune planeet, mis end siiami kaksikuna meie Maa külge poogiks.

Võlguelamine ja Maa kõrbeks muutmine on omavahel lahutamatult seotud.

Veel natuke numbreid teosest “Üleilmastumine ja globaalprobleemid“, et pilt saaks terviklikuks: regioonide ökoloogiliste jalajälgede võrdlus näitab, et jalajälje suurus on üsna täpses korrelatsioonis piirkonna inimarenguindeksiga. Keskmine arenenud tööstusriigi elanik kasutab 4–10 tinghektarit bioproduktiivset pinda, sealhulgas näiteks USA-s on see number 9,7, Euroopa Liidu riikides keskmiselt 4,7 ja Eestis 5,9 hektarit. USA oma vähem kui 5 protsendiga maakera rahvastikust vajutab maha ökoloogilise jalajälje, mille suurus on enam kui viiendik globaalsest jalajäljest (ehk enam kui 20%). Euroopa Liidu riikide elanikud ehk 7 protsenti maailma rahvastikust tarbivad ära ligi 17% globaalsest bioressursist. Samas katab 60 vaeseks klassifitseeritud riigi jalajälg vaid 13% maailma bioproduktiivsest pinnast, kandes sealjuures 37% maailma rahvastikust. Hiinlased alles koguvad tuure.

Kui Gandhilt küsiti, kas India võtab eeskujuks Suurbritannia arengumudeli, vastas ta: “Kui Inglismaal läks majandusliku õitsengu saavutamiseks tarvis pea poolt maakera loodusressurssi, siis mitme planeet Maa ressursse vajaks India!?“

Nii et kuhu see koer nüüd ikkagi maetud on ja mis on planeedile Maa suurem nuhtlus? Kas inimkond, kes paljuneb suure kiirusega piirkondades, mis muutuvad selle tulemusel aina vaesemaks, või hoopis süsteem, mis on loonud kunstlikud tingimused (krediitkaardid ja laenud), õhutamaks aina kasvavat tarbimist, mis on hädavajalik süsteemi ülalpidamiseks, nõudes omakorda peale virtuaalsete numbrite pangakaardil ka aina enam bioressursse?Kuhu sellesse võrrandisse mahutada jätkusuutlikkus, kallid majandusteadlased, aidake rumalal inimesel mõista, ja korporatsioonide omanikest maailmavalitsejad seletagu ära, kuidas on bioloogiline jalajälg nii suur seetõttu, et 37% maailma rahvastikust sööb ja tarbib ära 13% globaalsest ressursist?

Jah, eliidi huvides on tõepoolest populatsiooni vähendamine, seda ei saa eitada ükski loogiliselt ja ratsionaalselt mõtlev inimene, aga põhjus peitub hoopis korporatiivses ahnuses, sest ainult siis saavad korporatsioonid ja nende seaduslikud marionetid säilitada oma juhtpositsiooni ühiskondades. Ehk nagu sedastab Kalev Sepp: defitsiidi vältimiseks on inimkonnal valida, kas vähendada rahvaarvu või muuta elulaadi.

Inimkonna huvides on loobuda kasvul põhinevast majandusest ja minna selle asemel üle ressursipõhisele majandamisele, sellele, millest kirjutasin juba oma eelmises Telegramis ilmunud artiklis “Inimeseksolemisest ja ühiskonnast“. Niikaua kui seda pole tehtud ja uudised raporteerivad maailmamajanduse kasvunumbritest, on tegu jätkusuutmatu mandumisega, mida Eliit viib ellu, manipuleerides inimestega iga päev, söötes neile sisse sisuliselt kvaliteedivaba toitu ja jooki ning ravides neid mürkidega, mis tapavad aeglaselt – kui tuua välja üksnes kõige tavalisemad praktikad.

Inimkond mängib kordamööda publikut, kes vaatab pealt seda kohutavalt halba tragikomöödiat lavalaudadel, gastrollides ise neis etendustes ning lihtsalt neelab alla oma sisimat soovi nii näitlejad, stsenaristid kui ka lavastajad välja vilistada. Vastake endale ausalt: miks te ei vilista neid välja? Miks te talute nende ahnust, mis röövib kõiki töötajaid (kuna meile jääb globaalselt aina vähem vahendeid, millest inimväärselt ära elada) ja lisaks tapab meie elukeskkonna pöördumatult?

2007. aastal meie hulgast lahkunud Kurt Vonnegut on kirjutanud: “Jah, me kraabime juba viimaseid tilku ja kamakaid. Varsti kustuvad kõik tuled. Ei mingit elektrit enam. Kõik transpordivormid peatuvad ning planeet Maad katab peatselt pealuude, kontide ja surnud masinate koorik. Ja keegi ei saa sinna midagi parata. Selleks on juba liiga hilja. Loodetavasti ei riku see meie pidu, aga tõde on selline: me oleme oma planeedi ressursid, sealhulgas õhu ja vee maha laristanud, just nagu homset ei olekski, ja sellepärast homset ei tulegi.“

Kas see peab tõesti nii olema? Tegelikult mitte, kuigi enamiku jaoks tänasel päeval ilmselt tõesti – ja seda ainult sellepärast, et teatud seltskonna väljavilistamine on mentaalselt inimkonna peas sama välistatud kui selle lohe peatamine, tükkideks raiumine ja edasi elamine. Ja seda vastutustundlikult.

 

Marta Tuule

 

Pilt: tatoohunter.blogspot.com