Uhuu-meedia aeg ehk kelle arvel võib toota klikke?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

14. jaanuar 2020 kell 9:36



“Kui Hans H. Luik ütles Rail Balticu teemalisel konverentsil, et “metsandusega peaks tegelema metsameeste dünastiast pärinev Mati Polli ja Rail Balticuga pikaajaliselt Euroopas transpordivolinik olnud Siim Kallas”, olin täielikus hämmingus. Kuidas kunagine meediainnovaator, kes lõi Eesti sõltumatu ajakirjanduse, on nüüd suure raha eest väljas? Päevalehe müüginumbrid langesid läinud aastal 13%. On’s ajalehtede kahjumid tõesti nii üle pea kasvanud, et mistahes vahend sobib klikkide tootmiseks? Mida arvata end tõsiseks meediaväljaandeks nimetavast lehest, mille kaanel on peateemana “Tšakrad koolitunnis tekitasid tüli” ja peauudisena “Ilu nõuab ohvreid”,” küsib oma blogis ajakirjanik ja kirjanik Inga Raitar.

 

Niisiis – võtame tuntud koolitaja, menuraamatu autori, kisume tema raamatust välja viis kontekstivälist tsitaati, võtame aluseks anonüümse lapsevanema tõestamata hirmu ja ongi uus “esoteerilise lastemürgitamise” juhtum? Koolitaja enda ja tema kaudu rünnatava programmi juhi poole jätame üldse pöördumata, kirjutame küsimused vaid neile, kelle puhul eeldame tsitaatide sobivust meie hoiakut kinnitava ja teemat negatiivses valguses näitavana. Alustame teksti ala- ja naeruvääristavate hinnangutega, edasise paneme maksumüüri taha, et kõik, mis ajakirjaniku hoiakuid ei kinnita, lugejani ei jõuaks või sunniks leheomanikule kasumit tootma. Tuhanded sööstavad klikkima, reklaam müüb, kontserni majandusaasta algab kasumipotentsiaaliga…

 

Kiusata tohib vaid nõrgemaid

Taoliste massiivsete klikirünnete ohvrite valik on hoolikalt läbi kalkuleeritud – rünnata tohib ainult neid, kes tõenäoselt ei pöördu oma õiguste kaitsel kohtusse või ei oma permanentselt nende meediavoogu jälgivat tegevajakirjandusse jäänutest rohkem meediareegleid tundvate suhtekorraldajate tiimi. Ehk maakeeli ümber öeldes – kiusata tohib ainult neid, kelle kohta me teame, et nad on meist nõrgemad ja ei suuda end meie vastu kaitsta. Klikimagnetiteks sobivad väga hästi kõikvõimalikud alternatiivid, väikesed teisitimõtlejate rühmitused.

Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda lõpetades Academia Pegeliana aukoodeksile allakirjutanuna ei mõista ma ajakirjandust, mis on justkui pärit nõukaaegsest propagandast, kus ametlikust ideoloogiast erinejad ja teisitimõtlejad olid alati rumalad, harimatud, ahned ja naeruväärsed. Meediat, mis ei esita fakte, analüüse ja arvamusi, vaid määrib sõnadega. Katsub vahendeid valimata hävitada ametlikult õigeks tunnistatust erineva maine, rikkuda meinstriimist eristuda julgeja hea nimi. Tuuli Jõesaare loost “Uhuu-tšakraõpetus pääses euroraha toel koolilapsi mõjutama” /EPL 08.01.2020/ tuleb taoline mõtteviis eriti hästi välja. Saaks ju kirjutada viisaka, uuriva ja sisukat infot eri vaatenurkadest edastava loo, kas ja milleks Eesti koolides oleks vaja või mittevaja alternatiivseid tähelepanu haldamise õpetusi. Aga asutakse hoopis ajakirjanduseetika nõuet eristada hoiakud faktidest eirates rünnakule.

 

Rämeesoteerilsed klišeed meediaeetika asemel  

Pealkirjavalik, nagu oleks keegi koolidesse hakanud viima mingit tšakraõpetust on väga sihipäraselt valitud hoiakuid loov klišee. Igor Mangi juhtumist tehti meedias rämeesoteerika musternäide – puuõõne ja tšakrate naeruväärset seost mäletab iga meediatarbija. Ingvar Villido lugejate poolt 2018 aasta parimaks käsiraamatuks tunnistatud raamatu “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus” toimetaja ja kirjastajana tean, mis kontekstis on selles raamatus kasutatud tšakra mõistet. Ingvar Villido lähtub raamatus kriya-jooga terminoloogiast, kus mõiste tšakra kirjeldab psüühhilisi nähtuseid, mida ka tänapäeva uusimad teadusuuringud on avastamas.

Märgiline on antud juhul seegi, et tegelikult ei pöördunud Tuuli Jõesaar oma artiklit kirjutades ei Ingvar Villido ega ka tema poolt rünnatava keskendumist ja enesejuhtimisega seotud enesekohaseid oskuseid koolides tutvustava programmi juhi poole. “Löö nõrgemat” printsiibist lähtunud ajakirjanik eeldas, et saab projektis osalevate koolide juhtidele kirja kaudu survestavaid küsimusi esitades vajalikud tsitaadid tema hoiakulistel eeldustel põhineva tekstipõhja tühikutesse.

Samas ei saatnud ei koolid, kus TMK programmi läbi viidi, ega ka TMK meetodit teaduspõhiselt uurima asunud TLÜ Kasvatusteaduste Instituuut Jõesaarele soovitud vastuseid. Saadeti sisuline info, mis selgitas koolides enesejuhtimisoskuste õpetamise vajadusi. Koolide juhid pöördusid ka TMK kooli programmi koolitaja Marika Ivandi poole, kes omal algatusel saatis Tuuli Jõesaarele pika ja põhjaliku selgituse, et Teadliku Muutuse Kunsti kursuste materjalil baseeruv Ingvar Villido raamat “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus” ja programm TMK Kooli ei ole samasisulised. Ka andis ta ajakirjanikule teada, et ei sõna “tšakra” ega Villido raamatut ei kasutata TMK Kooli programmis. Isegi see tehti selgeks, et Ingvar Villido ei osale mingil moel neis koolitustes ega saa kuidagi neist tulu. Eeldades endiselt, et tegu on “hariduseta mehega, kes end esitleb “elumustreid muutva” koolitajana” – st. nõrgemaga, keda ju tohib lüüa – avaldas Jõesaar teksti, mis tema leivaandjast meediaväljaande tõsiseltvõetava maine põrmustas – otsene vale kaanekirjas, pahatahtlik hoiakute kujunemine tõeste faktide olemasolust hoolimata põhilehes.

 

Vale on tõe kirjutamata jätmine

Vale avaldamiseks piisab vaid kirjutaja hoiakulist arusaama edastavate detailide valikust, jättes sihilikult kõrvale info, mis edastab tõese osa poolt. Koolid ei oma reaalselt toimivat abi ei depressioonis täiskasvanutele ega veelgi enam lastele. Nii terveid kui probleemidega lapsi aitavad tähelepanumängud, mis on töötatud välja pikaajalise praktikaga pedagoogide, psühholoogia ja sotsiaaltöö haridusega praktikute poolt, mida TMK kooli programmis koolidele tasuta, pedagoogidele vabatahtlikkuse alusel ja lastele vaid vanema kirjalikul nõusolekul fakultatiivkursusena pakutakse, sildistatakse aga klikkide nimel “ohtlikuks uhuuks”. Laste ja vanemate kallutatud hoiakutega eemale hirmutamine programmist, mille eesmärgiks on keskendumisoskuste prandamine, koolikiusamise ja vaimse vägivalla ilmingute vältimine koolides on siis mis? Ega ometi lapsi kahjustav uhuu-tegevus?

Tõestatava tagasiside põhjal on juba üle 10 000 erineva vanuse, erialase või haridustaustaga tänulikku inimest TMK kasutamisest väga erinevate eluliste probleemide lahendamiseks abi saanud. Mitte ainult Eestis, vaid USAs Venemaal, Saksamaal jne. – jah, tõepoolest ohtlik värk. Keskendumishäired, ärevushäired, depression on saamas 21. sajandi katku mõõtmeid, nagu tõdeti Oslos 2018 toimunud rahvusvahelisel “Emotional Revolution” konverentsil, kus üle 700 maailmas tunnustatud eri valdkondade spetsialisti hulgas osales ka Ingvar Villido.

Tuuli Jõesaar väitis koolijuhtidele saadetud kirjas tõemeeli, et emotsioonid tekivad ajus. Sama veendunult kinnitasid oma teadmisi maailmast ainumõeldavateks pidajad kunagi, et Päike tiirleb ümber Maa. Vastasseisukohtadel olevad “ketserid” põletati tuleriidal. Tänapäeval täidab tuleriida aset avalik alavääristamine ja häbistamine ilma teema sisusse süvenemata.

Muide Phytagoras, kelle teoreemi “uhuu-tšakraajakirjanik” loodetavasti algkooli matemaatikatunnis õppis, keda peetakse nii kaasaegse matemaatika kui filosoofia aluste loojaks, oli autodidakt. Ja mitte ainult, tegu oli maailma ajaloo ühe suurima müstikuga, lausa omanimelise sajandeid püsinud müstikakoolkonna asutajaga. Appi, kiiresti on vaja midagi ette võtta kooli matemaatikaprogrammist Phytagorase teoreemi, mida kusjuures õpetatakse maksumaksja raha eest, eemaldamiseks!

 

Inga Raitar

 

Allikas: Legend EU

Foto: Adobe Stock

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.