Urmas Sõõrumaa aus pihtimus: Võtsin Savisaare kampa selleks, et saada rohkem hääli (ja midagi kasulikku ära teha)

5. oktoober 2017 kell 11:16



urmasUrmas Sõõrumaa on üks neist ärimeestest, kelle rolli üle Eesti majanduses ja poliitikas me oleme ikka mõnikord isekeskis arutanud, aga pole temast eriti kirjutanud. Kui aga selgus, et mees on otsustanud ise poliitikas kätt proovida ja seda veel kõrvuti kunagiste linnapeade Jüri Mõisa ja Edgar Savisaarega, mõtlesime asja veidi lähemalt uurida. Sõõrumaa oli intervjuuga päri ja saime mitmele küsimusele hoopis teistsugused vastused, kui oleksime oodanud – näiteks tunnistab ta ausalt, et üks põhjus Savisaarega koos kandideerimiseks on suurem häälte hulk. Muu hulgas unistab mees ka haridusreformist: rohkem sporti ja hobisid ning lapse tööpäev sama pikaks kui vanematel ehk “ei kodustele ülesannetele”. Ja muidugi uurisime talt ka erinevate vandenõude kohta ja saime teada, et ta pooldab ka kanepi legaliseerimist ja vabatahtlikku kaitseväge. Aga et mitte Urmast kohe “Telegrami teemadega” ära hirmutada, alustasime talle igapäevasemast.

 

Urmas, räägi oma suhtest spordiga ja sellest, kuidas jõudsid arvamuseni, et kõik Eesti inimesed võiksid teha rohkem sporti.

Jah, terves kehas terve vaim. Kõigepealt see vaimsuse teema… Sel teemal peab ettevaatlikult rääkima, sest see on nagu “ärimees”, mis võib kujuneda sõimusõnaks – järelikult oled kuskilt kiiksuga või varas.

Oma südames kannan ma vaimsuse teemat ja proovin seda enda jaoks lahti mõtestada, aga avalikult proovin rääkida rohkem spordi teemast. Enda jaoks jagan keha energeetika kolmeks – füüsiline, psüühiline ja spirituaalne tase, kõik nad on omavahel seotud. Samas mõned räägivad, et mis sa sellega jamad, kõigepealt tuleb peas asjad korda saada. Seda on lihtne öelda, aga peas asju korda teha pole sugugi kerge, samas saab igaüks aru, et kui end veidi liigutad ja trenni teed, tunned end kohe paremini. Eks see puudutab ka sinu psüühilist ja spirituaalset taset, aga seda ei tasu kõigile hõigata, inimene peab ise selleni jõudma.

Olen praegu olümpiakomitee president ja nagu varem mujal, on ka seal minu suurim eesmärk mitmekordistada spordiga tegelejate arvu – süsteemselt spordiga tegelejaid võiks aastaks 2030 olla kolm korda nii palju kui täna. Ametlike andmete järgi kuskil 150 000 inimest tegelevad spordiga, aga see võiks olla üle 400 000. Küllap siis need inimesed hakkavad rohkem jälgima, kuidas nad muudel tasanditel käituvad – mis ja kuidas söövad, räägivad, puhkavad jne.

Kui tänapäeval keegi räägib spordist või laste tervisest, siis selleks kasutatakse sõna “liikumisharjumus”. Mulle meeldis rohkem vana “kehakultuur”, see sõna kätkeb endas oluliselt rohkem – nii keha kui ka kultuuri osa. Liikumine on otseselt seotud hea tervisega, öeldakse, et nii (liikuvana), nagu tunned oma selgroogu, nii vana sa oled. Kaks kolmandikku inimese keha raskusest toetub vaagnaluu peale, siin on meie eluliselt tähtsad organid, et seal elu oleks ja et elu seisma ei jääks, on piltlikult öeldes vaja põlvi tõsta – palju jalutada, käia treppidest üles-alla. Ükskõik kui palju me sellest ka ei räägi, näitab statistika, et asi läheb hullemaks. Alles ilmus Päevalehes uuring, kus seisab, et Eesti lapsed on taaskord läinud trullakamaks, liiguvad vähe, väikesed lapsed (1.–3. klass) liiguvad ainult 30% sellest, mis nad võiksid; vanemad (6.–8. klass) liiguvad ainult 18% sellest mahust. Paljudele käib isegi 200 meetri sörkimine üle jõu. Räägitakse ja tehakse ja lubatakse palju, aga numbrid lähevad kogu aeg hullemaks! Sellepärast tuleks kogu see teema üle vaadata.

 

Kuidas sa poliitika kaudu saaksid teha nii, et inimesed rohkem sporti teeksid?

Ma toonitaksin, et mina ei ole n-ö poliitik, heal juhul, kui keegi tahab mulle poliitiku märki otsaette panna, siis olen valmis olema kommunaalpoliitik ehk kohalikul tasandil. Kohalikul tasandil pole mitte midagi tegemist poliitikaga, siin käib jutt elementaarsetest asjadest – koolid, haridus, teed, infrastruktuurid, sotsiaalküsimused. Mina arvan, et poliitika on riigitasandi küsimus, kus on vaja vaadata üle läbisaamised naabritega, mis liitu kuulun, kas migrante võtan vastu või ei võta, millisesse sõjalisse blokki kuulun või ei kuulu – see on poliitika. Kui on vaja teid ja koole korda teha, siis see tegelikult pole poliitika.

Samas me sellest poliitikast ei pääse, sest inimesed on nii äravalitsetud (Urmas selgitab, kuidas valitsemine tähendab lahterdamist – nii nagu kunagi kartuleid valitseti ehk erinevatesse kastidesse sorteeriti – toim.), tal on kast ümber – kui sa tahad temaga rääkida väljaspool kasti olevat juttu, siis sa kas pole arusaadav või lihtsalt vilistatakse sind välja.

Mida üks kohalik kommunaalpoliitik teha saab, on hakata läbi haridussüsteemi nende inimeste harjumusi kujundama. Liikumis-, käitumis-, mõtlemis-, õppimis-, toitumisharjumused – seda kõike me saame ühiselt koolis kujundada. Me oleme tihtipeale harjunud näpuga näitama, et kodudes kujundatakse harjumused. Kodud on paljudel ju katkised ja sinna näpuga veel näidata on minu meelest kohatu, korralik kodu on hoopis boonus! Aga koolid kui ühised asjad saame me ju mingisse korda seada, me saame koolimajad korda teha ja ajakohastada õppemeetodeid ja -kavasid. Täna me ikkagi elame selles mullis, et “Eesti õppesüsteem on hea”. Mingite näitajate järgi see ongi hea, aga me ise ju teame, et laseme liugu selle vana veneaegse õppesüsteemi peal…

 

Kui vaadata rahulolu statistikat, siis näeme, et Eesti õpilased on ühed õnnetumad maailmas.

Jah. Meie õppesüsteemi põhiline viga on selles, et ta tapab ära õpilase vaimu, ei lase tal olla loov, see on liiga faktipõhine ja liiga edukusele orienteeritud. Ütleksin, et praegustele poliitikutele kasvatatakse valijaskonda, kes mitte mingil juhul ei mõtle sellest valitsetud kastist väljapoole, vaid vastab täpselt sellistele ootustele, mida raamid seavad. Ma ei tea, kas see on taotluslik või kas siin on vahel mingi suur arhitekt, aga asjad küll liiguvad sinnapoole.

Kui vaadata statistikat, siis näeme, et lisaks vaimule nüristatakse koolis ära ka füüsiline külg, seega oleks aeg maha istuda ja vaadata üle meie koolides valitsev liikumisharjumus ehk kehaline kasvatus. Sporditegemine koolis võiks olla samamoodi nagu keeleõpegi valikainena, et saad valida 4–5 spordialast ühe sellise, mis sulle sobib, sa saad seda teha atesteeritud treeneri juhendamisel mingi arvu aastaid järjest. Mina ise väidan enda kogemuse peal, et kui ma 5–6 aastat mingi spordialaga tegelen süsteemselt, siis ma võin praktiliselt terve järgmise põlvkonna endale vastu rinda taguda ja öelda, et ma olen tantsinud, maadelnud, kergejõustikuga tegelenud, ujunud – see kujuneb mulle harjumuseks, ma võin kasvõi 10 aastat vahet pidada ja siis uuesti vette hüpata ja ma ujun jälle. Aga kui ma teen natuke siit ja natuke sealt, siis satun sellisesse hullu statistilisse tabelisse, kust ma näen, et mul on 12 aastat mahavisatud aega, kuigi omateada käisin usinalt kehalise kasvatuse tunnis.

 

Kas siis tuleks teha suuremat sorti haridusreform?

Tegelikult tuleks. Väikeses riigis on see võimalik.

Mina pooldan seda, et alati tuleks vaadata seda, mis mujal maailmas toimub. Me peaksime kõigepealt vaatama, kes on meie laps ehk tulevane põlvkond. Millises olukorras nad täna on ja kus nad võiksid olla tulevikus? Täna lapsed töötavad liiga palju. Väikesele mudilasele tehakse juba 5-aastaselt selgeks, et kui sa neid asju ära ei õpi, siis oled sa millestki maha jäänud, millestki ilma jäänud, naabrist viletsam ja heasse kooli ei saa. Kuna see surve hakkab varakult pihta ja lisaks see ülepingutatud kooliaeg, mis hakkab hommikul kell 8 juba pihta, ja kui siia hobid ja trennid juurde panna, siis see lõpeb õhtul kell 10, siis tegelikult… Las ta algab hommikul kell 8, aga õhtul kella 18-ks peavad olema kõik asjad tehtud, et lapsel oleks vaba n-ö loominguaega. Olgu need peresuhted, suhted sõpradega, hobid…

 

See tähendab, et koolist ei tohiks anda lastele koduseid ülesandeid ka?

Loomulikult, no milleks? Ma küsiks, et kas sa tööd pead võtma koju kaasa? Ei pea… Miks siis lapsed peavad? Sa lähed hommikul kell 8 kooli, tuled õhtul tagasi ja pead uuesti õppima hakkama? Siin on miskit valesti, väikese marakratina ma ei tahaks sellega rohkem tegeleda.

 

Ma mäletan, et kui olin 5.–6. klassis ja kui algas suvevaheaeg, siis kogesin ülivõimast vabaduse tunnet, nagu oleksin armunud vms. Seda ei suuda isegi kirjeldada, kui hea tunne oli teada, et 3 kuud ei pea sinna minema! Minu jaoks oli kool kohutav kogemus…

Just. Ma tean sõprade kogemuse põhjal näiteks Hispaaniast, et lapsed tahavad kooli minna, aga meil siin Eestis nagu “peab” minema.

Siin tuleb mängu veel see, et kui me räägime hobidest, siis need on kättesaadavad ainult neile, kellel rahakott seda võimaldab või logistika lubab. Mina väidan, et kui üle poole lastest ei saa seda endale lubada, sest neil pole kodust seda impulssi, puuduvad vahendid jne, siis sellised hobid võiksidki olla kooliprogrammi osa. Et lähed hommikul kooli, ja muu hulgas teed oma sporditunni vms ka ära.

Piltlikult võiks see olla nii, et kui sa oled muusikahuviline, siis saad teha neli korda nädalas muusika tunni ja kaks korda nädalas sporti ja kui oled spordimees, siis teed neli korda sporti ja kaks korda midagi muud.

Väike riik nagu Eesti peaks olema väga efektiivne kõikide oma juhtimismudelite ja investeeringutega, ka nende muutmisel. Praegu me näeme üsna tihti pilti, et koolide läheduses (näiteks Tallinnas Lasnamäel) on korralik jäähall, kergejõustikuhall, tennisehall. Kui me praegu (kell 12 päeval) istuksime autosse ja sõidaksime sinna, siis nad on tühjad. Kui kool lõpeb 2–3–4 ajal, siis hakkavad kõik sinna kokku jooksma. Kõigepealt tulevad õpilased, siis tulevad töölkäijad, treenerid jne ning hakkab sagimine pihta. Aga päevane aeg on kasutamata, mis viib kogu selle rajatise äärmiselt ebaefektiivse toimimiseni. Sinna on tihti investeeritud kümneid miljoneid eurosid, seal on treenerid, kes tahaksid ka rohkem n-ö tööajal oma tööd teha.

Mina pakuksin välja, et näiteks sealsamas Lasnamäe spordihallides võiksid päeva esimeses pooles olla õpilaste sporditunnid. Me ei saa eeldada, et kõik 30 õpilast ühest klassist läheksid korvpalli mängima, vaid las olla nii, et 6 valisid maadluse, 10 mängivad korvpalli, 4 tantsivad, mõned poksivad. Siis on teada, millistes hoonetes on vastavad trennid, kus ootavad neid atesteeritud treenerid, enam-vähem sama vanusegrupi lapsed sõidavad erinevatest koolidest kokku, teevad oma trenni ära ja lähevad tagasi. Ja nad ei tee seda kui kehalise kasvatuse tundi, vaid oma treeningut/hobi. Ja kehalise kasvatuse õpetaja peaks muutuma rohkem nagu manageriks, tema peaks vaatama, et väike Juku, mulle tundub, et sa oled suurema kondiga, mine proovi maadlust. Juku käib ära, tuleb tagasi, pisar silmas, vist ikka ei sobi – okei, aga mine proovi lauatennist, võib-olla see sobib sulle paremini. Ta peaks olema selline juhendaja ja abistaja.

Kui vabariiki tervikuna võtta, siis oleks vaja u 2000 atesteeritud treenerit-õpetajat ja oma ala proffi juurde, et maadleja treenib maadlejaid, korvpallur korvpallureid ja tantsija tantsijaid. Mulle endale tundub, et siin ei oleks mitte midagi ülejõu käivat. Laps peaks saama kõik oma asjad ära tehtud “tööpäeva” raames ja pärast olema vaba.

 

Aga kui rääkida nüüd õpilasest, kellel pole soodumust näiteks matemaatikaks, kas teda peaks üldse sundima, et ta kogu asja endale selgeks teeks?

Muidugi ei peaks. Aga see ei tähenda, et ta üldse matat õppima ei peaks, elementaarsed asjad peaks ikka selgeks tegema. Kindlasti ei tasu kõiki õpilasi ühe vitsaga lüüa. Audentese kooli asutasime ka selle pärast, et oma lastel oleks lapsesõbralikum õppekeskkond. Me fantaseerisime endale mõned põhimõtted, et esimesel kolmel aastal lihtsalt õpid õppima. Järgmisel kolmel aastal hakkad rohkem keskenduma endale sobivale ainele ja omandad ka võõrkeele, et järgmises etapis ehk 6.–9. klassis võiksid ühte ainet ka selles keeles õppida. See kõik annab sulle peale üheksandat klassi selle aluse, et võiksid minna edasi ükskõik millisesse kooli maailmas.

Kui sealt nüüd edasi vaadata, kas gümnaasium või kutseharidus, siis on kujunenud halenaljakas olukord. Haridusministeeriumil on selline plaan, et kui sul on hinne alla 3,75, siis paneme sulle lollitempli otsaette ja saadame kutsekooli, lootes tõsta seeläbi kutsekoolide populaarsust. Aga see on ju kõige hullem, mis üldse teha saaks, sest see töötab täpselt vastupidi! Mina soovin, et tuleks anda õpilasele uued võimalused – kui tead, mida ülikoolis õppida, liigud läbi gümnaasiumi ja kui ei tea, siis liigud läbi kutsehariduse, õpid ühe ameti selgeks, aga saad sellega koos teistega samaväärse gümnaasiumihariduse ka. Kui sul seal selgub, et läksid küll ehitust õppima, aga tahad hoopis saada arhitektiks, lollitempli asemel oled igasse ülikooli oodatud. Ja võib-olla saad veel paremaks arhitektiks, sest oled juba ehitust ka õppinud. Ehk siis – miks mitte kutseharidust hoopis taas au sisse tõsta?

 

Kas sa pooldaksid seda, et kui teha haridusreform, et seal saaksid kaasa rääkida ka tavainimesed, mitte ainult pumba juures olevad pintsaklipslased?

Seda ei saa kindlasti nii teha, et targad mehed otsustavad kabinetis ära ja ütlevad “Tuld!”. Seal tuleb igal juhul kaasata terve ühiskond, sest ükski regulatsioon ei hakka päriselt tööle, kui inimesed seda ei mõista või ei poolda. Kui 65% nendest, keda koolireform puudutab, hakkavad ideedega rõõmuga kaasa jooksma, siis see töötab. Aga kui see on järjekordselt kabinettides välja mõeldud, à la et kui sul on 3,75 palli 5-st, siis gümnaasiumisse ei saa, siis ühiskond hakkab sellele kohe vastu. Igal juhul tuleb see kaasamine ära teha, sest sealt tuleb palju häid mõtteid. Aga seda ei tohiks teha nii, nagu Eestis haldusreformi tehti, kus 20 aastat räägiti ja siis lõpuks tehti poolvildakalt midagi ära.

Urmas Sõõrumaa Rotermannis 2017 60

 

Olgu, teema vahetus. Räägi meile, kes on Savisaar, tavainimene arvab (meie kaasa arvatud), et Savikas on täielik pätt, kes on võib-olla ka Kremli agent, kes on Eesti maha müünud. Mida sina tema kohta ütleksid?

Selle kohta on mul lühike vastus. Venemaa juhtkonnast, ei Putin, ei Medvedev, ei partei ega valitsusjuht pole keegi Savisaart kunagi vastu võtnud ega pole selle peale ilmselt kunagi ka mõelnud. Miks? Sellepärast, et Savisaar on ära lõhkunud nn venekaasmaalaste poliitika, ta pole lasknud siin tekkida eraldi Vene liikumist, kohalikud venelased pole saanud kunagi kokku oma gruppi, nad on suuremas osas Keskerakonnas, mõned on küll tõmmelnud, aga nad on täiesti rahulikus olekus. Sellega pole meie suurnaaber oma poliitikat saanud siin rahulikult rakendada. Ta on Venemaal käinud mõned korrad külas, aga inimesed, kellega ta suhtleb, on oluliselt teise tasemega tegelased.

See, et Savisaar ennast niimoodi Eestis välja mänginud on, seda nimetataksegi suureks poliitikaks. Kui Tallinnas elab 40% vene keelt rääkivaid inimesi ja neil on hääleõigus olemas, siis kui sa teed lihtsa matemaatika ja näed, et nende häältega saad sa garanteerida endale peaministri või linnapea koha, siis sa teed sinna panuse ja seda nimetatakse poliitilise laveerimise kunstiks, see kas meeldib sulle või mitte.

Ma võin ka öelda, et mulle meeldiks kuningriik rohkem ja poliitiline laveerimine ei meeldi, aga kui üldsus on tunnistanud selle demokraatiavormi heaks, siis ühed on valinud selle sees ettevõtlusega tegeleda, teised vaimsete asjadega, kolmandad poliitikaga, aga poliitika ongi laveerimine. Siis sa laveeridki siin nende valijate häälte vahel. Mina seda selles mõttes hukka ei mõista. Kas mina ise seda teed tahan käia? Ehk mitte, aga see on tema tee olnud.

Mina ütlen, et Savisaar on viimase saja aasta suurimaid poliitikuid Eestis. Võtke lihtsalt internet lahti ja vaadake aastatel  87 ja 88, kes oli Rahvarinde ajal üks usinamaid rahva kokku ajajaid? Kui Interrinne Toompead ründas, kes kutsus sinna rahva appi ja läks ise rahva keskele? Mina vastutasin siis turvameeste eest, ma seisin seal kõrval ja nägin seda kõike pealt. Augustiputši aeg, Savisaar oli juhuslikult Rootsis ja tuli kiiresti Soome kaudu tagasi Eestisse. Ja samas eesotsas kadunud president Meriga läksid mõned mehed kohe paatidega Soome, et me oleme nüüd kapitalistlikus ühiskonnas valmis eksiilvalitsust looma. Aga teised mehed läksid teletorni alla, hakkasid tankide ees Vene kindralitega lahendust otsima, et mitte verd valama hakata. Mina hindan seda ausalt öeldes päris palju. Ma ei räägi seda juttu niisama, see info on kõik internetist üles leitav.

 

Aga ikkagi, linnavalitsuses on paljud Savisaare teod meie jaoks enam kui kahtlased.

Kui pärast vaadata siin laveerimist valijate häältega ja tegevust linnavalitsuses jne, siis loomulikult ma ei kiida paljusid asju heaks. Aga need teod, mis kunagi tehti, on igal juhul minu arvates oluliselt suurema kaaluga. Selles mõttes pean mina kõikidest nendest inimestest väga lugu, kes on oma panuse selle imepärase riigi ja linna jaoks andnud, kes on pidanud kannatama selle all jne. Ma ei räägi ainult Savisaarest, vaid kõikidest inimestest, kes on natukenegi midagi teinud, mis siis, kui minu arusaam pole täpselt sama.

Teine kategooria inimesi on nagu minu vanemad, võib-olla ka teie vanemad, kes aitasid elada üle siin selle okupatsiooni aja, kujutage ette, kui neid poleks siin olnud, ükskõik, elad sa Kanadas või Austraalias, kui sul neid inimesi poleks siin olnud, siis poleks sul olnud kohta, kuhu tagasi tulla. Nende inimeste jaoks reeglina see oli läbi kannatuste elamine, neile pandi ka ju endiste käsilaste-kommunistide pitser otsaette, aga mis neil siin üle jäi… Hea, et nad siin ära elasid, eesotsas Arnold Rüütliga, keegi pidi ju seda rolli ka täitma, hea, et oli Arnold Fjodorovitš, mitte Ivan Petrovitš, kes meil siin oli ülemnõukogu esimees. Vähemalt mõtles sinuga samas keeles ja suur osa südamestki ilmselt tuksus selle peale, et siin asjad oleksid võimalikult rahulikud.

 

Aga miks Savisaar, olles juba vana ja haige ja invaliid, eemale ei lähe kogu sellest asjast?

Mina seda ausalt öeldes ei oska öelda, seda peate tema käest küsima.

 

Öeldakse, et võim on maffia ja maffiasse minnakse terveks eluks, sealt ei saa lahkuda.

Ma ei tea, mis selle maffia all mõeldakse, aga ma arvan, et ta ei oska ilma võitluseta elada. Mõnes mõttes ta nagu toitub sellest võitlusest. Kui on pinget ja konkurentsi, siis sa nagu toitud sellest ja saad sellest energiat.

Ma olen üritanud aru saada, mis siis nagu õieti toimus… Oli 80-ndate lõpp, tulid noored kuumad mehed, neil oli idee ja nad püüdsid siin midagi teha, mehed nagu Mart Laar, Siim Kallas, Villu Reiljan jne. Nad kogusid enda ümber hulga inimesi ja panid oma nägemuse baasil käima mingisuguse poliitilise liikumise, nii kaua, kuni nad olid ise ees liidrid, asjad toimisid. Aga nüüdseks on ideed kandvad liidrid kõrvale jäänud ja kes siis asemele tulid? Tulid jüngrid, kellel oma ideid ei olnud, vaid lasksid edasi olemasoleva pinnal. Ehk ohvitserid tõmbasid endale kindrali mundrid selga ja ütlesid, et oh, sobib küll nagu juhtimine. Ja nüüd see paat siis loksub kogu aeg.

Mina tegelikult ootan, et tuleks jälle mõni 30-ndates eluaastates noor, kes on hakkaja, kellel on ideid riigi juhtimiseks ja kes tooks uue hingamise. Aga nii hetkel pole.

 

Iga kord enne valimisi kõik poliitikud räägivad, mis on halvasti ja mida tuleks muuta. Mina pealtvaatajana arvan, et mitte miskit ei muutu, ükskõik kes võimule pääseb. Näiteks kui Ratas sai peaministriks, siis Keskerakond hakkas vedama täpselt sama välispoliitikat, mida need eelmised. Ja ennist oli Ratas Rail Balticu vastu, võimule saades aga selle poolt, samuti infrastruktuuri ettevõtete erastamise teema. Kuidagi läheb alati niimoodi… Meie arvame, et neile on kõik ette kirjutatud, võime seda nimetada “salavalitsuseks”, Euroopa Liiduks vms.

Kui me räägime riigi tasandist, siis tundub jah nii. Mõnes mõttes ma võin ka kaasa arutada n-ö vandenõuteooriatel, et kui palju siin on ette kirjutatud. Loomulikult, mängus on suured süsteemid, suured korporatsioonid ja suured jaotamised toimuvad. Eesti on täna NATO riik ja EL-i liige. Kui keegi kandideeriks meil peaministriks, kes võtab auasjaks EL-ist või NATO-st välja astuda, siis ma arvan, et ta lihtsalt ei saagi peaministriks. Mingi asi tuleb vahele. Sellised asjad kindlasti käivad.

Teine asi on ka selles, et Jüri Ratas ja tema sarnased on tegelikult vaid reaohvitserid, kes on kindrali mundri selga tõmmanud.

Kuidas üldse midagi muuta saaks? Rahvas peaks tegelikult tagajalgadele tõusma, et miskit muutuma hakkaks. Aga kas nad tõusevad? Ei, sest nad on nii ajupestud. Miks on need asjad juhitavad? Kui me saaks uuesti platsi puhtaks teha, et külavanem on küla kõige autoriteetsem mees, järgmise taseme vanem on selle autoriteetsem mees, linnavanem on rahva poolt valitud, riigivanem on rahva poolt valitud, siis tal on jõudu ja autoriteeti, siis tal on variant, et ta hakkab rahvale otsa vaatama ja hakkab rahvaga konsulteerima.

 

Aga kuidas siis näiteks Tallinna linnavalitsus efektiivselt tööle panna?

Tallinna volikogus peaks olema vähemalt üle 60% häältest. Praegu on häda selles, et Tallinnas elab u 230 000 valijat, nad valivad endale volikogusse 79 saadikut, aga tegelikult 2013. aasta andmete põhjal nendest 79 saadikust 72% jooksid minema, kes Euroopasse, kes valitsusse ehk nad olid kõigest peibutuspardid. Võtame täna näiteks Yana Toomi, Urmas Paeti, Mailis Repsi, kõik, kes on ministrid. Nad korjavad hulga rahva hääli ja nad tegelikult ei kavatsegi seda realiseerima hakata ja panevad enda asemele piltlikult öeldes 4. rea tubli inimese volikogusse, kellel tegelikult pole hääli ega jõudu ja kes heal juhul võtab telefoni ja uurib teistelt, et mida nad siin üldse arutavad, mis siin toimub, missugust lippu ta peaks tõstma ja kellele otsa vaatama? Järelikult volikogu ei tööta.

Aga kui mul oleks piisavalt hääli, siis ma paneks volikogu tööle ja linnavalitsuse teeksin mitte-poliitiliseks. Süsteem peaks olema selline, et linna juht ja linna valitsemine ei tohi isegi saada mõelda seda, et mis usust sa oled, mis värvi sa oled, mis parteist sa oled, keda sa pooldad, milline su maailmavaade on jne. Täna see aga on nii. Võitnud partei juhtivad tegelased, kui nad ei lähe parajasti Euroopasse või valitsusse, siis nad lähevad linna ise juhtima ja jätavad volikogu (kus täna on vaid 10% hääli) nn kummitempliks ja juhib ikka võitnud partei.

Meiesugused nad lahterdaks kohe ära, et ahah, teie olete need vandenõuteoreetikud, nii et teiega me ei räägi. Aga teie olete need koolidirektorid, kes minu poolt hääli andsid ja häid artikleid kirjutasid, teie kooli me teeme korda esmajärjekorras. Vaat sealt hakkabki korruptsioon pihta.

Minu sõnum on, et anname linna rahvale tagasi, mitte linna juhtidele. Paneme volikogu reaalselt tööle. Ma ütlen kohe ära, et kui volikogusse jääb taaskord hääli alla 50%, siis mina ka seal istuma ei hakka, sel pole mõtet, see on kummitempel. Sa saad seal ainult kritiseerida, aga see pole minu stiil.

 

Meie jaoks on suur osa Toompeal (ja ka Tallinna linnavalitsuses) toimuvast täielik nonsenss ja me ei saa neid inimesi tõsiselt võtta. Kuidas siis saada poliitikasse seda noort tulijat, keda sa enne mainisid? Mõne arvates sa ise kehastasidki seda inimest, aga panid ikkagi Savisaarega leivad ühte kappi.

Paljud inimesed on parteidest sõltuvad ja hakkajaid inimesi on raske kokku saada. Mul oli umbes 200 kohtumist, valisin välja asjalikke tegusaid inimesi, ettevõtjaid, arste, advokaate. 200 inimesest 195 ütlesid: “Väga hea üritus, toetame! Kui vaja, siis ikka toetan ja annan nõu.” Ma vastasin, et aga tule minuga kampa. “Ei, ei, ei, ise ma ei saa tulla.” Nüüd nad näitavad näpuga, et kuule, Urmas, misasja sa mehkeldad seal Savisaarega, mina ikka lootsin, et tuleb ettevõtlike inimestega liit, et midagi siin maailmas muuta. “Jah, aga teid ei tulnud ju, te jätsite meid Jüri Mõisaga omapead, ainult mõned tulid,” vastan mina.

Nüüd ma proovin ise oma jõuga, ehk et miks ma Savisaarega jõud ühendasin – aga Savisaar võtab igal juhul 15 – 20 000 häält! Sul on kaks varianti, sa kas saad mingid hääled ja sa proovid seal volikogus midagi muuta, et hääled jääksid volikokku, või sa oled Vaba Tallinna kodaniku moodi, kes 10 aastat on rusikaga vastu lauda tagunud ja teisi kritiseerinud nagu Juku-Kalle Raid, ajanud oma teemat, aga mitte keegi ei kuula ja vanker läheb ikka samasuguse kolinaga edasi.

Tee, mis sa tahad, aga Tallinnas elab 40% vene keelt rääkivaid inimesi, nad on ka aktiivsemad valimistel, tänu nende abile on Keskerakond olnud võimul. Aga see võim on olnud valesti struktureeritud, see võim on olnud populistlik. Seal on lihtsalt hääled korjatud ja ära mindud linnavalitsusse. Kui Savisaar oli linnapea, see ongi selles mõttes vale, hääled peaksid olema volikogus. Mina võtsin kampa Savisaare, et tuua võimalikult palju hääli volikokku, püüda ise ka võimalikult palju hääli volikokku tuua. Kahjuks ei suutnud mina motiveerida rohkem ettevõtlikke inimesi, kes oleksid toonud veel rohkem hääli sinna volikokku kokku, kui saada volikokku kokku 230 000-st Tallinna valijate häältest vähemalt 60%.

 

Kas pooldaksid seda, et ministrid ja teised võtmeisikud valitsuses/riigikogus/parlamendis saaksid riigi keskmist palka? See oleks neile motivatsioon pingutada oma töös ja välistaks rahade kantimise. Kui rahval läheb hästi, siis läheb ka neil hästi. Täna on nii, et valitsuses passivad aastakümneid samad näod, teenivad kümneid tuhandeid, aga rahvas peab vaatama, kuidas ots otsaga kokku tulla. Ma ei räägi siin kommunismist, vaid mudelist, mis peaks motiveerima juhtivaid tegelasi reaalselt oma tööpostil tööd tegema, mitte hoolitsema hea valimiskampaania eest.

See on lai küsimus. Iseenesest ma päris nõus ei ole, sest ministri amet on selline, et sul eraelu peaaegu polegi. Aga koalitsiooni kokkuleppe järgi kontrollivad ministrid ka parlamenti. Ehk siis mind pigem häirib see, et riigikogul võim puudub. Neil võiks olla jõud valitsust korrale kutsuda.

 

Kui rääkida keskmisest inimesest, kes tarbib peavoolumeediat, siis enamus neist on hirmul, nad arvavad, et tuleb sõda, ükskõik kellega… Kui vaadata BNS-i, ERR-i, “Aktuaalset kaamerat”, siis mis puudutab välisuudiseid, on seal puhas propaganda, libaoperatsioonid ja rahva hirmutamine. Uudised on keskendunud negatiivsele ja inimesi juhitakse läbi hirmude. Mis sa sellest kõigest arvad?

Nii ongi. Hirm on see, millega on hea manipuleerida. Surmahirmu energiad jne, see läheb peale. Seda tingib natukene ka see, et meil on nii väike turg, kui võrrelda näiteks USA-ga, siis seal võib juhtuda, et uudisesse seguneb ka analüütilisi asju, ajakirjanik peab ühe saate või tüki näiteks kuu aja jooksul tegema, siis tal on aega sellega tegeleda, aga meil on ju vaja kohe puusalt tulistada, iga päev on vaja mingit uudist. Siis pole ükski mõistlik asi uudis ja uurida pole ka aega. Ja nopitaksegi ainult neid teateid, kus verd tilgub, ja see läheb inimestele peale. Kahjuks see on nii.

 

Kui enamus inimesi on hirmul, siis ma pole kuigi kindel, kui palju need spordi- ja koolireformid miskit muudaksid, kui laps kasvab peres, kus vaadatakse igal õhtul uudiseid, milles öeldakse, et kohe tuleb sõda, siis on see laps ka hirmul. Minu meelest tuleks täielikult lahti monteerida peavoolumeedia. Ma tahan teada, kust see BNS oma hirmu-uudiseid võtab, miks nad ainult seda kajastavad, kes selle taga on? Miks Postimees, Delfi ja “Aktuaalne kaamera” sellise jamaga tegelevad?

Nojah, eks see, et me sellel teemal räägime, et mina oma igapäevast tegevust niimoodi teen, miks ma kandideerin, näitab ka, et aeg on muutusteks. Eks ma lõpuks saan aru, et see on tilk tilga haaval kivi sisse väikese augu uuristamine. Loomulikult mulle tundub, et niimoodi me seda ühiskonda teistpidi ei keera. Meil on iseendal võimalik siit sügavale metsa ära sõita ja mitte vaadata telekat ega BNS-i jne. Aga ühiskond tervikuna, eks see hirmu teooria toimib minu meelest rohkem iseenesest kui see, et suur karvane käsi seda kuskilt juhib. Eks see käsi võib seda ka kuskilt veel juhtida, aga ta iseenesest toimib ka.

Vaadake kanapoegade karja, keegi on nokitud veriseks natukene, aga mis teised teevad? Lihtsalt nokivad surnuks. Inimesed käituvad mõnes mõttes samamoodi, nad on hirmul, nad on nõrgad, ja nende nõrkus tihtipeale väljendub sellega, et kui üks lööb teist ja läheb kakluseks, siis lõpuks ilmuvad need nõrgemad ka nurga tagant välja ja panevad jalaga maaslamajat. Siis nad on ka nagu tegijad, et said ka kakluses osaleda, aga see kõik on hirmudest tulev asi.

Kui sa küsid, et kas on üldse mõtet spordi ja haridusreformidega tegeleda, kui rahvast pidevalt hirmutatakse, siis ma arvan, et on ikka. Kui minna veel filosoofilisemaks, siis mõnes mõttes ongi kõige õigem aeg tegeleda nende reformidega. Praegu on tulemas teised energiad. Mulle tundub, et selline südame ja armastuse energia tuleb meie poole niikuinii. Nüüd on küsimus, kas me lihtsalt ootame ära või me ise oleme selleks valmis ja teeme midagi ära ka? Seda armastuse energiat näitab ehtsalt see, et kaks kolmandikku Eurovisiooni lauludest olid armastuse teemadel. Võitis kõige lihtsam ja arusaadavam armastuse laul. Kui see külvata kõikidesse riigi eelvoorudesse ka, siis see ei ole lihtsalt kokkusattumus, see on energia, mis liigub. Ma olen optimistlik, tuleb tööd teha ja valmis olla ning võtta vastu neid paremaid asju, mis tulekul on.

Urmas kokkamas Liisa-Indra Pajuste saates "Ela hästi"

Urmas kokkamas Liisa-Indra Pajuste saates “Ela hästi”

 

Mida sa oskad öelda Eesti Panga kohta? Mina hakkasin seda hiljuti uurima, Eesti Panga põhiseadusest saan ma välja lugeda, et nad ei allu kellelegi Eestis, kuid Eesti Pank nõustab Eesti valitsust. Pangandussüsteeme paljastav paar Argo ja Evelin räägivad, et Eesti Pank kuulub Šveitsis asuvale Bank for International Settlementsile (BIS), mis on iseseisev “riik” ja sellepärast Eesti Pank ei allugi meie valitsusele. Tuleb välja, et kui inimene läheb panka sooviga laenu saada, siis pank ei laena talle olemasolevat raha, vaid inimene oma allkirjaga ise loob raha, sest igal inimesel on õigus rahaloomele.

See on põnev teema, aga mina sellest palju ei tea, olen selline lihtne maamees. Raha on välja mõeldud kui ekvivalent mõne asja hindamiseks, ühel oli hobune, teisel oli lehm. Tahtsid ära vahetada ja kui sobivat ei leidnud, siis said selleks kulla või raha aseainena. Vahepeal läks asi aga käest ära, kui hakati selgeks tegema, et mul on tegelikult 2 lehma või isegi 4, lõpuks olid asjad isegi 8-kordselt üle hinnatud. Tegid kõigile selgeks, et mul on 8 lehma, tegid tulevikutehinguid, tegelikult oli 1. Nüüd kukkus see 2 korda kokku, tegid teistele selgeks, et nüüd on 4 lehma, tegelikult oli ikka 1. Väärtus ei ole muutunud ja see õhk, mis seal sees on, seda hoitakse kõikide vahenditega üleval, varem või hiljem lõhkeb see mull uuesti. See, et vahepeal keegi võttis ja puhus sinna 8 korda õhku sisse, võttis selle oma kontrolli alla ja hakkas seal igasugu trikke välja mõtlema à la nagu Föderaalreserv, see tundub nagu loogiline. Kui sa loed maailma jõukamad ja rahad kõik kokku, siis saad kokku võib-olla ühe kolmandiku, aga kellele ülejäänud kuulub, seda ei tea keegi.

 

Kas sa oled näinud “Ulmefilmi” (www.ulmefilm.ee)?

Mõnda osa olen isegi näinud.

 

See on 13-osaline dokumentaalfilm 9/11 terrorirünnakutest, mille me andsime välja aastal 2012 ja see on ka põhjuseks, miks Telegram alguse sai, sest “Ulmefilm” osutus väga populaarseks ja peale seda hakati meile kirju saatma, et me peaks tegema veel filme ühest ja teisest teemast. Meie aga vaatasime, et me ei jõua filme teha, küll aga võiks teha alternatiivmeedia uudisteportaali. Mida sa arvad 9/11 terrorirünnakutest?

Arvan, et olen sellest teemast olnud huvitunud rohkem kui võib-olla keskmine inimene ja ma arvan ka, et niimoodi suuri lennukeid võtta ja neid nii osavalt juhtida sedasi ei saa, et see süsteem peab olema palju suurem. Ja vaadakem, mis peale seda juhtunud on. Suhted on segi pööratud Araabia maailmaga, mitmed riigid nn korrale kutsutud, kaitsekulutused on kordades suurenenud üle maailma kõikjal, need on väga-väga suured numbrid.

 

Kui nüüd võtta nii, et 9/11 oli sisetöö, siis me võime järeldada, et ka kõik ülejäänud sõjalised konfliktid on enamjaolt lavastatud. Kõik need pagulased, keda rahvas kardab, see kõik on kunstlikult loodud, nad on ise tekitanud need sõjad.

Loomulikult, see on ju kõigile selge, et Liibüas Gaddafi kõrvaldamine tekitas tohutu kaose. Ta oli ju varem paljude riigijuhtide sõber, kelle raha kõlbas kõigile, kellegi karvane käsi pidi seal nüüd mängus olema. Kohe ilmusid kasuahned inimesed, kes hakkasid raha tegema, ühed hakkasid vedama pagulasi, teised hakkasid majutama ja teenisid selle pealt, tekkis äri. Siis on seal ka advokaadid, kes asju lahendavad, tekkis täielik äriline kett. See on seesama kanapoja efekt: kui kellelgi on vereplekk juures, siis teised on kohe kui kaarnad seal juures, et hakata nokkima. Ma arvan, et paljud asjad, mis seal araabia kevade järel tekkisid, olid planeeritud, aga eks palju tekkis iseenesest, kontrollimatult ise hakkasid asjad oma elu elama.

 

Kui nüüd mõelda, et sõjaväelasi kasutatakse ärilisteks eesmärkideks ära, siis kas sa pooldaksid, et kaitseväkke minek muutuks Eestis vabatahtlikuks?

Põhimõtteliselt küll.

 

Aga kanep legaalseks?

Põhimõtteliselt küll, ma üldse legaalseid asju pooldan. Riik on oma regulatsioonidega valikuline – purjus peaga sõita ei tohi, aga on lubatud end surnuks juua, haigeks lösutada või tablettidest vigaseks süüa.

 

Mis sa oled kuulnud või arvad lameda Maa teemast?

Ma olen ikka seda kuulnud, mul vennas on entusiastlik lameda Maa pooldaja. Aga ma ei ole sellega väga kursis, ma püüdsin sellest aru saada, aga ei saanud.

 

Psühhedeelikumid ja muutunud teadvuse seisundid – mis sa sellest arvad, kas oled kogenud, kas oskad soovitada jne?

Mul on kogemusi, aga teistele ma seda ei soovitaks, eks igaüks jõuab ise nendeni, kui jõuab. See on ikkagi forsseerimine, sest need keemilised protsessid toimuvad inimese sees niikuinii. Neid saab esile kutsuda ka ilma väliseid asju kasutamata. Aga minul endal on väga häid kogemusi, ma olen kolm nädalat pimeruumis istunud, samaväärse kogemuse sain ka Peruus olles šamaani käe all ayahuasca‘t pruukides. Aga ühte ma ütlen, et kui kellelgi ongi tahtmist neid proovida, siis lähtugu põhimõttest, et Austraalia vein on hea Austraalias ja Peruu vein on hea Peruus, aga mitte Eestis. Ja Peruus sa Prantsuse veini ilmselt ei saa ega tule pähe ka küsida. Kui nüüd ayahuasca‘st rääkida, siis seda tuleks teha seal, kus on traditsioonid, kogenud inimesed ja ka keskkond, aga eks igalühel on oma tee.

Tulles tagasi intervjuu alguse juurde, siis tegelikult saab ka spordiga esile kutsuda muutunud teadvuse seisundit ja kui sinna panna juurde veel jooga jne, siis saab kordades parema efekti. Kui inimene muidu pingutab ja pingutab ja hüppab kaugust 89 meetrit, aga kui satub lõvi taga ajama, siis võib ka 11 meetrit hüpata. Kui selle energeetika saaks sinna juurde panna veel, siis praktiliselt kõik asjad on võimalikud.

See on suur teooria, mis hakkab peale sellest, et valgus peitub pimeduses ja jõud peitub lõtvuses. Me kõik oleme proovinud vee peal lamada, peaaegu õnnestub, kui suudad end lõdvaks lasta, niipea kui krampi lähed, kohe hakkad vajuma. Aga näiteks üks minu hea õpetaja, Rein Veeber, istub nagu kork ja loeb raamatut, ta suudab nii palju lõdvestuda, et istub vee peal. Järgmine aste on, et hakkad käima vee peal, kui sa suudad end lõdvaks lasta. Samamoodi on spordis ka, et oma jõu saad lõdvestamise võimest, mitte pingutamisest.

 

Küsitlesid Hando Tõnumaa ja Mariann Joonas

 

Fotod: Ivo Eggi