Arvamus: hääbuv FIEndus ehk egoettevõtlus ootab terviklahendust

14. oktoober 2013 kell 13:48



at-work-stressEesti kehtiv seadusandlus ei anna FIE-dele võimalust vabalt tegutseda ja FIE-d on ettevõtjatega võrreldes oluliselt ahtamas õigusruumis. FIE-d on ministeeriumidele teinud korduvaid ettepanekuid, kuidas olukorda parandada, kuid muutusi pole toimunud. Kas riik tahab FIEnduse lõplikult välja suretada, küsivad Eesti Juristide Liidu president ja egoettevõtja Priidu Pärna ning Eesti Väikeettevõtete Assotsiatsiooni president Kersti Kracht. Artikkel avaldati algselt Delfi Ärilehes ja nüüd autorite lahkel loal ka Telegramis.

 

1. oktoober oli füüsilisest isikust ettevõtjatel eelmise majandusaasta maksude tasumise tähtaeg. Juba poolteist aastat tagasi andis Justiitsministeeriumile üle oma töö tulemused FIE-de õigusliku reeglistiku analüüsi töögrupp. Sinna kuulusid EVEA, Maksumaksjate Liidu, Kaubandus-Tööstuskoja, Advokatuuri, Notarite Koja jt esindajad. Aastatega pole midagi muutunud peale poliitilise retoorika, et midagi tuleks ette võtta. Selle asemel, et asi tervikuna korrastada, näeb iga minister vaid enda valitsemisala.

 

Fienduse jätkuv allakäik

Probleemi poliitiline alamõõdulisus tingib fienduse jätkuva allakäigu. FIE-de kui traditsioonilise väikeettevõtluse vormi arv langeb järjepidevalt igal aastal. Kui viis aastat tagasi oli Eestis 58 790 FIE-t, siis 1. septembril 2013 oli neid alles 32 629. Kolmandik üksikettevõtjatest tegutseb põllu- ja metsamajandamise ning kalandusega. Seda põhjustab ühelt poolt osaühingute asutamise ultralihtsustumine. Teiselt poolt kaasneb FIE-ks olemisega absoluutne isiklik vastutus kogu oma varaga, ebaproportsionaalselt kõrge maksukoormus ning piisava tervise -ja töötuskindlustuse puudumine.

FIE-de arvu vähenemist on põhjustanud ka äriregistris registreerimissund kunagise maksu- ja tolliametis registreerimise võimaluse asemel. FIE-t ettevõtjana maksustatakse kui palgatöölist (kohustus tasuda sotsiaal- ja tulumaksu) ning ei arvestata asjaolu, et ettevõtjana peaks ka tema saama madalamalt maksustatud kapitalitulu investeeringutelt (nagu osaühingu osanik). FIE-de kapitali maksustamist on püütud soodustada erikonto sisseviimisega, kuid sellelt tulu väljavõtmist maksustatakse siiski kui palgatulu ja mitte kui dividenditulu. Kurioosne on, et osa elukutsete (notar, kohtutäitur, vandetõlk) puhul ei võimalda seadus ka FIE-na tegutsemise asemel valida mõnda teist efektiivsemat tegutsemise vormi.

FIE-de roll Eesti tööjõuturul on oluline, kuna iga FIE loob vähemalt ühe töökoha. Majanduskriisi oludes tuli selgelt välja äriühingute nõrkus täita võlausaldajate ees oma kohustusi. Kapitaliühingute likvideerimisel jäävad võlausaldajate nõuded suures ulatuses rahuldamata, kuna need on varatud juriidilised kehad. Suur osa asutatud osaühinguid ei alusta reaalset tegevust ega maksa makse. FIE osutub kriisi oludes sageli usaldusväärsemaks partneriks kui äriühing, mistõttu selle ettevõtlusvormi areng on kogu ühiskonna huvides. Üksikettevõtja vastutab kogu oma varaga ning ka oma hea nimega ja ei saa lihtsalt “ära kaduda” või vabaneda vastutusest pankroti kaudu. FIE sobiks lihtsate reeglite tõttu just ettevõtlusega alustajatele.

FIE-de terviklahendus puudutaks lisaks maksustamise muutmisele ka tegutsemispiirangute kaotamist või valdkonna paremat ja lihtsamat reguleerimist. Esmalt tuleks asuda registreerima äriregistris FIE-sid, mitte nende ettevõtteid. Ikka veel leidub seadusi, mis välistavad üksikettevõtja diskrimineerivalt teenuse osutajate ringist nagu kutseline finantsnõustamine ja renditööjõu vahendamine.

 

Äriühingu osaniku maksukoormus 26,6%, FIE maksud kokku 54%

Oma nimel tegutsema asumisest hirmutab sageli ära vastutus kogu isikliku varaga. Mõistlik oleks kui ka eraisikust ettevõtja vastutaks eelkõige oma ettevõtlusvaraga ja mitte oma koduga. Lahenduseks vastutuse kitsendamisel oleks äriseadustiku täisühingu regulatsiooni laenamine, kus täisosanik vastutab isikliku varaga juhul kui ühingu enda varast ei piisa. See tähendaks raamatupidamislikult isiku ettevõtlusvara ja muu vara piiritlemist. Kuna FIE vara on ebapiisava perekonnaõiguse reformi tõttu jätkuvalt ühisvara, siis vajab võlausaldaja huvide kaitse eesmärgil ettevõtja abikaasa vastutus oma varaosaga selgemat lahtikirjutamist. Teisalt peaks lubama ettevõtja abikaasa poolt tehtud ettevõtlusega seotud kulutusi kanda kuludesse. Täiesti puudulikult on sätestatud FIE varamasside üleandmine ühelt ettevõtluse vormilt teisele – see on fikseeritud vaid maksuõiguslikult rahandusministri määrusega. Üksikettevõtja ümberkujundamine osaühinguks ja vastupidi tuleb reguleerida äriseadustikus. Probleemide sasipundar eksisteerib ka FIE surma puhul, eriti juhul kui tal on mitu pärijat.

Üksikettevõtja raamatupidamine on korraldatud paindlikult kas kassa- või tekkepõhisena.  Tekkepõhine arvestus eeldab, et ettevõtja koostab ka majandusaasta aruande. Kuna FIE-l pole osanikke, siis ei ole ka seda aruannet kellelegi tegelikult tarvis. Eriti kulukas ja läbimõtlematu on nõue, et ka tekkepõhise raamatupidamisega üksikettevõtja peab oma majandustegevuse hiljem mehaaniliselt ümber kandma kassapõhisele tuludeklaratsioonile (E-vorm).

Ja  nüüd sellest diskrimineerivast maksustamisest. Kui osaühing maksab ainuosanikule üksnes dividende ja mitte palka, siis on osaniku maksukoormus 26,6%. FIE-l on see üle 50 % (sotsiaalmaks 33%, tulumaks 21%).  Seega ei pea paika müüt madalast maksukoormusest Eestis ja see kehtib pigem kapitali maksustamise osas. FIE maksukoormus on sama suur kui palgatöötajal, mis on ebaloogiline, sest ta on siiski ettevõtja ja peab samuti omama võimalust teenida kapitalitulu. Tema kasum maksustatakse pärast majandusaasta lõppu, äriühingu kasumit ei maksustata enne, kui see on välja võetud  dividendina. Juhatuse liikme tasudelt ja äriühingu jaotatud kasumilt makstud tulumaks on sisuliselt äriühingu ettevõtluse kulu, üksikettevõtja aga ei saa makstud tulumaksu ettevõtluse kuludesse kanda. FIE-dele leevenduseks pakutud erikonto süsteem vajab paindlikumaks muutmist – seda peaks saama viia ühest krediidiasutusest üle teise majandusaasta jooksul, isikul võiks olla riskide maandamiseks mitu erikontot, sellel oleva raha kasutamine edasiinvesteerimiseks  peab olema maksuvaba.

 

FIE-l on nii töötaja kui tööandja maksukoormus

FIE-l on nii töötaja  (tulumaks) kui tööandja (sotsiaalmaks) maksukoormus! Ta maksab oma ettevõtlustulult sotsiaalmaksu, kui mitte rohkem kui 15-kordse alampalga aastasumma sotsiaalmaksu. Miks just selline arvutusvalem, teab vaid tundmatu seaduslooja. 2012.a oli see lagi 17 226 eurot. Sotsiaalmaksu lagi on seega ca 20 keskmist palka, mis on ebamõistlikult suur ja sellise utoopilise käibeni jõuavad vaid vähesed. Selleks, et FIE saaks äriühingu omaniku kombel sotisaalmaksuvabalt tulu välja võtta, peab ta teenima kuus rohkem kui 5 keskmist palka.

Sotsiaalmaksu tasumine peaks FIE-le tagama samaväärse kindlustuskaitse  töövõtjatega. See ei ole siiski garanteeritud sotsiaalmaksu baasil toimivate hüvitiste (nt ajutise töövõimetuse hüvitis, vanemahüvitis) arvutamisvalemi tõttu Näiteks 2013.aaastal hüvitiste määramisel võetakse aluseks üleeelmise aasta majandustegevus (2011.a. eest tasumisele kuulunud sotsiaalmaks)! Palgatöölistele hüvitiste määramisel võetakse aluseks aktuaalsed sissetulekud (viimase kuue kuu keskmine palk). Lahenduseks oleks võimaldada sotsiaalmaksu ette maksta suuremas osas kui ettenähtud või võimaldada deklareerida sotsiaalmaksu jooksvalt või võtta erinevate hüvitiste maksmisel tagasiulatuvalt aluseks tegelikult tasutud sotsiaalmaks.

FIE-le makstakse haigushüvitist alates haigestumise üheksandast päevast. Palgatöölisele maksab neljandast kuni kaheksanda haiguspäevani hüvitist tööandja ja sealt edasi Haigekassa. Sellist diskrimineerivat olukorda saaks leevendada muudatusega, mis võimaldaks üksikettevõtjal ravikulud ja kulud sportimiseks maha arvata ettevõtlustulust või arvata ettevõtlustulust maha tema eelmise kalendriaasta sotisaalmaksust lähtuv seaduse alusel fikseeritud summa (nn puuduliku ravikindlustuse kompensatsioonisumma). Selliste mahaarvamiste eesmärk on kompenseerida töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu.

FIE ei tasu töötuskindlustusmakseid ja tal ei ole töötuskindlustust. Ta saab ennast töötuna arvele võtta pärast kustutamist äriregistrist. Tuleks luua võimalus, et FIE saab maksta töötuskindlustuse makseid vabatahtlikult samas mahus kui tööandja ja töövõtja kokku ( ca 4 %) ja saaks töötuskindlustuse. Üksikettevõtja ei saa endale maksta välislähetuses olles päevaraha. Samas on  see lubatud nii äriühingu töötajale kui  ka juhatuse liikmele. Lahendus võiks olla selles, et lähetuses olles  peab ka FIE saama päevaraha piires kulusid ettevõtluse kuludesse kanda.

 

Millised on lahendused?

Mis siis oleks ikkagi variandid üksikettevõtja maksukoormuse õiglasemaks muutmisel. Valitsuskoalitsioon lubatud kõrgepalgalistele töökohtadele sotsiaalmaksu lae kehtestamise laiendamine FIE-dele ei tooks olulist kergendust. Üksikettveõtja sotsiaalmaksulage võiks ju rahandusminister mehhaaniliselt korrigeerida väikemaks (loe õiglasemaks). Fienduse  töögrupp pakkus välja varianti luua seadusega fiktsioon FIE-st kui enda tööandjast. Šveitsi ühinguõiguses nimetatakse seda „omanikupalgaks”. Kui ta on „endale maksnud“ igakuiselt vähemalt miinimumpalka (st selle summa osas maksustatakse teda kui palgatöötajat), siis erikonto vahendite väljavõtmisel ettevõtlustuluna maksustaks seda analoogiliselt  dividendidega. Lisaks arvas töögrupp väärt olevat kaaluda juba varasemalt  üleval olnud tegevusloamaksu kehtestamist, mis võiks olla 100 – 150 eurot kuus. See oleks miinimumpalgast lähtuv ja tulust sõltumatu väikese halduskoormusega läbipaistev kuumaks (väikese käibega ettevõtja peab teenima vähemalt miinimumpalga tulu), mis kataks tulu- ja sotsiaalmaksuga seotud kohustused ning tagama minimaalse ravi-ja pensionikindlustuse. Mõlemad alternatiivid oleksid algatuseks FIE-le fakultatiivsed valikud ja ta võiks jätkata ka vanal moel.

Tundub, et  surutise tingimustes on meie naabrid astunud oluliselt radikaalsemaid samme üksikettevõtluse ärgitamiseks ja lihtsustamiseks. Lätis 2010.a. jõustunud mikroettevõtja maksuseaduse kohaselt võib väikeettevõtja tasuda 9% käibest, mis katab ära ettevõtja ja ka tema töötajate kohustuse tasuda sotsiaalkindlustust, tulumaksu,  töötuskindlustuse makseid. Ettevõtja suhtes ei kohaldata maksuvaba miinimumi, käibest ei arvata maha kulusid ja kahjumit ei saa kanda järgmistesse aastatesse. Leedus 2011. a jõustunud muudatused lubavad  FIE-l maksta 70% käibe pealt nn käibetulumaksu sõltuvalt tegevusalast 5-15% ning tasuda 38 % sotsiaalmaksu 35% käibe pealt. Keskmise FIE maksukoormus on sellega langenud 17% peale.

Istuge maha, härrased rahandus-, sotsiaal- ja justiitsminister ja pakkuge meile välja poliitilist tuge omav  „suur lahendus”. Valimised tulevad. Seniks võiks  juristid ja lingvistid korraldada sõnause, et leida juriidiliselt korrektsele, aga üdini äratõukavale terminile „füüsilisest isikust ettevõtja” rahvapärasem mõiste. Kas just enne 1940.a kasutatud mõiste „üksikkaupmees” on täna parim. Miks mitte kutsuda  oma nimel julgeda tegutsevat  peretoitjat „egoettevõtjaks”!?.

 

Priidu Pärna

Eesti Juristide Liidu president, egoettevõtja

 

Kersti Kracht

Eesti Väikeettevõtete Assotsiatsiooni president

 

 

Foto: umbrella-health.com