Esivanemate hingeusk: et surnu ei tuleks kodu käima

10. november 2013 kell 19:13



dsc00246Meie rahvas on hingeusku. Igal inimesel, olendil ja paigal on oma hing. Hing võib koguda jõudu, rõõmustada, olla kerge, lennata või vastupidi valutada, olla raske ja haige. Hing on must, kui inimesel lasuvad süüteod. Hing on puhas ja kerge, kui suhted ümbritsevate inimeste ja loodusega on puhtad ja ausad. Enamus põliseid tavasid on suunatud koos üldise eluõnne ja tervise loomisega sellele. Isegi sellised pealtnäha argised asjad nagu kiikumine ja saunas käimine on mõeldud ka hinge puhastamiseks. Kuna november kannab maakeeli hinge-, koolja- ja mardusekuu nime ning esivanemate hinged on liikvel, siis avaldame lühendatud kujul Maavalla Koja veebilehel ilmunud Ahto Kaasiku artikli meie esivanemate uskumustest ja kommetest, mis on seotud surmaga.

 

Kuid varem või hiljem elutee lõpeb, me heidame hinge ja see siirdub üle surmajõe teise ilma, Toonelasse esivanemate juurde. Õigupoolest läheb Toonelasse vaid üks hing või selle osa. Hing läheb ka putukasse-liblikasse, lindu ja puusse.

Pärimus ei kõnele palju sellest, miline see Toonela just on. See on teispool surmajõge olev too ilm, millega on seotud toonekurg, toonekägu ja vanades seinapalkides tiksuvad toonetikkad. Kalm on väravaks selle ja tolle ilma, elavate ja surnute vahel. Seevastu on täpselt teada, kuidas lahkunut siit ilmast ära saata. Väga paljudel inimestel on ka kogemusi koju või unenägudesse tulnud hingedega.

Iga inimene väärib oma kodus suremist ning esivanemate kombel ärasaatmist. Valmistuda saavad selleks ainult elavad.

Suremine on koos sündimise ja abiellumisega inimese eluringi tähtsaimad sündmusi ning sellega seotud maausuline pärimus on äärmiselt rikkalik ning mitmekesine. Eesti Rahvaluule Arhiivis asuvad 11 kartoteegikasti täit lühikokkuvõtteid matusekombestikust on vaid jäämäe tipp. Lisaks on paljud uskumused ja tavad siiani veel elavas kasutuses. Vaimse pärandi tundmise ja järgimisega on mitmeski mõttes seotud meie inimväärikus.

Tuginedes enda ja tuttavate perekondlikule pärimusele, paljude teiste inimestega vesteldes kuuldule ning võttes appi arhiivi andmed, annab Ahto Kaasik ülevaate sellest, kuidas käituda surma korral, eelistades meie rahva põliseid tavasid, jättes tähelepanuta uued ja võõrapärased.

 

Surivoodil hoitakse vaikust

Vanemate inimeste mälestusi kuulates ja lugedes tundub, et inimesed oskasid vanasti mõista, millal suremise aeg kätte hakkab jõudma. Raskesti haige inimesega käidi hüvasti jätmas ning tema viimaseid soove kuulati tähelepanelikult. Igalühel on kord aeg lahkuda ja kui see aeg on käes, tuleb lasta inimesel minna.

Surija viimased soovid võivad puudutada matuste korraldamist, vara jagamist või muud ning nende täitmine on kohustuslik. Vastasel juhul surnu hing ei saa rahu ning käib seni kodus, kuni ta soov on täidetud. Surija soovi on ka otsesõnu pühaks nimetatud.

Kuna igal inimesel on lahkumiseks oma aeg, on maarahvas pidanud surija piinade pikendamist kõlvatuks ning on püüdnud käituda nii, et surija hing saaks võimalikult kiiresti lahkuda. Teatakse, et kaua vaagub hinge vaid nõid või kurja teinud inimene.

Surija juures hoitakse vaikust, et ta hing ei ehmuks. Suremise kergendamiseks on võetud padi pea alt või on tehtud inimesele ase ehk surivoodi põrandale. Vanasti on surija asetatud pikkadele rukkiõlgedele. Teatakse ka, et kui pea on põhja poole, ei saa inimene surra. Abi on surija pööramisest.

 

Ava hingeliblikale aken

On kord inimene hinge heitnud, avatakse aken, et hing pääseks välja. Mõnel pool on asetatud aknalauale valge rätik ning sellele kauss veega. Inimese hinge võib näha liblikana aknast välja lendamas.

Surma järel tuleb ka kohe kinni katta kodus asuvad peeglid ja peeglina läikivad esemed. Enese peegelduse või hoopis selle puudumise nägemine võib hinge ehmatada.

Pannakse tähele suremise aega ja ilma. Üldiselt usutakse, et hea inimene sureb hea ilmaga, halb halvaga. Tugevat tuisku nimetatakse hingetuisuks ja arvatakse, et selle ajal on hinge heitnud üks eriti kuri inimene. Hommikul ja päeval olevat hea surra, ning peale päikeseloojakut halb. Valjalas on 1939. a kõneldud: Öösi on alb minna surmajõest läbi. Öösi on raske minna reisi pääle ja õhta vastu ööd. Ommuku on ikki parem.

Teatakse, et kuuseisul on perenaise või peremehe surma korral mõju talu edasisele käekäigule. Kas aga noorel või vanal kuul suremine toob perele jõukust või vaesust, arvatakse eri paigus vastupidi. Samuti on vastuokslikud näiteks soovitused ehituspalgi langetamise ajast. Võib-olla on segadus tekkinud siis, kui unustati kuuseise täpsustavad kõvad ja pehmed ajad.

 

Viimane pesu suvileige veega

Peale suremist on esimene hool inimese puhtaks pesemine. Hauatagusesse ellu peab inimene astuma puhtalt. Selleks riietatakse koolnu lahti ning asetatakse põrandale õlgedele, jalad viljapeade poole. Mõnel pool on hoitud surnut pesemiseks ka pingil või toolil istuvas asendis või pestud teda pikas puukünas. Pesemist on toimetatud suremise ruumis, rehealuses või saunas.

Saare- ja Hiiumaal on pesemist alustatud tavaliselt jalgadest ning vasaku jala suurest varbast. Mujal Maavallas algab surnu pesemine peast. Pesemiseks kasutatakse suvileiget vett ja saunavihta.

Surnu pesemiseks kasutatud seep saab erilise väe, mistõttu pannakse see kindlasse kohta ära ning kasutatakse inimeste ja loomade arstimiseks. Nn surnuseep ravib nahahaigusi, paiseid, sisemisi hädasid, uneskõndimist ja paljude muude hädade kõrval isegi vägivaldsust. Kui naine peseb oma vägivaldse mehe särke salaja surnuseebiga, võib ta küll oma suud halvasti pruukida, kuid ei saa enam kunagi kätt naise vastu tõsta. Aga uisapäisa ei tasu sellist seepi kasutada, enne tuleb ikka targemalt nõu küsida.

Surnu pesijateks on tavaliselt naistel naised ja meestel mehed, enamasti vanemad inimesed. Sageli on peetud oluliseks, et pesija oleks lähedane sugulane või sõber. Uuemal ajal on pesemas käinud lihtsalt vanemad külanaised. Kindlasti ei või aga surnut pesta või muidu puudutada rase naine. Pesemise eest peab tingimata tasuks võtma mõne surnu riide- vm eseme. Muidu jäävad pesija käed haigeks.

Otepääl on kõneldud, et surnu pesemine on armastuseteenistus, mis igale lahkunud omaksele osaks peab saama.

Vanematel inimestel on suririided juba varakult valmis seatud. Tavaliselt pannakse koolnule selga pühade-riided, jalga villased sokid ja kätte villased labakindad. Naisel peab olema tingimata peas tanu või rätt. Peale riietamist asetatakse surnu lautsile, milleks on tugedele asetatud kaks lauda või redel.

 

Hõberahad silmadel

Usutakse, et surnu näeb ja kuuleb, kuid ei saa liigutada. Kellele langeb surnu pilk, satub surma mõju alla. Nii surnu enese hing kui mõni võõras hing võib avatud suust surnukehasse pugeda. Seepärast on kohe peale hingeheitmist vajutanud lähim sugulane surnu silmad kinni ning asetanud neile raskemad vask- või hõberahad. Vältimaks suu lahtivajumist, surutakse lõua alla riiderull ning kinnitatakse mõnikord üle pea paelaga.

Tõstamaal on kõneldud: kui suri isa, pidi sulgema silmad noorem tütar. Siis pidi ta saama hää abikaasa. Suri ema, sulges emal silmad vanem poeg. Siis pidi ta saama hääks perekonna pääks. Suri tütar või poeg, sulges ema nende silmad.

Eri paigus on nüüd surnukeha jäetud kas lautsil jahedamasse tuppa või viidud aita. Surnu päitsis hoitakse põlemas küünal, mõnel pool ööd ja päevad. Pimenedes saabuvad naabrid ja sõbrad, et aidata pererahval surnut valvata.Valvamisel aetakse juttu, mõistatatakse, jutustatakse muinasjutte, mängitakse, lauldakse ning süüakse. Varasem tava on olla valvamisel pigem rõõmus ning lahutada sedasi surnu meelt. Valvamine toimub matusepäevani.

Surnu võidakse kirstu panna kas suremise õhtul, järgnevatel päevadel või hoopis matuste hommikul. Arvatakse, et omainimesed ei või surnut kirstu panna. Seda toimetama on kutsutud külast mõni vanamees. Tema tasuks on võinud olla isegi pai. Raplas on 1940. a kõneldud: kui kirstupanija ära läks, tegid kõik omaksed talle pai. Vanal ajal paitati ikka käega, kui tänulikkust taheti näidata.

 

Teise ilma kaasa

Kuna inimese olemine jätkub peale surma tolles ilmas ehk Toonelas, antakse talle hauda kaasa esemed, mis talle eluajal väga vajalikud või kallid olid, samuti tarbeesemeid. Nuga, niit ja nõel, kepp, piip, raha, kamm jpm leiab kirstus sageli oma koha. Kindlasti pannakse pea alla või päitsisse ka saunaviht. Viinamehed saavad kaasa viina, puutöömees kirve ja lapsed maiustusi. Salamahti elab ka tava, panna surnu taskusse paar linnusulge. Nagu tapetud linnust nii ka esemetest võtab surnu enesega kaasa nende hinge.

Lindudel, eriti just kanal ja kukel on matustel eriline osa. Linnu hing läheb surnuga teise ilma kaasa ning kindlustab, et surnu ei võta ühtegi elavat endaga kaasa. Amblas on kõneldud: Surnu puusärgi vastu lüüakse surnud kanaga, siis ei sure selle järele ruttu.

Küllalt sageli sureb peale matuseid veel keegi suguvõsast või ümbruskonnast. Vanemad inimesed ütlevad seepeale elutargalt, et kadunu võttis veel ühe kaasa. Veel hiljaaegu aga teati, et peietoitude valmistamiseks peab tingimata tapma mõne looma, et surnu ei võtaks kurvastusest endaga teist inimest ühes. Inimeste rikkalik kostitamine rõõmustab lahkunut. Tapetud loomade hinged võtab ta aga teise ilma kaasa ning jätab inimesed puutumata. Hingedeaja pärimuses kõneldakse, kuidas hinged sõidavad koju just nende loomade hingedel, mis neile matusteks on tapetud.

 

Viimane teekond

Suremisest matmiseni kulub harilikult 3–4 päeva. Vanemad pärimused kõnelevad ka lühemast ajast. Matusepäeva hommikul kogunevad sugulased, naabrid ja sõbrad matusemajja ning soovijad saavad lahkujaga hüvasti jätta. Pakutakse süüa.

Surnu on asetatud jalgadega ukse poole. Nagu kirstu panekul nii ka kirstukaane sulgemisel arvatakse mitmel pool, et seda ei või lähemad sugulased teha. Samuti ka mitte hauda kaevata, kirstu kanda ja hauda lasta.

Kahele poole välisust või talu sissesõidutee algusse on pandud inimesekõrgused kuused, mille ladvad on murtud. Kuni majani on puistatud tükkideks raiutud kuuseoksi. See takistab edaspidi surnu hingel kodukäijana tagasi pöörduda. Samal põhjusel on löödud surnu väljaviimise järel uksepakku nael ning sõidetud surnuga üle õletule või teel põletatud voodiriiete tuha.

Surnu kantakse välja ning asetatakse sõidukile jalad ees. Siis ei külasta surm seda maja niipea. Kirstu väljaviimise järel asutakse kibekiiresti tuba koristama ja viiakse või visatakse aknast välja kõik matusega seotud asjad. Kohati on peetud oluliseks ka lautsi kohest lammutamist, kuid Setomaal jäetakse see küla lautsipuu najale seisma.

Surnukirst kantakse kodu sissesõidutee alguseni või talu piirini ning asetatakse seal veokile. Ei kandmise ega sõidu ajal ei või surnuga peatuda teiste väravas. Ka ei tohi surnuga teise pere õuest läbi minna. Muidu viiakse sinna surma.

Pannakse hoolega tähele, kustpoolt matuserongile tuul puhub. Puhub see vastu, jääb õnn majja, puhub järgi, puhutakse õnn surmale järele.

Võrumaal on säilinud matuseteega seoses mitu vana tava. Esimesele vastutulijale antakse komps peietoiduga, uuemal ajal maiustuste või tordiga ning viinapudel. Lapsele vaid magusat. Selleks sõidab surnuautos või koguni selle ees surnu vanem meessoost sugulane.

Teatud kohas peatutakse ja koolnu vanemad meessugulased lõikavad puukoorde, tavaliselt männi või kuuse koorde, ristimärgi ning mälestavad surnut. Varem on puu ümber köidetud ka punaseid, kollaseid ja siniseid lõngu. See puu jääb lahkunu hingepuuks. Teisalt ei pääse hing puust mööda, kui ta peaks valel ajal kalmistult koju kippuma.

Kunagi oli ristipuude tava tuntud paljudes maades. Praegu on see kogu maailmas teadaolevalt säilinud üksnes meil.

Maausuliste esivanemate tavade järgimine aitab inimesel kergemini surra, tema hingel uue olukorraga kohaneda ning valmistuda teise ilma esivanemate juurde minekuks. Samas hoitakse elavaid surma väe eest.

 

Allikas: Maavalla Koda

Foto: bethanykhan.wordpress.com

 

Toimetas Ksenia Kask