Ajatu: Kas Eesti on päriselt vaba ehk kes meid valitseb?

24. veebruar 2015 kell 19:48



TOOMPEA, EESTI LIPU PÄEV, PIKK HERMANN

Tänase “Ajatuna” avaldame kordusena artikli, mis ilmus täpselt aasta tagasi, 24. veebruaril 2014. 

On väga tore, et Eesti täna oma 96. sünnipäeva tähistab, kuid ei tasu unustada, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Millegipärast on praegu levinud arusaam, et me elame demokraatlikus riigis, kus kõrgemaks võimukandjaks on rahvas, erinevalt kunagisest Nõukogude Eestist, kus kõik dikteeriti ette Moskvast. Paraku on ka meie praeguse vabariigi väikestes mängudes näha poliitika räpasust (mõelgem näiteks eelmise aasta valimistele), seega, miks peaksime me riigijuhte pimesi usaldama suurtes ja rahvusvahelistes küsimustes? Juba kadunud president Lennart Meri on öelnud: “Demokraatia oma nõudlikus terviklikkuses peab iga päev uuesti sündima” ning “See kujutlus, et Stalinite ja Hitlerite aeg on möödas, on ohtlik.”

 

Tasub mainida, et Meri on osalenud vastuolulise maailmapankuri David Rockefelleri asutatud valitsusvälise mõjuorganisatsiooni Trilateraalse Komisjoni kohtumistel – seega, ehk mees teab, mis mees räägib?

Oma elulooraamatus “Memoires” (Memuaarid) tunnistas Rockefeller: “Mõned isegi usuvad, et me oleme osa mingisugusest salasepitsusest, mis töötab USA huvide vastu, luues minust ja mu perest pildi kui “internatsionaalidest”, kes konspireerivad koos teistega üle maailma selle nimel, et luua rohkem integreeritud globaalne poliitiline ja majanduslik struktuur – n-ö üks maailm, kui soovite. Kui see on süüdistus, siis ma võtan selle omaks ja olen selle üle uhke.”

memoirs

Trilateraalse Komisjoni liige on olnud ka meie president Toomas Hendrik Ilves, kes muu hulgas on öelnud, et Euroopa Föderatsioon on hea idee ja USA-le sarnased netijälgimisseadused peaksid kehtima ka Euroopas…

 

Superriigid ja nendest sõltumine

Meile on ette heidetud, et räägime väga palju USA-st ja selle mõjust maailmale, kuid olgem ausad – tegu on siiski viimasel sajandil maailma kõige enam mõjutanud riigiga. Enne NSVL-i lagunemist räägiti jälle väga palju Nõukogude Liidust, veel varem aga Vene tsaaririigist, Inglismaast ja Prantsusmaast koos oma massiivsete kolooniatega, Rooma impeeriumist jne. Maailmas on alati olnud üks n-ö superriik, kellel on suur võim, mis on läbi aegade tähendanud ka suuri võimumänge ja korruptsiooni.

Globaliseerumine on võimu ja äri mäng, kus keegi võidab ja keegi kaotab. Kuidas teha nii, et Eesti ei jääks kaotajaks? Praegu oleme me eeskujulikult järginud kõiki eeskujuliku globaliseeruja reegleid: liitunud Euroopa Liiduga (sealjuures piinliku täpsusega pea iga liidu soovitust seadusena kuulda võttes), võtnud kasutusele ühisraha euro, liitunud NATO, ÜRO ja teiste organisatsioonidega ning osalenud sõdades (mida mõnikord ka rahuvalve missioonideks nimetatakse) pea alati, kui USA, EL, Prantsusmaa või mõni muu liitlane meid palub. Tubli, Eesti! Istu, viis.

On teada, et sõjad Afganistanis ja Iraagis, kus hukkus ka Eesti sõdureid, rajati pettusele – nendes sõdades hukkunud miljonid inimesed ei olnud süüdi ei 9/11-s ega selles, et väidetavalt olid Iraagil massihävitusrelvad (mida ei olnud).

Ühendriikide eelmine president George W. Bush ütles selle kõige kohta konkreetselt: “Te kas olete meiega või terroristidega”. Ta andis mõista, et kõik, kes on USA vastu, on sihikul. Seega oli iga riik valiku ees, kas minna ise tapma süütuid inimesi või oodata, kuidas teisel pool maakera peapesu saanud tulevad meid tapma. Selliste ähvardustega suudeti luua koalitsioon, kes sõdib islamimaailmaga, kellel pole mitte mingit seost 9/11 sündmustega. Isegi Norra, kes muidu on neutraalne, liitus ja saatis oma snaiprid afgaane tapma.

Aga mis saab edasi? Või õigemini – mis juhtus minevikus? Kaitseme nii kiivalt enda õigust olla vaba ja ründame oma anastajaid ja okupeerijaid, mõistmata, et aitame praegu sõjalistes missioonides osaledes okupeerida ja anastada teisi. Kuidas on võimalik, et meil, tarkadel eestlastel, on haugi mälu? Oleme nii uhked oma vabaduse üle, kuid ei austa teiste vabadust? Kas pugemine ja seeläbi “ellujäämine” on “turvalise” globaliseerumise hind?

Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts ning meile vabadussõjas priiuse kätte võidelnud kindral Johan Laidoner, kes hiljem koos Pätsiga selle sama vabaduse Venemaale käest andis (loe lähemalt näiteks raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”), olid samuti, nagu lõpuks selgus, pugejad. Vaadates, kuidas nende elu lõppes, tuleb tõdeda, et pugejaid lõppkokkuvõttes globaliseerijate poolt ei austata.

 

Kas me sellist Eestit tahtsime?

Oletame, et maailmas tõmbavad niite salaorganisatsioonid, kelle käpiknukud on ka meie valitsus ja president. President, kes koos peaministriga eelmisel aastal Trilateraalse Komisjoni Helsingis toimunud koosolekut külastas. (PS! Eelmises lõigus mainitud Laidoner ja Päts kuulusid samuti ühe salaorganisatsiooni, vabamüürlaste ridadesse.)

Oletame, et meie söögi ja joogivarusid mürgitatakse; meie eest varjatakse alternatiivmeditsiini; meie eest varjatakse tegelikku maailma ajalugu; kogu rahandussüsteem on üles ehitatud pettusele; haridussüsteem on tulevaste tööliste programmeerimine jne. Me kirjutame nendel teemadel Telegramis iga päev. Jah, need lood võivad kõlada uskumatuna, kuid uskumatuid asju on tehtud minevikuski, paljud vandenõuteooriad on osutunud tõeks ja miks peaksime arvama täna, et vandenõude aeg on läbi?

Oletame, et me oleme vabad ja otsustame oma riigi käekäigu üle ise. Kas sina olid nõus sellega, et Eesti hääletas GMO-maisi kasvatamise poolt Euroopas? Kas sina olid Süüria karistamise poolt? Kas sina olid selle poolt, et Riigikogu pikendas Eesti kaitseväelaste osalemist välismissioonidel? Või kas sina olid selle poolt, et Eesti ostaks endale luuredroonid?

Muutuste eelduseks on teadmine (ja selle eelduseks on ligipääs võimalikult erinevale informatsioonile), et muutusi on vaja. Lisaks on vaja mõista, et mitte keegi ei tule meile appi, ainult meie ise saame Eestit (ja maailma) muuta. Ilmselt oleks mõttetu ja hulljulge hakata mõne superriigi vastu võitlema, kuid maailmas on võimalik muutusi esile kutsuda ka muud moodi. Alustama ei pea üldse poliitikast, vaid seda võib teha ka muutes haridussüsteemi või andes vabamaid käsi teadusele ja meditsiinile.

Üle-eelmisel nädalal avaldasime loo eesti mehest, kes kanepiõliga oma naisel vähki ravis. Kirjutasin (Hando Tõnumaa – toim.) siis artikli kommentaariumisse: “Kui Eesti oleks päriselt ka vabariik, siis tuleks praegu kõik akadeemikud ja isegi valitsus kokku ning hakkaks kohe Rick Simpsoni metoodikat rakendama, uurima jne.”

Mõelge vaid, kui president Ilves oleks teatanud vabariigi aastapäeva kõnes: “Kallid kaasmaalased, oleme avastanud võimaliku ravi vähile ja plaanime selle uurimist rahastama hakata.” Vot see oleks vaba riik!

Eestis on vanasõna “Kes kannatab, see kaua elab”. Iroonilisel kombel on see praegu pigem “Kes kannatab, see kaua kannatab”. Me ei pea kannatama. Iga inimene võib teha esimese sammu muutuste poole ja tavaliselt toetab universum julgeid. Üks budistist preester on öelnud, et kahjuks pole olemas võtit universumisse, aga hea uudis on see, et universumil pole lukku kunagi ees olnudki.

 

Hando Tõnumaa ja Mariann Joonas

Telegrami asutajad

 

Fotod: Peeter Langovits, PM/Scanpix; Telegram

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.