“Häma. Nii palju kuradi häma kõigilt: ametkondadest, politseist, tarvitajatelt, toetajatelt, vastastelt, raadiost, telest, naistelt saunas. Hämasid saab klaarida kirjutades, viidates, selgitades, ise aru saades. Osa hämasid saab klaarida numbritega. Muidugi saab ka numbreid hämana kuvada, aga seda ei tee numbrid ise, seda teevad ikka need, kes neid koguvad, manipuleerivad, näitavad. Nagu mina siin praegu,” kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli molekulaardiagnostika töörühma liige Siim Erik Siimut portaalis Nihilist.

Numbreid kogus Tervise Arengu Instituut (TAI), numbreid manipuleerisin ja näitan mina, sest keegi oleks seda pidanud juba ammu tegema. Kolm tabelit mitmete numbritega, mis reedavad nii mõndagi kanepi ja selle tarvitamise kohta meie konnatiigis.

1) TKU70: Kanepi tarvitamine soo ja vanuserühma järgi;

2) RV021: Rahvastik soo ja vanuserühma järgi, 1. jaanuar;

3) PKH7: Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired kliinilise seisundi järgi.

Järgneb loetelu väljanägemiselt mitte just kõige kenamate Exceli tabelitega, sest nii on kõige lihtsam. Tasub nentida, et vanuseline jaotus on tabelis RV021 toodud alates 15. eluaastast, tabelis TKU70 alates 16. eluaastast ja tabel PKH7 ei võimalda üleüldse mingit vanuselist jaotust, nii et kui ma toon hiljem välja mõnede vanusegruppide ligikaudse arvu kanepitarvitajaid Eestis, siis on need mõnevõrra rohkem nihkes reaalusest võrreldes sellega kui nihkes nad puhtalt statistilise vea tõttu oleksid. Märgin need tärniga — *.

Päringule, miks meie kurva saatusega kanepitarvitajaid vanuse järgi ei jaotata, sain vastuseks: “Andmed on avaldatud agregeeritud aastaaruande alusel, mida tervishoiuteenuse osutajad Tervise Arengu Instituudile esitavad. Aruandevormis ei ole see statistika detailsemalt kahjuks jaotatud.“ Usun, et need kogumata jäänud numbrid näitaksid samuti nii mõndagi huvitavat.

Ken-Marti Vaher hõõruks käsi, kui ta siin lugemas käiks või üldse numbrite vastu huvi tunneks. Eesmärk on saavutatav, pojad, paneme sama rauaga edasi! Kanepitarvitamine Eestis näitab vähenemistrendi! Pelgalt 9% eestlastest tarvitas eelmisel aastal vähemalt korra kanepit. 2014. a seisuga oli 15–64 aastaseid kodanikke 866 008, nendest vaid 77 940* rikkusid KarS §183.

Kogu elu jooksul on kanepiga patustanud aga koguni 18,7% statistikasse jõudnutest, mis vastab koguhulgale 161 943*. Visuaalselt: kui kogu see kriminogeenne ühiskonnakiht Vabaduse väljakule ära mahutada, oleks ruutmeetri kohta peaaegu 21 “potentsiaalselt ohtlikku narkomaani“.

Aga keda see hall mass huvitab, kõik teavad ju, et kanep on noorte värk. Mõnikord on siiski vaja ka iseenesestmõistetavat kvantifitseerida. Alustame 25–34 aastastest, noortest pere- ja tööinimestest.

Antud vanusegrupi seas on kasvavat trendi üpris hästi näha. Eelkõige on kasvanud just rekreatiivsete kasutajate arv (6+ korda viimase aasta jooksul), mis on 0,6% pealt 2006. aastal tõusnud koguni 3,5% peale 2014 aastal. Delfi võib siit pealkirja võtta, et rekreatiivsete popsutajate arv selles vanusegrupis on kaheksa aastaga kasvanud koguni 583%!

2014. aasta seisuga oli 22,2% 16–24 aastastest ehk umbes 32 625* noort inimest viimase aasta jooksul kanepit tarvitanud. Iga viies noor, kes tänaval vastu astub, on riigi silmis karistust väärt.

Ka kanepitarvitamises ei eksisteeri soolist võrdsust — härrad on daamidest väga oluliselt agaramad piipu läitma (või siis vähemalt valmis seda TAI-le tunnistama). Kusjuures, nende andmete kohaselt on 25–34 aastaste naiste seas kanepitarvitamine üleüldiselt suhteliselt harv nähtus. Sellele vastukaaluks näitavad samaealiste meeste kõik tarbimisnäitajad selget kasvutrendi.

Kõige noorema grupi sooline jaotus on veelgi ekstreemsem kui 25–34 aastaste seas. 35,6% ehk rohkem kui iga kolmas 16–24 aastane noormees tarvitas 2014. aastal kanepit. Päid kokku lugedes tuleks neid umbes 25 361*. Üldiselt on tarvitamine 16–24 aastaste mehehakatiste seas aga suhteliselt stabiilne ning neiud jäävad õnneks pigem proovimise juurde. Huvitav nüanss on 2010. aastal viimase aasta jooksul tarbinud neidude arvu suurenemine — kõigi teiste vanuseklasside tarbimismäärad samal perioodil langesid.

Sellega lõppeb tarvitajate numbriline ülevaade. Igaks juhuks hoidun siinkohal mingite järelduste tegemisest — ja hoiduda võiksid ka sina. Numbreid on palju, tarvitajate küsitlemine ja neilt ausate vastuste saamine komplitseeritud ning teema käsitlemine keeruline. Sedasama häma, millest alguses juttu tegin, ei ole vaja rohkem juurde toota. Vaata numbreid, jaga numbreid, teadvusta numbreid ning mõtle, kui mitu trahviühikut saaks kasseerida. Seejärel mõtle, kui palju efektiivsem oleks süsteem, kui need trahviühikud “ebamoraalse“ ja potentsiaalselt mõõdukalt tervistkahjustava tegevuse eest oleksid asendatud mingisuguse maksustatud süsteemiga, noh, näiteks nii nagu me ühe teise taju muutva aine puhul teinud oleme. Aga muidugi teistmoodi, paremini ja inimlikumalt — saame alustada nullist ja ilma tööstuse surveta; barõõga riigikokku oma muret vähenevast klientuurist ju kurtma ei lähe.

Rääkides tervise kahjustamisest — terve andmejada on siiski veel presenteerimata! Kõik need kümned tuhanded kanepitarvitajad on ju (vähemalt peast) haiged: skisofreenia, muud psühhoosid ja… ja, noh, need teised tervisehädad, mis kõigi teada kanepitarvitamisele järgnevad, aga mida keegi kunagi loetleda ei oska, veel vähem numbritega tõendada. Siin nad on:

120 kannabinoididega seotud juhtumit 2014. aastal, kusjuures psühhoose ainult kuus. Kuus! Mina annan siinkohal alla. Ilmselgelt on keegi kuskil millegagi eksinud. Meedia on ju kanepist tingitud skisofreeniat ja psühhoose pungil täis — “psühhiaatrid väidavad“! Arvestades, kuidas on diagnoosidega hämatud selle tabeli aastate lõikes (vt nt 2012. a “muud püsivad häired“, 2002–3 a “võõrutusseisund“), ei saa muidugi välistada, et neid tõesti kuidagi muud moodi lahterdatakse ja et kõik kanepipruukimisest johtuvad vaimse tervise häired statistikas ei kajastu. Sellisel juhul jääb aga arusaamatuks, miks kogutakse katkist statistikat.

Siim Siimut

Allikas: Nihilist

Foto: cannabisincanada.ca