“Kreekas on põnevad ajad. Olukord muutub iga hetkega ning see, mida sa praegu loed, võib tunni aja pärast olla juba vana uudis. Kreeka on esimene arenenud riik, kes jätab IMF-ile laenumakse tasumata. Meeleolud Kreekas on valdavalt siiski rahulikud ja valitsus ei ole kaotanud rahva toetust hoolimata sellest, et pangad on jätkuvalt suletud ning on kehtestatud limiidid sularaha väljavõtmisele pangaautomaatidest. Alati leidub neid, kes satuvad kergelt paanikasse ja sööstavad makarone ja tikke kokku ostma. Kuid valdavalt elavad inimesed oma elu edasi – olles juba aastaid majanduskriisi keskel, ei lase nad ennast enam liialt häirida,” alustab ülevaadet Kreekas toimuvast juba aastaid seal elav Telegrami toimetaja Katrin Suik, kes andis täna kommentaari ka Postimehele.

Oleme enam kui viis aastat harjunud nägema fotoreportaaže sellest, et kreeklaste meeleavaldused Ateenas Syntagma väljakul valitsuse hoone ees on raevukad ja isegi vägivaldsed. 29. juunil kogunes rahvas taas valitsuse hoone ette, et näidata tugevat toetust valitsusele, julgustada kaasmaalasi hääletama referendumil “ei”, et saata Euroopale väga selge sõnum: me kiidame valitsuse senised sammud heaks ja oleme valmis lahkuma Euroopa Liidust. Päev hiljem kogunesid sealsamas need, kes toetavad eurogrupi pakkumise vastuvõtmist. Rahvaküsitluste põhjal jagunevad “ei” ning “jah” vastajad keskeltläbi pooleks ning lõpptulemust on raske ette ennustada. Kui algselt peale referendumi väljakuulutamist olid “ei” pooldajad tugevalt ülekaalus, siis pankade sulgemine hirmutas paljusid mõtlema, et võib-olla on targem siiski eurogrupi pakkumisega taas nõustuda ja vanal rajal jätkata.

Euroliidu ja Kreeka läbirääkimisi vedanud Christine Lagarde IMF-ist ning Jean-Claude Juncker ja Mario Draghi Euroopa keskpangast lootsid peale kõneluste katkemist esialgu, et referendumi tulemusel hääletab Kreeka rahvas “jah”, kiites eurogrupi pakkumise heaks. See tähendaks Kreeka peaministrile Tsiprasele kaotust ning potentsiaalselt uue valitsuse moodustamist, mis oleks ehk paindlikum EL-i tingimuste vastuvõtmisel. Suure tõenäosusega on see Euroopa plaan olnud algusest peale – kukutada Kreeka uus valitsus, mis nii kangekaelselt ei nõustu samal rajal jätkamast. Ilmselgelt on Euroopa aga kreeklasi alahinnanud.

Kaardistamata vetel seilamine

Mis referendumi järel toimuma hakkab, seda ei tea veel keegi. Tegemist on täiesti kaardistamata vetega. Nii Tsipras kui ka rahandusminister Yannis Varoufakis on väljendanud arvamust, et ühisrahast loobumine ei ole nende esimene prioriteet. Kui aga kreeklased hääletavad eurogrupi pakkumise vastu, siis on alternatiive raske leida.  Kreeditorid leiavad, et Kreekale on pakutud head tehingut, mis tagaks edasise rahastuse juhul, kui riigis viiakse läbi reforme ja kärpemeetmeid. Tsiprase sõnul on pakutud tehing aga “väljapressiv ultimaatum” mis pakub lõputult kestvaid rangeid ja alandavaid kokkuhoiumeetmeid.

Kreeka kunstnik Panagiotis Hadjistefanou on oma Facebooki seinal kirjutanud järgmist.

“Kreeka on kannatanud brutaalse sotsio-finantsilise sõja käes, mille alustas Troika, tungides sisse ja võttes Kreeka riigi valitsemise 2009. aastal üle koos ekstreemselt korruptiivsete kohalike poliitikute ja peotäie kleptokraatlike oligarhide kaadriga. Viimase kuue hävitavalt destruktiivse aasta jooksul on need kohalikud mafioosod hiilinud minema miljardite eurodega, peites raha oma isiklikele pangaarvetele Šveitsi pankades ja offshore-firmadesse, tehes seda Saksamaa valitsuses, Euroopa Liidus ja IMF-is olevate sama halastamatute kaasosaliste ja korruptiivsete kaasmängijate täieliku teadmise juures. Nende rahvusvaheliste kurjategijate ringi rahapesuskeemis süüdistatakse 11 miljonit Kreeka kodanikku, kes elavad äärmises vaesuses, töötuse ja tõsise sotsiaalse ebaõigluse tingimustes, jätmata isegi mainimata nende kümnete tuhandete sõjapõgenike meeleheitlikku olukorda, kes saabuvad Süüriast ja teistest sõjatsoonidest. See raske olukord Kreekas on inimsusevastane kuritegu ning olles jõudnud nii madalale, kui veel võimalik, loomulikult tõusevad inimesed selle vastu üles ning hääletavad “ei” sellele kasinusmeetmete nime all paradeerivale genotsiidile, või mis veel naeruväärsem, päästeplaanile, mida mitmed rahvusvahelised institutsioonid, sõltumatud eksperdid ja Nobeli preemia laureaatidest majandusteadlased on tunnistanud jätkusuutmatuks, põhiseaduse vastaseks ning lihtsalt põlastusväärseks. Kreeklased korraldavad demokraatliku rahvahääletuse, et määrata, kas nad soovivad jätkata üldse mingeid kõnelusi Euroopaga, millest on saanud eriti eemaletõukav versioon, mis meenutab oma keerulise ajaloo kõige mustemaid aegu.“

Kuhu läks Kreekale laenatud raha?

Sellisel kujul on tegemist ühe inimese arvamusega. Aga kuhu see Kreekasse saadetud raha siis ikkagi läks? The Guardian kirjutab, et alla 10% 2010.–2012. aastatel saadud 240 miljardist eurost jõudis tegelikult valitsuse kohvritesse, et pehmendada 2008. aasta finantskrahhi tagajärgi ja rahastada reformide programme. Enamik sellest rahast läks pankadele, kes laenasid Kreekale raha enne finantskrahhi. Organisatsioon JubileeDebt Campaign on väljendanud seisukohta, et päästeprogrammid on olnud Euroopa finantssektori jaoks, kandes võla üle erasektorilt avalikule sektorile. Iga sõda (ka valitsuskabinettides toimuv) on pankurite sõda. Laenates Mayer Amschel Rothschildi sõnu: “Andke mulle õigus kontrollida raha väljalaset riigis ja mind ei huvita enam, kes teeb selle riigi seadused.”

ÜRO inimõiguste eksperdid andsid 30. juulil välja ametiku seisukoha, milles kiidavad Kreeka referendumi heaks, kommenteerides: “Kõik inimõigustega tegelevad institutsioonid peaksid tervitama Kreeka referendumit kui Kreeka rahva eneseväljendust ja enesemääramist. Valmistab pettumust, et IMF ja EL ei ole suutnud leida lahendust, mis ei eeldaks uusi majandust tagasihoidvaid säästumeetmeid. Mõned liidrid on väljendanud rahulolematust referendumi korraldamisega Kreekas. Miks? Referendum on demokraatliku valitsemise üks paremaid traditsioone. Ultimaatumile allaandmine ja edasiste säästumeetmete kehtestamine Kreeka rahvale ei sobiks kokku valijate poolt peaministrile antud demokraatliku usaldusega. Igal riigil on kohustus kaitsta kõigi enda territooriumil elavate inimeste heaolu. See hõlmab endas ka fiskaalset ja eelarvelist suveräänsust ning regulatsioone, mida välisjõud ei saa määrata – olgu need teised riigid, valitsustevahelised organisatsioonid või kreeditorid. Välisvõlg ei ole vabanduseks inimõiguste rikkumiseks.”

Kaotada on vähe

Kreeka rahval ei ole praegu kuigi palju kaotada. Oluliselt hullemaks olukord enam minna ei saa. Euroliidust väljumine tähendaks veel suuremat ebastabiilsust kui seni, aga praeguses olukorras ollakse valmis sellega riskima, sest ükskõik mis muu oleks parem kui praegune olukord. Sisuliselt on kõik “Grexitiga” kaasnevad võimalikud tagajärjed juba täna käes.

Ligi 50-aastane Athanasia rääkis The Guardianile: “Olen olnud töötu juba kaks aastat, elades oma 86-aastase isa pensionist, mida on halastamatult kärbitud. Ma ei leia tööd isegi koristajana.” Töö leidmine on veidi lihtsam suvehooajal saartel turismisektoris. See tähendab sageli 10–12 tundi päevas, seitse päeva nädalas töötamist 500-eurose palga eest. Mujal Kreekas on seegi peaaegu võimatu. Säästumeetmete tõttu on sulgenud oma uksed sajad tuhanded väiksemad ja suuremad äriettevõtted ning kõrgelt haritud noortel ei muud valikut kui lahkuda kodumaalt või oodata edasi, kuni lootusetus olukorras lootust antakse.

Kelle vanemad saavad pensioni, neil läheb veel hästi. Mõned kuud tagasi võttis üks 60-ndates eluaastates naine, nelja täiskasvanud lapse ema, endalt elu traagilisel kombel, hüpates korteri rõdult alla koos oma noorima, 24-aastase pojaga. Põhjuseks oli see, et pärast aastatepikkust võitlust ametiasutustega ja täielikus viletsuses naabrite annetustest elamist sai naine lõpuks vastuse, et tal ei ole üldse õigust pensioni saada. Teised lapsed, kes olid üle Kreeka laiali, ei teadnud ema probleemidest kuigi palju: naine oli liiga uhke, et oma napilt ots otsaga kokku tulevate laste käest terve ülejäänud elu toetust paluda ning eelistas vabasurma kasuks. Ning ta on vaid üks paljudest Kreeka kriisi ohvritest.

Tunnustatud majandusteadlased toetavad pigem “õudset lõppu” kui “lõputut õudust”

5. juunil avaldasid mitmed tunnustatud majandusteadlased ühise pöördumise, milles mõistavad hukka Kreekas rakendatud säästumeetmete programmi ning rõhutavad, et see, kuidas koheldakse Kreekat, saadab selge signaali ülejäänud Euroopale.

Nobeli preemia laureaat, majandusteadlane Joseph Stiglitz avaldas esmaspäeval (29.06) arvamust, et eurotsooni probleem ei ole mitte Kreeka, vaid Saksamaa. Mitte miski ei ole tema sõnul Euroopat enam lõhestanud kui ühisraha eksperiment. Oli lootus, et ühisraha kasutavad riigid kasvavad koos, kuid see ei ole tõeks osutunud. “Kreeka ei ole ainuke, mille majandus euro tõttu on raskustes ning see on põhjus, miks on vaja uut lähenemist. Euroopa rakendatud poliitilised meetmed ei ole lihtsalt toiminud ja see on tõsi ka näiteks Hispaanias ja teistes riikides,“ sõnas Stiglitz. Tema arvates hakkab Kreekal paremini minema euroalast lahkumise järel. Pärast mõningast ebastabiilsust üleminekuperioodil hakkab nende majandus taas kasvama. Ning siis näevad ka Hispaania ja Portugal, et “mürgisele ravimile“ on parem alternatiiv.

Tema kolleeg, samuti Nobeli preemia laureaat Paul Krugman on juba seitse aastat kirjutanud sellest, et Kreekale on sisuliselt pandud poomisnöör kaela ümber ning see on aeglaselt kägistanud kogu majandust. Iga kord, kui Kreekale on laenatud raha, on vastu nõutud säästumeetmeid, mis omakorda on kahjustanud veel enam riigi majandust. Kreeka valitsus on iga kord järele andnud ja tulemuseks on täielik majanduslik orjapõli. Samal kombel jätkates ei ole orjusest väljamurdmine mitte kuidagi võimalik. Krugmani sõnul on ühisraha loomine algusest peale olnud viga, kuna Euroopal puudusid kõik eeldused eduka ühise valuuta jaoks. Nüüd aga on sellest liidust lahkumine palju hirmutavam kui omal ajal sellega liitumine. Siiski leiavad nii Stiglitz kui Krugman, et Kreeka rahvas peaks hääletama “ei” ning Euroopa Liidust välja astuma.

Kas tulevik toob kreeklastele uue valitsuse ja jätkuva orjapõlve või õnnestub praeguste raskuste läbimisel taastada iseseisvus, seda näitavad järgmised paar nädalat.

Toimetas Katrin Suik

Loe ka Katrin Suigu kommentaari Postimehele: “Eestlane Kreekas: Mul on vastik vaadata, kuidas kreeklasi hukka mõistetakse”

Allikad: Guardian, Press Project, Guardian 2, Globe and Mail, CNBC, Business Insider, Krugman New York Times Blogs, New York Times, Guardian 3

Foto: thinkstockphotos.com

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.