X

10 eurot =

Ajatu: Õnnelikkuse keel – Amazonase Pirahã hõimul ei ole minevikku ega tulevikku

8. jaanuar 2016 kell 16:45



gZnrsOwHp5U

Avaldame aeg-ajalt rubriigis “Ajatu” mõne varem ilmunud loo. Allolev artikkel nägi esimest korda ilmavalgust 6. märtsil 2014. aastal.

Brasiilia loodeosa džunglis, Amazonase lisajõe Maici kallastel, elutseb umbes 400-pealine pärismaalaste hõim, keda nimetatakse Pirahãdeks. Tegemist on mitmel moel ainulaadse kogukonnaga, kelle omapärase keele iseärasused viitavad nende rõõmsameelsete inimeste muretule maailmanägemusele. Pirahãde sõnavaras puudub näiteks mineviku ja tuleviku mõiste, sest nende elus on tähtsaim just olevik ehk hetke kogemine.

 

Laiem üldsus sai Pirahãde eluviisi kohta teada eelkõige Daniel Everettilt, endiselt misjonärilt ning praeguselt antropoloogilt ja lingvistilt, kes 1977. aastal esimest korda tol hetkel üsna tundmatu ja eraldi hoidva hõimu juurde “piiblit tõlkima” läks. Everett on hiljem korduvalt öelnud, et ehkki tema esialgseks eesmärgiks oli Pirahãdele kristlikku traditsiooni õpetada, mõistis ta üsna pea, et nende eluviis ja maailmanägemus olid sedavõrd vahetud ja muretud, et kristlikud kujundid patukahetsusest ja põrgust mitte kuidagi nende maailmapilti ei sobitunud. Everett oli sedavõrd lummatud Pirahãde muretust elust, et loobus ise oma pere ja sugulaste suureks pahameeleks kristlusest.

Pirahãde eluviis on sajandite jooksul vähe muutunud, sest nad asuvad üsnagi isoleeritud paigas Amazonase lisajõe kaldal ning otsivad vähe kontakti välismaailmaga. Pirahãde keel, mida nimetatakse ka Múra-Pirahã keeleks, on ainus mura keele alles jäänud dialektidest, mille ülejäänud sugulaskeeled on sajandite jooksul kõik portugali keele vastu välja vahetunud. Pirahã keel on alustuseks juba selle tõttu omapärane, et seda võib kommunikeerida nii rääkides, ümisedes, lauldes kui ka vilistades ning selles keeles puuduvad täielikult numbrid.

 

Pirahãd ööund ei maga

Ehkki Pirahãde hõimust rääkides on alati keskmes olnud nende omapärane suhtlusviis, saab kahtlemata tõmmata selgeid paralleele selle kogukonna suhtluse, maailmanägemuse ja igapäeva vahele. Alustuseks võib läänemaailmale tunduda kummaline juba seegi, et Pirahãd võivad olla ühed vähestest inimestest, kes ei maga järjest pikka aega. Kui paljudes riikides ja keeltes on väljendid nagu “head ööd”, “head und” või “ilusaid unenägusid”, siis Pirahã hõim ütleb enne uinaku tegemist tavaliselt: “Ära maga! Su ümber on ussid.”

Pirahãd teevad tavaliselt umbes 20–30-minutilisi uinakuid, sest nad usuvad, et magamine ei ole inimesele hea. Magades muutuvad Pirahãde arvates inimesed nõrgaks, sest nad ei ole võimelised end kaitsma. Ning kui ka juhtub, et mõnikord venib plaanitud uinak soovitust pikemaks, muudavad kohalikud ära oma nime, sest nende uskumuse kohaselt ei ole inimene peale pikka uinakut enam “tema ise”.

Tuleb mõista, et elades keskkonnas, kus peamine eksistents ei ole koondunud lukustatud ustega majadesse ning magamine ei toimu vaid nelja seinaga isoleeritud magamistoas, on inimeste jaoks enda kaitsmine erinevate loomade ning miks mitte ka teiste inimeste eest esmatähtis.

 

Kogemine on kõige tähtsam

Pirahãde jaoks on elus kõige tähtsam kogemine. Kogu selle hõimu kultuur on seotud vaid asjade ja aspektidega, mis seostuvad nende otseste personaalsete kogemustega. Seetõttu puuduvad Pirahãdel ka kontseptsioonid nagu minevik või tulevik. Küll aga on Pirahãdel  väljend ja mõiste Xibipíío, tähendusega kogemuslik liminaalsus, mida saab kasutada, kirjeldamaks võimalikku kogemust või kogetud olukorda.

Peamiseks fookuseks on Pirahãde jaoks seetõttu just nimelt olevik ehk käesolev Xibipíío ning nad ei mõista minevikku, mida nad isiklikult kogenud ei ole. Seega, kui tahaksime Pirahãdele selgeks teha, et keegi “mees läks eelmisel nädalal kala püüdma”, siis nad ei suudaks seda kuidagi uskuda. Kõigepealt muidugi puudub neil ju selline kontseptsioon kui nädal üldse, Pirahãde aeg on suhteline –  asjade juhtumise vahel on kas “väike aeg” või “suur aeg”. Lääne inimese jaoks samastub taoline ajatus ilmselt vaid hetkedega, kui oleme sattunud puhkusele loodusesse; justkui unenäolisesse momenti, kus päevad venivad ajatult, sest just neil hetkedel suudame me olla vabad otsestest kohustustest või rangest päevaplaanist.

Kuna Pirahãde jaoks on maailmas tähtis eelkõige just kogemus, siis ei väljenda nad üldiselt oma keeles ka abstraktseid mõisteid, nagu näiteks värvid. Ehkki nad kahtlemata eristavad värve ja varjundeid äärmiselt hästi, ei ole võimalik Pirahã keeles sõnada midagi sellist nagu “ma armastan punaseid asju” või “ära söö metsas punaseid asju”. Värvidele viidatakse enamasti, kasutades lauses vastavaid modifitseerijaid nagu näiteks “veri” või “mustus”. Seega, soovides väljendada mõne asja värvi, ütlevad Pirahãd näiteks, et “see näeb välja nagu veri”.

 

Asjade aktsepteerimine nii, nagu need on

Pirahã hõimul puuduvad läänemaailma mõistes viisakusnormid. Selline käitumine näitaks Pirahãde arvates vaid üles usaldamatust üksteise suhtes. Selles eraldatud hõimus armastavad, toetavad ja mõistavad üksteist kõik kogukonna liikmed ning nad püüavad võimalikult vähe asjades kahelda või üle mõelda.

Küll aga on üks Pirahãde tugevamaid põhimõtteid sundimise puudumine – teisele inimesele lihtsalt ei tohi öelda, mida ta tegema peaks. Teist inimest ei tohi (ega saa) käskida, samuti ei anta üksteisele nõu, sest kõik teavad ka ilma ütlemata, mida nad tegema peavad. Seega, kuna Pirahãdel puudub sotsiaalne hierarhia, ei saa ükski kogukonna liige olla teisest ka kuidagi “parem” või “halvem”: selles kogukonnas puudub juht ning kõik on võrdsed ja võrdselt head.

Ka oma lapsi Pirahãd ei karista, samuti ei karju nad laste peale. Kui näiteks mässumeelne teismeline soovib päev läbi üksi olla, siis on see täiesti vastuvõetav, kuniks vaid laps just päev läbi nälgida ei soovi. Nad lepivad olukorraga põhimõttel “see lihtsalt juhtus”. Laps, nagu ka teised kogukonna liikmed, on aga iseenda ning oma ellujäämise eest siiski vastutav.

Erinevalt paljudest kultuuridest ei sea Pirahãd kahtluse alla loodusjõudusid. Asjad lihtsalt juhtuvad. Seetõttu puuduvad neil ka paljudest teistest pärismaalaste hõimudest erinevalt tseremoniaalsed rituaalid. Ning ehkki Pirahãdel puudub traditsionaalses mõttes loomislugu, on neil siiski arusaam vaimumaailmast, millega neil on väidetavasti isiklikud kogemused.

 

Keel kui kultuuriline tööriist

Veetnud kümneid aastaid selle vaimustava rahva seas ning omandanud läbi raskuste ka nende keele, hakkas Daniel Everett rohkem huvi tundma justnimelt Pirahãde keele vastu. Ta mõistis, et tegemist on ilmselt äärmiselt ainulaadse ning omapärase nähtusega kogu maailmas.

Juba üheksakümnendate alguses hakkas Everett huvi tundma tollaste tunnustatud lingvistide nagu Noam Chomsky ja Edward Sapiri töö vastu. Sapir oli eriti huvitatud kultuuri rollist keelte kujundamisel ning keelte paljudest unikaalsustest. Chomsky seevastu uskus aga, et kultuur mängis keele kujunemisel vähe rolli ning keel kui selline on universaalne ning inimestel juba sündides kaasa antud aspekt, mis “justkui organ kasvades edasi areneb”.

Everett hakkas tõsiselt kahtlema akadeemilistes ringkondades üldtunnustatud Chomsky põhimõtetes ning avaldas oma uurimistöö põhjal mitmeid artikleid ja raamatuid, mis aga üsna suure skepsisega vastu võeti. Erinevalt Chomskist oli Everett kindel, et keel on inimestele pigem tööriist kui kaasa sündinud oskus, mille abil saab lahenda inimeste põhilist katsumust – suhelda tõhusalt ja tulemuslikult.

Akadeemiline maailm on teatavasti üsnagi tugevasti juhitud eeskujudest, kelle tõdede ümberlükkamisel võivad kõikuma lüüa paljude teistegi teadlaste uurimistööd. Seetõttu ei ole Everetti uurimistulemused siiani paljude teadlaste meelest sugugi arvestatavad. Chomsky ise on aga Everetti kutsunud isegi šarlataniks.

 

Ka see ainulaadne kultuur on kadumas

Kuigi Everett oli Pirahãde kogukonnas hästi kohanenud ja aktsepteeritud liige, keelati talle FUNAI ehk Brasiilia valitsuse all põlisrahvaste kaitsega tegeleva asutuse poolt Pirahãde külastamine täiendavate lindistuste tegemiseks. Ajast, mil Everett aga viimati oma sõpru Amazonase kaldal külastas, on kohaliku rahva elu praeguseks omajagu muutunud.

Praeguseks on Brasiilia valitsus viinud Pirahãde isoleeritud elupaika elektrijuhtmed ning generaatorid. Kohalikud on saanud endale vesitualetid ning elumajad, samuti telekad ning koolid. Ning ega koolid iseenesest ju halvad olegi. Samas kui mõelda, et kohalikele lastele õpetatakse arvutamist ning portugali keelt, võib juhtuda, et ka see ainulaadne hõim on sarnaselt paljude teiste põlisrahvastega ilmselt oma omalaadset suhtlusviisi juba praegu vaikselt kaotamas.

Ka kohalikud mõistavad, et muutus toob kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi. Loomulikult on elektri ja hügieeniga suurem tõenäosus tuvastada haigusi ja ravida malaariat, kuid samas on õhtune telekavaatamine ning kogukonnale ebaloomulike majade püstitamine juba väga suurel määral muutnud kohalikku kultuuri.

Pirahãd on tõestus sellest, et elu Maal on võimalik ilma suuremate muredeta tuleviku ees ning liigsete abstrakstete liialdusteta. Pirahãde lugu on ehk õpetuseks kõigile, et rõõmu tuleb osata tunda käesolevast hetkest ja pisiasjadest. Õnnelikkuse keel ei ole keeruline: Pirahãd ei kahetse iial midagi, ei muretse ebavajalike asjade pärast ning elavad vaid üks päev korraga.

Soovitame vaadata ka dokumentaalfilmi The Grammar of Happiness, kus Pirahãde keelest veelgi täpsemalt juttu on.

 

Vaadake ka videot:

 

Allikad: The New Yorker, Edge, Famieva, Slate, Spiegel, The Ascent of Humanity, Indian Country, Mind Hacks

Foto: vk.com

 

Toimetas Mariliis Rannama

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.