Foto: Itaalia armee ajaloobüroo

1914. aasta 28. juulil algas Euroopas esimene maailmasõda, mis paisus aastatega globaalseks konfliktiks, milles hukkus üle 9 miljoni sõduri ning 7 miljoni tsiviilisiku. Kuigi selle sõja puhkemisel oli palju erinevaid põhjusi, ei räägita tänapäevalgi tihti sellest, et eliit lõikas sõjast isiklikku kasu ning valitsused kasutasid sõjaolukorda ära, et juhtida rahva tähelepanu eemale riigisisestelt probleemidelt ja nõrgestada revolutsioonilisi liikumisi. Selles osas pole erand ka Itaalia.

Maailmasõjaga liitunud riikide eliit tegi kõik selleks, et tekiks mulje järsult puhkenud konfliktist, mis oli vältimatu ning vajalik vastus Sarajevos toimunud Austria peahertsog Franz Ferdinandi atentaadile. Tegelikkuses ei kõigutanud Ferdinandi surm kuigi oluliselt niigi tema vastu meelestatud rahvast, aga kuna tegu oli ideaalse ettekäändega sõja alustamiseks, kasutati seda juhtumit mõistagi ära. Erinevate riikide tähtsaimad riigimehed, pankurid ja ettevõtjad kaalutlesid kaua ja hoolikalt sõjaga liitumist, seda valmistati ettevaatlikult ette ning rakendati külmavereliselt oma huvide teenistusse.

Majanduslikud ja poliitilised huvid määrasid poole valiku

Pikemas plaanis loodeti saavutada erinevaid majanduslikke ja poliitilisi eesmärke nagu odavam toormaterjal ja tööjõud vallutatud aladelt ning sealsete turgude monopoliseerimine. Viimastest eesmärkidest olid huvitatud ka suured Itaalia töösturid nagu rehvide tootja Alberto Pirelli ning autotööstur Giovanni Agnelli. Samuti sooviti sõjaga suruda alla riigis populaarsust kogunud revolutsioonilisi liikumisi ning suunata tähelepanu eemale üha süvenevatelt sotsiaalsetelt probleemidelt. Paljudele kõrgklassi esindajatele oli kasulik kärpida ka demokraatia arengut ning n-ö lihtrahva arvukust.

Selliseid hüvesid silmas pidades plaanis Itaalia eliit ka oma riigi sõttaviimist, isegi kui enamik avalikkust oli võõrasse konflikti sekkumise vastu. 1914. aastal hakkas Itaalia eliit mõistma, et üks grupp sõjasolevaid riike – kas Antant või Keskriigid – kaotavad sõja, mis vabastab nende kolooniad ning potentsiaalselt jätab ümberjagamiseks ka osa oma territooriumidest. Neid maa-alasid saaks aga endale nõuda vaid sõja võitnud riigid, mitte kõrvalseisjad. Viimase argumendiga reklaamiti sõjas osalemist kui tulusat ettevõtmist ning eliit uskus, et just Itaalia abiga saavad nende valitud liitlased sõja võita. Eliit kaalus hoolikalt läbi, milliseid maa-alasid saaks Itaalia kummagi sõjapoolega võita ning lõpuks otsustati liituda Antandiga, sest läbirääkimistel lubasid London ja Pariis Itaaliale enamat, kui Berliin ja Viin olid nõus või suutelised andma.