Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Pilk ajalukku: Itaalia valitsus kasutas I maailmasõda klassisõjana oma rahva vastu

5. jaanuar 2017 kell 11:44



ita-art01s1914. aasta 28. juulil algas Euroopas esimene maailmasõda, mis paisus aastatega globaalseks konfliktiks, milles hukkus üle 9 miljoni sõduri ning 7 miljoni tsiviilisiku. Kuigi selle sõja puhkemisel oli palju erinevaid põhjusi, ei räägita tänapäevalgi tihti sellest, et eliit lõikas sõjast isiklikku kasu ning valitsused kasutasid sõjaolukorda ära, et juhtida rahva tähelepanu eemale riigisisestelt probleemidelt ja nõrgestada revolutsioonilisi liikumisi. Selles osas pole erand ka Itaalia.

 

Maailmasõjaga liitunud riikide eliit tegi kõik selleks, et tekiks mulje järsult puhkenud konfliktist, mis oli vältimatu ning vajalik vastus Sarajevos toimunud Austria peahertsog Franz Ferdinandi atentaadile. Tegelikkuses ei kõigutanud Ferdinandi surm kuigi oluliselt niigi tema vastu meelestatud rahvast, aga kuna tegu oli ideaalse ettekäändega sõja alustamiseks, kasutati seda juhtumit mõistagi ära. Erinevate riikide tähtsaimad riigimehed, pankurid ja ettevõtjad kaalutlesid kaua ja hoolikalt sõjaga liitumist, seda valmistati ettevaatlikult ette ning rakendati külmavereliselt oma huvide teenistusse.

 

Majanduslikud ja poliitilised huvid määrasid poole valiku

Pikemas plaanis loodeti saavutada erinevaid majanduslikke ja poliitilisi eesmärke nagu odavam toormaterjal ja tööjõud vallutatud aladelt ning sealsete turgude monopoliseerimine. Viimastest eesmärkidest olid huvitatud ka suured Itaalia töösturid nagu rehvide tootja Alberto Pirelli ning autotööstur Giovanni Agnelli. Samuti sooviti sõjaga suruda alla riigis populaarsust kogunud revolutsioonilisi liikumisi ning suunata tähelepanu eemale üha süvenevatelt sotsiaalsetelt probleemidelt. Paljudele kõrgklassi esindajatele oli kasulik kärpida ka demokraatia arengut ning n-ö lihtrahva arvukust.

Selliseid hüvesid silmas pidades plaanis Itaalia eliit ka oma riigi sõttaviimist, isegi kui enamik avalikkust oli võõrasse konflikti sekkumise vastu. 1914. aastal hakkas Itaalia eliit mõistma, et üks grupp sõjasolevaid riike – kas Antant või Keskriigid – kaotavad sõja, mis vabastab nende kolooniad ning potentsiaalselt jätab ümberjagamiseks ka osa oma territooriumidest. Neid maa-alasid saaks aga endale nõuda vaid sõja võitnud riigid, mitte kõrvalseisjad. Viimase argumendiga reklaamiti sõjas osalemist kui tulusat ettevõtmist ning eliit uskus, et just Itaalia abiga saavad nende valitud liitlased sõja võita. Eliit kaalus hoolikalt läbi, milliseid maa-alasid saaks Itaalia kummagi sõjapoolega võita ning lõpuks otsustati liituda Antandiga, sest läbirääkimistel lubasid London ja Pariis Itaaliale enamat, kui Berliin ja Viin olid nõus või suutelised andma.

 

Sotsialistlike meeleolude mahasurumine

Itaalia eliit ei soovinud sõda vaid imperialistliku laienemise ja majanduslike huvide edendamiseks, osaliselt sooviti sõdida ka demokraatia, sotsialismi ja madalamate klasside hulgas levivate revolutsiooniliste ideede vastu. Kohalikud sotsialistid olid saavutanud üha enam edu, mis tipnes 1914. aasta juunis, kui toimus “punane nädal“, mida iseloomustasid streikide ja mässude lained. Eliit kartis, et peatselt toimuvatel valimistel võivad sotsialistid saada suure võidu, tulla võimule ning kukutada neile kasuliku korra, mistõttu nad tuli peatada iga hinnaga.

Ajaloolase Michael Parenti sõnul uskus Itaalia industrialistidest ja maaomanikest koosnev liit, et sõda tooks neile suuremaid välismaiseid turge ning tugevama tsiviilse distsipliini oma riigis. Ta leidis, et eliit nägi sõda kui tööriista tööliste hulgas kuulekuse tagamiseks ning et sõda lubaks klassisuhete hierarhilist ümberkorraldamist. Sõja ajal lõikas eliit kasu ka võimust oluliselt piirata ametiühingute poolt töölistele võidetud võrdlemisi tagasihoidlikke õigusi. Näiteks pikendati taas tööliste tööpäevi, tühistati nende õigus streikida, töölised ei võinud vahetada tööandjat ilma nende loata jne. Kõiki neid töölisi piiravaid meetmeid õigustati vajadusega anda sõjategevuses endast parim.

Itaalia sotsialistlik partei oli ainus sotsialistlik partei, mis keeldus sõda heaks kiitmast ning säilitas vastuseisu sõjale selle algusest lõpuni. Enamus Itaalia sotsialiste jäi truuks rahvusvahelise solidaarsuse põhimõttele ning nad kuulutasid sõja inimestevastaseks kuriteoks ja palusid töölistel mitte minna sõtta teiste riikide proletaarlaste vastu. Sotsialistide nime all esinenud (kuid reaalsuses vaateid mitte toetav) Benito Mussolini oli algselt samuti võtnud sõna sõja vastu, kuid muutis peatselt oma seisukohta. Ta lahkus sotsialistide ridadest ja asutas oma ajalehe, milles edastas sõda pooldavat propagandat ning asutas ka natsionalistliku paremäärmusliku partei.

 

Abstraktne isamaa ei innustanud rahvast sõtta minema

Kui Prantsusmaal, Suurbritannias ja Saksamaal oli suur osa töölistest läinud sõtta vabatahtlikult tänu sotsialistlike juhtide julgustamisele, siis Itaalias valitses teistsugune olukord. Sotsialistlike juhtide hukkamõist sõjale mõjutas selles osalejate moraali ning Itaalia töölised läksid sõtta vastumeelselt, sest nad mõistsid, et neil endil pole sõjast midagi võita, vaid üksnes kaotada. Riigi mõistes oli probleemiks ka Itaalia riigi uudsus: Itaalia kui kaasaegne riik oli sündinud 1860-ndatel ning paljud kodanikud ei identifitseerinud end sellega. Rahvas oli lojaalne ennekõike oma kodule, külale, maakonnale, piirkonnale ning sealsetele inimestele, mitte riigile. Enamik inimestest ei huvitunud isegi sellest, kust nende riigi piir läheb, kuniks see nende kodukanti ei mõjuta ning nad ei soovinud minna võitlema ja surema nende jaoks abstraktse isamaa eest.

Kõige eelmainitu taustal oli sõdurite moraal märkimisväärselt madal ning seda süvendas ratsionaalne teadmine, et vaatamata kõrgemate ametnike kinnitustele ei ole tegu kiire, kuulsusrikka ja võiduka sõjaga. Moraaliprobleemi püüti lahendada karmi ja kohati lausa julma distsipliiniga. Ka pisipatud väärisid tõsist karistust ning deserteerumine muutus surmanuhtlusega karistatavaks kuriteoks. Sellele vaatamata oli deserteerumine levinud nähtus ning ametlikult kuulutati selle eest välja üle 4000 surmaotsuse, millest täide viidi 750 otsust. Reaalseid arve pole aga võimalik leida, sest on teada, et arvukalt viidi läbi ka hukkamisi, millele ei eelnenud ametlikku kohtuistungit ega süüdimõistvat otsust.

 

Itaalia jättis oma sõdurid ilma Punase Risti toest

Üle 15 000 mehe vangistati sõjaväelise distsipliini rikkumise eest ning mõned neist jäeti vanglasse 1945. aastani – teise maailmasõja lõpuni. Selleks, et sõdurid liiga kergesti alla ei annaks, otsustasid Itaalia poliitiline ja sõjaväeline ladvik, et nad ei panusta rahaliselt rahvusvahelisse Punasesse Risti, et see hoolitseks nende sõjavangide eest. Nende silmis oli vangilangemine (nii vabatahtlikult kui mitte) patt isamaa ees ning sellise hoiaku tõttu hukkusid Austria vangilaagrites nälja ja külma tõttu kümned tuhanded Itaalia sõjavangid. Suur hukkunute arv ei heidutanud sõda ohutust kaugusest juhtinud eliiti: paljud leidsid hoopis, et tegu oli positiivse nähtusega, sest “rumalaid töölisi“ oli maailma ning riiki juba liiga palju siginenud.

Maailmasõjas kogesid kannatusi ennekõike lihtinimesed, kes pidid jätma oma kodu ning senise elu, et minna kahurilihaks kellegi teise huvide täitmiseks. Sügav privileegide, suhtumise ning võimaluste lõhe oli ilmne ka sõdurite ning ohvitseride vahel. Viimased nautisid viisakat majutust, toitu ning kiitust edu puhul, kuid nende ükskõiksus inimelu väärtuse suhtes jäeti ülemuste poolt tähelepanuta. Ohvitseride halbade otsuste ja ebakompetentsuse tõttu hukkunud tuhanded ei saanud murdosagi neile lubatud aust ja kuulsusest ning sõjategevusse panustanud töölised ei võitnud oma ohverduste eest midagi. Kasu teenisid enim erinevad ettevõtted, mis toitsid sõjamasinat kõige tarvilikuga nagu rehvid, laskemoon, mundrid, kiivrid, relvad, kahurid, hobused jmt.

 

Allikad: Global Research, Wikipedia, First World War, World War 1

Vaata ka: Michael Parenti veebilehtMute

Foto: histclo.com

 

Toimetas Allar Pajuste