Portugali narkopoliitika: 15 aastat narkootikumide dekriminaliseerimisest

9. september 2016 kell 13:39



Legal-Status-of-Cannabis-in-Portugal-11. juulil 2001 dekriminaliseeris Portugal kõik narkootikumid kanepist heroiini ja kokaiinini. Sellise sammu mõte oli muuta arusaama, et sõltlane on kurjategija, kes tuleb vangi panna, mõistmiseks, et sõltlased on pigem haiged, kes vajavad karistamise asemel abi. Paljud kartsid, et riik muutub narkoturistide paradiisiks ja noorte seas hakkab narkootikumide kasutamine kasvama. Viisteist aastat hiljem on need hirmud jätkuvalt alusetud.

 

Portugali otsus dekriminaliseerida narkootikumid ei tähenda, et inimesed võivad kaasas kanda, tarbida ja müüa narkootikume seaduslikult (see oleks legaliseerimine). Dekriminaliseerimine tähendab, et narkootikumide omamine, levitamine ja kasutamine on siiski ebaseaduslik, aga seda valdkonda käsitletakse teisiti. Levitamine ja kaubitsemine on siiski kriminaalkuriteod, mida karistatakse vangistusega, aga omamist ja kasutamist ei käsitleta enam kriminaalkohtus, vaid spetsiaalses kohtus, kus iga kohtualuse konkreetset olukorda hindavad eksperdid, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad. Nendes kohtutes määratakse ravi ja edasist tegevust ning sõltlasi koheldakse ning narkootikumide kasutamist käsitletakse kui avalikku tervishoiu probleemi, mitte kuritegu.

 

Sõltlaste arvu vähenemine

Selle kõige tulemusel vähenes sõltlaste arv märkimisväärselt – Portugali ametnike ja raportite sõnul oli enne dekriminaliseerimist riigis umbes 100 000 sõltlast ning nüüdseks on see arv rohkem kui poole võrra väiksem. Samas raportis öeldakse, et Portugali narkootikumide kasutamise näitajad on EL-i madalamate hulgas. Sellega kaasneb ka narkootikumide tarvitamisega seotud haiguste vähenemine ning eksperdid usuvad, et see on toimunud tänu sellele, et valitsus pakub sõltlastele ravi ilma seadusliku karistuseta.

Joao Goulao, kes on Portugali riikliku narkootikumide-vastase programmi juht ning mõjuvõimas tegelane Portugali tervisepoliitikas, osales ka ise Portugali 2001. aasta narkootikumide dekriminaliseerimise seaduse loomisel. “Me mõtlesime, et äkki sel moel oleksime paremini suutelised asju kontrolli alla saama,” ütles ta, “kriminaliseerimine kindlasti ei töötanud nii hästi.” Dekriminaliseerimise seaduse järgi tohivad inimesed omada (enda tarbeks, sest narkootikumidega äritsemine on endiselt kriminaalkorras karistatav) kuni ühte grammi heroiini, kahte grammi kokaiini, 25 grammi kanepit või viite grammi hašišit, ühte grammi MDMA-d (ecstasy ja amfetamiini aktiivne koostisosa) – umbes 10 päeva kogust. Need ained on siiski ebaseaduslikud. “Muidu me oleksime sattunud pahandustesse ÜRO-ga,” selgitas Goulao, “kuid nende tarbimine pole rohkemat kui õigusrikkumine nagu parkimistrahv.”

 

Narkootikumide probleem tekkis pärast nelgirevolutsiooni

Selgitamaks, miks Portugal tuli lagedale ideega lõpetada tarbijate süüdimõistmine, alustab ta riigi nelgirevolutsioonist. Enne 1974. aasta revolutsiooni ei olnud Portugalis erilist narkootikumide probleemi. Revolutsioonile eelnenud autoritaarne režiim tähendas, et Portugali ühiskond oli isoleeritud teiste riikide sündmustest.

Peale revolutsiooni aga tulid tuhanded sõdurid ja kolonistid tagasi Aafrikast, kus paljudele oli narkootikumide tarbimine harjumuseks saanud ning see tõi kaasa suurtes kogustes illegaalseid aineid. “Järsku olid narkootikumid siin,” ütleb Goulao, lisades, et need sümboliseerisid tol ajal inimestele vabadust. Paraku vallutas see “vabadus” peagi kogu riigi. Kui Goulao asutas oma arstipraksise Faros, hakkasid tema poole pöörduma vanemad, kelle lapsed mitte ainult enam ei suitsetanud kanepit, vaid juba heroiini. Vahel pöördusid tema poole ka lapsed ise oma probleemidega, aga tal polnud aimugi, kuidas neid aidata.

Tema sõnul heroiini epideemia alles siis algaski – 1980-ndatel tulvas Afganistanist ja Pakistanist odavat heroiini kogu Euroopasse ning Portugali mõjutas see eriti rängalt, sest inimestel polnud aimugi, kuidas narkootikumidega toime tulla. “Me olime naiivsed,” ütles ta. Portugalis oli ebaseaduslike narkootikumide tarvitajate arv suhteliselt madal võrreldes teiste riikidega, aga nendest, kes olid tarbijad, langes ebanormaalselt suur osa “probleemsete narkootikumide tarvitajate” kategooriasse. Epideemia tipus, 1990-ndate keskel, oli ametlikuks tõsiste narkootikumide sõltlaste arvuks 100 000 inimest (Portugali rahvaarv oli tol ajal natuke alla 10 miljoni). Kõrgem oli ka nende sõltlaste arv, kes nakatusid HIV-ga.

 

Narkovõitluse eksperiment

Sellised olid tingimused Portugalis, kui valitsus kutsus kokku narkootikumidevastase komisjoni, mis koosnes 11 eksperdist (nende hulgas ka Goulao). Enamik komisjoni liikmeid ei olnud poliitikud. “Narkootikumide kasutajad ei ole kurjategijad, vaid haiged,” ütleb Goulao. Kuigi kõik selle mõttega ei nõustu, võttis selle seisukoha narkootikumidevastane komisjon, kes lõi aluse Portugali narkootikumidega tegelemise eksperimendile. Goulao korrutab seda väidet tihti, nagu ka tema meeskonnaliikmed narkootikumidevastases programmis, arstid riiklikes narkokliinikutes ja isegi Lissaboni politseiülem, kelle alluvad tegelevad narkootikumide valdkonnaga. Eelneva väite loogiline jätk on see, et inimesi, kes pole kurjategijad, ei tohiks kohelda nagu kurjategijaid. Neid ei tohiks vahistada, viia kohtu ette või panna vangi.

Portugali eksperiment on kestnud üle 15 aasta ning selle ajaga on palju raha säästetud kohtuistungite ja vanglakohtade arvelt, kuhu vanasti oleks pandud isikuid, kellelt leiti paar grammi narkootikume. “Politsei siiski otsib inimestelt narkootikume,” ütleb Goulao. Hašiš, kokaiin, ecstasy – Portugali politsei konfiskeerib ja hävitab neid aineid. Enne seda aga kaaluvad nad narkootikumid ära ning võrdlevad koguseid ametliku lubatud koguste tabeliga. Kõiki, kellel on tabelis märgitust rohkem aineid, koheldakse kui diilerit ning talle korraldatakse kohtuistung. Kõigil, kellel on aga tabelis märgitust vähem aineid, palutakse ilmuda “narkootikumide sõltuvuse hoiatuskomisjoni” ette järgmise 72 tunni jooksul.

 

Karistused sõltuvad kogusest ja inimese taustast

Lissabonis asub see komisjon tähelepanematu kontorihoone esimesel korrusel, et tagada inimestele anonüümsus. Komisjoni ees küsitakse narkootikumidega vahelejäänult küsimusi tema elu kohta – kas ta õpib kuskil, kellega ta elab, kui tihti ta narkootikume tarbib jne. Kui tegu on inimesega, kes tarbib aeg-ajalt näiteks kanepit ning jäi esimest korda vahele, võib sotsiaaltöötaja leida, et tegu on sotsiaalse tarbijaga, kellel riskifaktoreid pole. Seejärel räägivad vahelejäänuga psühholoog ja advokaat, kes uurivad, kas ta on teadlik narkootikumide ohtudest.

Kui isik ei jää järgmise kolme kuu jooksul uuesti narkootikumidega vahele, tema juhtum suletakse. Teistkordsel vahelejäämisel on aga juba tagajärjed, mis pole küll kuigi tõsised – näiteks paar päeva ühiskondlikult kasulikku tööd. Komisjon saab ka määrata trahve, aga sealse advokaadi sõnul neile ei meeldi seda teha, eriti teismeliste puhul. Samuti ei määrata trahve kuigi tõenäoliselt isikutele, kelle komisjon määrab sõltlaseks – nad maksavad juba piisavalt, et oma sõltuvust toita. “Meie kõige olulisemaks ülesandeks on kutsuda inimesi osalema võõrutusravis.” Need, kes komisjoni ette ei ilmu, saavad paar meeldetuletust, aga sundimine pole mõeldud süsteemi ühe osana.

 

Erinevad seisukohad narkovõitluses

Mitte kõik ei ole Portugali eksperimendiga rahul. Üheks nendest on narkootikumidevaba riigi eestkõneleja Manuel Pinto Coelho, kes oli Goulao mõtete vastane. “On oluline, et me ennetame inimeste narkootikumide ostmist ja tarbimist iga meetodiga, mis on meie kasutuses,” ütles Coelho. Tema sooviks, et riik muutuks tagasi normaalseks range narkootikumidele kuulutatud sõjaga, mida suurem osa maailma rakendab. Tema suurimaks mureks on, et tema riik on loobunud narkootikumidevaba maailma mõttest ning usub, et hirmutamine on parim ennetamise meetod ning et järsu loobumise teel võõrutamine on parim ravimeetod.

Pinto Coelho võitleb ka ulatusliku metadooni programmi vastu, mis sai alguse Portugali narkootikumide seaduse reformist, mille kohaselt varustatakse siiani kümneid tuhandeid heroiinisõltlasi asendusainega. Pinto Coelho on oma endiste kolleegide ja “süsteemiga” sõjajalal, koostades vastukirju oma riigi “absurdse narkootikumide eksperimendi” kohta. Ta soovib hoiatada ülejäänud maailma selle ohtude eest. Portugalis on tema kriitiline vaatenurk surunud ta opositsiooni, aga tema sõnul on tema seisukohti välismaal hästi vastu võetud – eriti USA-s.

Kui Portugali parlament arutas narkootikumide dekriminaliseerimise seadust, kuulutasid parempoolsete parteide esindajad, et iga päev hakkavad riigis maanduma lennukid, mis on täis inimesi, kes otsivad lihtsat moodust ennast narkootikume täis pumbata. Nende sõnul muutub kogu riik narkoslummiks. Nüüdseks on piisavalt aega möödunud, et reformi mõjusid hinnata. Goulao saab oma tabelite, graafikute ja raportidega näidata ette tema tiimi kogutud infot ning seda, kuidas muutused päriselt Portugali mõjutanud on.

See info näitab muu hulgas, et täiskasvanute arv, kes on elus tarbinud ebaseaduslikke narkootikume, on tõusnud, kuid tuleb meeles pidada, et see näitaja on suurenemas ka enamikus teistes Euroopa riikides. Samal ajal aga on sama näitaja teismeliste kohta langenud. Märgatavalt on tõusnud nende narkosõltlaste arv, kes on läinud võõrutusravile ning HIV-ga nakatunud sõltlaste arv on märkimisväärselt langenud.

“Me ei ole leidnud mingit imeravimit,” ütles Goulao, aga lisas, et dekriminaliseerimine pole teinud probleemi hullemaks. Tema suurimaks mureks on Portugali valitsuse kärpemeetmed, mis võivad mõjutada sõltlastele antava abi ulatust ja kättesaadavust. “Dekriminaliseerimine on mõttetu, kui seda ei saada ennetusprogrammid, narkootikumikliinikud ja sotsiaaltöö, mida viiakse läbi otse tänavatel.”

Euroopa narkootikumide ja narkootikumide sõltuvuse seirekeskuses (European Monitoring Center for Drugs and Drug Addiction – EMCDDA) töötava Frank Zobeli sõnul ei saa ükski narkopoliitika tõeliselt ennetada inimeste narkootikumide tarbimist. Samas nendib ta Portugali kohta, et nende idee töötab: narkootikumide tarbimine pole märkimisväärselt kasvanud, nagu ka kaos ja narkoturism.

 

Allikad: Business Insider, Spiegel, Euronews

Kanepi legaalse staatuse kohta Portugalis saad lähemalt lugeda siit: Sensi Seeds

Foto: sensiseeds.com

 

Toimetas Annika Urvela

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.