X

10 eurot =

Psühhopaatiat ülistava ”Ameerika snaiperi” taustaks: intervjuu USA erivägede snaiperiga

19. veebruar 2015 kell 17:38



20141003_AmericanSniper1Clint Eastwoodi uus film “Ameerika Sniper” on USA-s löönud kõikide aegade kassarekordid jaanuaris esilinastunud filmide seas, olles kogunud 1. veebruariks piletitulu 249 miljonit dollarit. Film, mis ülistab snaiperit, kes tappis vähemalt 160 iraaklast, on tekitanud vastakaid arvamusi nii filmisõprade kui ka geopoliitiliste sündmustega kursis olevate inimeste hulgas.

 

“Ameerika snaiper” põhineb samanimelisel raamatul, mille kirjutas USA mereväelane Chris Kyle. Kui raamatust bestseller sai, otsustas filmistuudio Warner Bros teha sellest filmi ning palkas režissööriks mitmeid sõjafilme lavastanud legendaarse Clint Eastwoodi.

MV5BMTkxNzI3ODI4Nl5BMl5BanBnXkFtZTgwMjkwMjY4MjE@._V1_SX640_SY720_

Humanitaarteadlane ja filosoof Noam Chomsky on filmi võrrelnud Barack Obama juhitud ajaloo kõige ekstreemsema “globaalse terrorismi kampaaniaga”, mis näeb ette, et silm pigistatakse kinni siis, kui “meie tapame inimesi”, aga samal ajal dehumaniseerime teisi inimesi nagu näiteks araablasi ja moslemeid.

Filmi näinud uuriv ajakirjanik Rania Khalek ütleb, et “Ameerika snaiperi” puhul on tegemist kõige ehedama propagandafilmiga ning lisab, et kui vaataja on täiesti ignorantne Iraagi sõja suhtes, siis võib tunduda, et tegemist on suurepärase filmiga. “Film jätab mulje, et kõik iraaklased, sealhulgas ka naised ja lapsed, on terroristid, kes üritavad tappa USA sõdureid,” ütleb Khalek.

Chris Kyle kirjutab oma raamatus: “Minu lasud päästsid palju ameeriklasi, kelle elud on selgelt rohkem väärt kui muserdatud hingega (twisted soul – toim.) iraaklasest naisterahva oma. Ma võin astuda Jumala palge ette puhta südametunnistusega oma tegude eest, aga ma tõsiselt vihkasin seda kurjust, mis tollest naisest õhkus. See põlastusväärne kurjus ongi see, mille vastu me Iraagis sõidisme.”

Kyle’i jultunult psühhopaatilistes memuaarides nimetatakse iraaklasi korduvalt metslasteks, ta ei häbene tunnistamast, et nautis iraaklaste tapmist, sest nad kõik väärisid surma. Kyle tunnistab, et kahetseb ainult seda, et ta rohkem ei tapnud, ja kui ta saaks, siis tapaks ta ära kõik, kes hoiavad käes koraani. Kyle väidab täiesti tõsimeeli, et ameeriklasi tahetakse tappa sellepärast, et nad ei ole moslemid. Ja sellisest inimesest on maalitud pilt kui sangarist.

Film ei puuduta üldse küsimust, miks liitlasväed Iraagi okupeerisid ja kust sai alguse Al Qaeda. Korra näidatakse, kuidas WTC kaksiktornid hävitati ja kuidas Chris Kyle abiellus ning siis Iraaki sõitis. Maailmas toimuvaga vähe kursis olevale inimesele võib film jätta mulje, et Iraak ja Saddam Hussein korraldasid 11. septembri terrorirünnakud.

Erinevate allikate põhjal hukkus Iraagi sõjas pool miljonit kuni miljon iraaklast, kuid “Ameerika snaiper” ei kajasta USA ja liitlasvägede poolt Iraagis korda saadetud metsikuid rüüstamisi ning süütute inimeste tapmisi. “Tegemist on kõige ehedama sõjapropaganda filmiga, mis kahjuks toimib,” leiab Rania Khalek, keda on filmi kritiseerimise tõttu ka surmaga ähvardatud. Peale filmi nägemist on mõned inimesed Twitteri vahendusel teada andnud, et “ka nemad on nüüd valmis tapma iraaklasi ja moslemeid”. Film süstib inimestesse viha moslemite vastu ning kütab üles patriotistlikke meeleolusid.

Chris Kyle’i kehastab Hollywoodi superstaar Bradley Cooper, kes on intervjuudes teatanud, et tegemist on täiesti apoliitilise filmiga ja Chris Kyle’i näol on tegemist tõelise legendiga. Cooper on ka öelnud, et film, mis keskendub snaiperile, kes tappis isiklikult üle 160 iraaklase, ei keskendunud Iraagi sõjale, vaid sellele, kui raske on olla sõdur. Lihtsustatult öeldes õigustab “Ameerika snaiper” täielikult liitlasvägede sõjategevust Lähis-Idas ja süütute inimeste pommitamist.

bradley cooper they live

Film kandideerib kuuele Oscarile, sealhulgas parima filmi ja parima meespeaosatäitja kategoorias. Meeldetuletuseks, sõjapropagandat ja terrorismivastast sõda õigustavaid filme on viimastel aastatel palju vändatud: “The Hurt Locker” (võitis kuus Oscarit), “Zero Dark Thirty” (võitis ühe Oscari), “Argo” (võitis kolm Oscarit).

Clint Eastwood on ka ise sattunud terava kriitika alla ning kommenteeris lühidalt, et kriitikutel, kes filmi peategelast psühhopaadiks nimetavad, on õigus. Mida täpsemalt ta sellega silmas pidas, teab ainult vanameister ise. “Ameerika snaiper” on Clint Eastwoodi karjääri kõige edukam film, mis on tänaseks kogunud ligi 400 miljonit dollarit piletitulu, kusjuures enamikus riikides üle maailma pole film veel kinolinale jõudnudki.

 

***

Et paremini mõista, milline on snaiperi elu ja maailmavaade, pakume siinkohal lugemiseks alljärgnevat intervjuud Nicholas Irvinguga. Irving on raamatu “The Reaper – Autobiography Of One Of The Deadliest Special Ops Snipers” (Vikatimees – surmavaima erivägede snaiperi autobiograafia) autor, kes teenis kuus aastat USA armees. See intervjuu oli eetris USA raadiosaates “Coast to Coast AM“ 26. jaanuaril 2015.

51zvSX4uIPL._SY344_BO1,204,203,200_

 

“Ameerika Snaiper” on tekitanud vastakaid arvamusi, ühed peavad filmi peategelast kangelaseks, teised ütlevad, et filmist puudub vähimgi tundlikkus ja hoolivus inimeste vastu. Sa oled ise olnud snaiper, mida arvad sina filmist “Ameerika Snaiper”?

Mina arvan, et filmi peategelane Chris Kyle on kahtlemata kangelane. Inimesed, kes ütlevad, et ta ei olnud kangelane, on need, kes pole ise sõjaolukorras olnud ega pidanud teistelt inimestelt elu võtma. Meie töös on väga palju humaansust, me ei tegele ainult tapmisega.

 

Kuidas sai sinust eriväelane?

See oli mu lapsepõlveunistus. Vaatasin noorena Chuck Norrise filme ja teadsin juba kolmandas klassis, et tahan saada sõjaväelaseks. Kui ma sõjaväkke astusin, selgus, et olen värvipime. Aga ma rääkisin arstile, kui väga ma tahan sõtta minna ja sain vajaliku tõendi.

 

Kuidas said hüüdnime “The Reaper” (Vikatimees)?

See juhtus aastal 2009, kui olime Afganistanis. Esimesel missioonil tapsin kaks meest, teisel vist juba kolm. Üks meie meestest hakkas mind kutsuma Surmaingliks, sest ma olin võtnud nii palju hingi. Sellest kujunes lõpuks välja nimi Vikatimees.

nicholas-irving-the-reaper-sofrep-opt

irving

 

Kui kaugelt suudad snaiprina inimese maha lasta?

Umbes miili kauguselt (1600 meetrit). Kõige kaugemalt olen sihtmärki tabanud 1900 meetrilt.

 

Kas sa arvestad ka tuulesuuna ja muude teguritega, et nii kaugelt sihtmärki tabada?

Jah, muidugi, ma pean arvestama õhu niiskuse ja õhurõhuga, temperatuuri, kõrguse ja väga paljude muude teguritega.

 

Kes valib sihtmärgid, kelle sa maha lased?

Enamjaolt ise valin. Vahel on mul olemas nimekiri ja pildid inimestest, kelle pean maha laskma. Tihti on nii, et rünnakuüksus teeb varem selgeks, kelle ma pean maha laskma. Üldjuhul hoolitsen selle eest, et meie mehed oleks turvatud, seega notin ma neid, kes on otseseks ohuks minu meestele. Olles Helmandi provintsis Afganistanis, lõin ma kontakti üheksal juhul kümnest vahetult peale maandumist ja hakkasin kohe sihtmärke maha võtma. Kui olin piirkonna ära turvanud, said teised mehed sisse tulla ning mina jäin neile edasist katet tegema, varitsedes kuni miili kauguselt.

 

Miks on film “Ameerika snaiper” ja üldse snaiperi amet nii vastuoluline?

Ma arvan, et enamik inimesi, kuuldes sõna “snaiper”, oletavad automaatselt, et tegemist on palga- või massimõrvariga, kes lihtsalt tapab inimesi. Ei teata, et 90% ajast tegeleme me salaluurega, mitte ei tapa teisi. Afganistanis ehitasime ka ühe kooli. Meie esmane ülesanne on salaluure, piltide tegemine ja kogu selle info edastamine. Vaid 10% meie tööst on surmava lasu tegemine.

 

Kas sa õpid ennast eraldama inimlikest emotsioonidest ja lihtsalt päästikule vajutama, midagi tundmata?

Igasugused emotsioonid kadusid minus juba siis, kui olin 18-aastane – siis, kui ma tapsin oma elus teist korda inimese Iraagis. Algul oli see väga raske, ma nägin painajaid jne. Kui minust sai snaiper, siis selleks ajaks olid kõik tunded minus juba kadunud. Ma olin näinud abikaasasid, emasid, isasid, õdesid ja vendi nutmas, sest keegi meie üksusest oli sõjas hukkunud. See kõik mõjutas mind. Ma ei tahtnud enam mitte kunagi näha ühtegi ema nutmas oma poja surma pärast. Ja kui ma oma tapmistega suutsin seda ära hoida, siis sobis see mulle hästi.

 

Ära saa valesti aru, aga kas sa tundsid ka mingit erutust, kui päästikule vajutasid?

Ikka. See on umbes samamoodi, nagu jahimees laseb maha kitse. See on teistsugune erutus. Ma ei oska öelda, kas see on mingil määral psühholoogiline asi, sest meile on ju õpetatud, et teist inimest ei tohi tappa. Aga ma tean, et kui olen kellegi sihikule võtnud, siis päästikule vajutades pole enam tagasiteed. Siis tõstab minus korra pead justkui väike laps, kes ütleb, et ma ei peaks seda tegema, aga niipea, kui ma seda teen, tunnen kummalist erutust. See kestab ehk pool sekundit, siis läheb kõik uuesti normi ja ma olen tagasi missioonis.

 

Kas see on nagu videomängu mängimine?

Graafilised elemendid on sarnased, aga tunne on sootuks teine kui videomängudes. Päris elus ei saa restarti teha ja alustada mänguga algusest peale.

 

Kas Afganistanis olles mõtlesid vahel, et miks te olete seal või tundsite ainult, et olete missioonil?

Afganistanis mõtlesime ainult oma missioonile. Me teadsime mitmeid sihtmärke juba varem, me teadsime, kui halvad nad kõik on; Osama bin Laden oli siis veel elus…

 

Kuidas su kolleegid ja sõbrad on vastu võtnud sinu raamatu “Vikatimees”?

Olen saanud palju tuge, arvan, et aeg on küps, et inimesed saaksid teada, kuidas terrorismivastane sõda tegelikult välja näeb. Meie üksus on teinud ajalugu, tappes ja vangistades rohkem tähtsaid sihtmärke terrorismivastases sõjas kui ükski teine üksus USA sõjaväes. Seda ei tea keegi. Meie üksuses oli ainult 2500 meest, kellest mõned olid sõjatsoonis juba alates 2001. aasta oktoobrist. Meie panus on olnud tohutu.

 

Kuhu sa üldjuhul sihid? Kas otse pähe?

Ma pole eriti pähe sihtinud, ainult mõned korrad. Ma vihkasin pähe tulistamast, sest pea on kõige väiksem kehaosa, mis liigub palju. Ma eelistan sihtida rinda.

 

Mitu kuuli sa tavaliselt lased?

Üldjuhul ühest piisab, nad kukuvad nagu kivid hetkel, kui elu nende kehas lakkab. Aga vahel läheb vaja kolme kuuli.

 

Kui sa oma sihtmärgi tapad, kas ta on tavaliselt üksinda?

Mitte tingimata, mõned liiguvad paarides, mõned suuremate gruppidena. Kõige rohkem olen korraga maha lasknud kuus meest, nad olid kõik ühes rivis. Lasin ühe maha, teine jõudis vaid hetkeks märgata, et mees tema kõrval kokku kukkus. Nad ei kuulnud mind, sest ma kasutasin summutit, nad ei saanud aru, kust suunast ma tulistan – see oli üsna unenäoline stseen.

 

Mitu inimest oled oma karjääri jooksul tapnud?

Mul pole õrna aimugi. Ma teenisin erinevates üksustes Iraagis ja Afganistanis ning mängureeglid olid mõneti erinevad. Enne seda, kui minust sai snaiper, kasutasin kuulipildujat. Ma tean, et 2009. aastal tapsin ma nelja kuu jooksul kokku 33 inimest.

 

Ütle mingisugunegi arv, kas oled kokku tapnud sadu inimesi?

Ma ei ütleks lausa, et sadu inimesi, aga palju kindlasti.

reaper25n-10-web

 

Kuidas on sulle mõjunud tavaellu tagasitulek? Kas see on olnud sulle raske?

Kahtlemata oli see raske. Niipea, kui ma tagasi koju jõudsin, hakkasin kahtlema, kas ma mitte ei tulnud liiga vara tagasi ja kas tsiviilelu on üldse mulle sobilik. Ma liitusin erasõjaväe üksusega ja läksin tagasi sõjatsooni. Kui ma sõjaväelase karjääri täielikult lõpetasin ja tagasi koju tulin, siis saabus mu elus väga raske aeg. Mul oli kaks aastat tugev posttraumaatiline stressihäire, mida ma üritasin leevendada alkoholiga. Mul oli väga raske, ma ei saanud magada ja mõtlesin pidevalt enesetapust. Ma ei teadnud, mida tähendab tavatööl käimine, olin ju aastaid olnud ainult sõjatsoonis. USA-s tagasi olles tekkis mul tohutu tühjusetunne ja igatsus olla tagasi sõjas.

 

Mis sind sellest masendusest välja tuua aitas?

Ma nägin unes, kuidas mu juurde tuli endine üksusekaaslane, kes oli mulle olnud kui isafiguur ja ta ütles, et ma pean lõpetama joomise. See kogemus hirmutas mind ja ma lõpetasingi joomise. Läksin psühhiaatri juurde ja liitusin anonüümsete alkohoolikutega, aga ma ei võtnud kunagi antidepressante, sest olin nende kohta lugenud väga palju halba.

 

Mis sa arvad terroriorganisatsioonist ISIS, kas USA peaks rohkem pingutama, et ISIS kahjutuks teha?

Arvan küll, jah. Me olime Lähis-Idas ju kokku üle kolmeteist aasta, aga sõda jätkub endiselt. Ei piisa ainult pommitamisest, tuleb minna terve sõjaväega, et nad likvideerida.

 

Millised on helgemad mälestused sõjast?

Teiste meestega koos vaba aja veetmine oli väga mõnus. Meist said vennad, ma annaksin oma elu nende eest iga kell. Ma ei ole massimõrvar, olen vägagi humaanne inimene. Ma armastan inimesi, ma suhtlen inimestega iga päev. See, mida ma sõjas kogesin, oli lihtsalt minu töö, see oli etapp minu elust. Ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu.

 

Kas sa näed endiselt painajaid?

Ikka. Ma näen painajaid paar korda aastas, mõned asjad lihtsalt ei kao kuhugi, posttraumaatiline stress annab aeg-ajalt ikka tunda.

 

Kas sa teadsid ka mõnda oma sihtmärki isiklikult?

Ei, ma ei teadnud neist kedagi. Kõige pikemalt jälgisin sihtmärki ühe päeva jagu. Nemad olid minu jaoks lihtsalt sihtmärgid, kellel on käes relv ja kes võinuks meid tulistada.

 

Kui oleks selline stsenaarium, et väikesele lapsele antakse pomm ja öeldakse, et mine ja jaluta nende ameeriklaste juurde, ja sina oleksid snaiper ning sellest kõigest teadlik, kas sa tapaksid selle lapse?

Jah. Aga selle teadmisega edasi elada oleks äärmiselt raske ja valus. Ma teeksin seda selle nimel, et päästa ameeriklaste elusid, aga see jääks kindlasti mind painama. Ma armastan lapsi, aga see oleks mulle tõesti äärmiselt raske, need haavad paraneksid väga kaua.

 

Kui sa saaksid valida, kas sa läheksid uuesti sõtta ja elaksid selle kõik taas läbi?

Kahtlemata ma teeksin seda kõike uuesti, aga ma muudaksin üht asja, mis mind tänaseni väga painab.

 

Mis see oleks?

Ma üritaksin päästa rohkem oma üksusekaaslasi.

 

Mis sa arvad Afganistani ja Iraagi inimestest?

Ma arvan, et nad on väga toredad inimesed, mul olid seal isegi mõned sõbrad, kes pärinesid sealsest kultuurist. Ma arvan, et üksikud mädaõunad rikkusid terve Iraagi ja Afganistani rahva, piisab ju ainult mõnest üksikust. Aga muidu on nad kõik väga toredad ja rahumeelsed.

 

Mida ütleksid noortele, kes juurdlevad, kas peaks valima sõduri karjääri?

Raske küsimus. Kui sa oma südames tunned, et see on see, mida sa teha tahad, siis pead oma unistuste poole püüdlema. Aga ma tahaksin, et meie valitsus panustaks rohkem veteranide heaolu nimel. Iga päev sooritab USA-s enesetapu 22 sõjaveterani, kes ei suuda tsiviilisikuna meie ühiskonnas enam toime tulla. Sõda muudab inimesi kahtlemata.

 

Helistaja Jimmy:

Kas sa ei arva, et ISIS on sama mis Al Qaeda, mille nimi vahetati ära ainult seetõttu, et meile ei tunduks, et meie mehed hukkusid nendes sõdades ilmaasjata ja nõnda saame õigustada sõjapidamise jätkumist?

Ma ei saa sellele vastu vaielda, ma arvan, et just nii ongi. Kuuldavasti löödi ISIS-e liikmed Al Qaedast minema, sest nad olid liiga karmid ja ei pidanud mängureeglitest kinni.

 

Küsitles George Noory

 

Märkus: Varem kõiki teemasid vabalt käsitlenud “Coast to Coast AM” on viimasel ajal muutunud vägagi ustavaks sõjapropaganda masinaks. Saade üritab vältida kõige vastuolulisemaid teemasid, nagu erinevad võimalikud libaoperatsioonid (näiteks Sandy Hook või Charlie Hebdo), puudub isegi debatt võimalikule räpasele mängule nendes intsidentides. Saatejuht George Noory on korduvalt teatanud, et tema hinnangul peaks USA ja NATO pingutama rohkem, et organisatsioonid nagu ISIS ära hävitada, hoolimata sellest, et nii mõnigi saatekülaline ja uurija on avaldanud arvamust ISIS-e tegelike juurte kohta, milleks mitmete avalike tõendite kohaselt on USA ja NATO ise. George Noory ülistab ja tänab igal võimalusel kõiki sõdureid ning ütles käesoleva intervjuu lõpetuseks, et snaiperid on sõjatsoonis meie kõigi hüvanguks. Veel mõned aastad tagasi oli tema käekiri intervjueerija ja saatejuhina teine, andes kõlapinda kahtlustele, erinevatele vaatenurkadele ja arvamustele. Möödunud aastal vallandas “Coast to Coast AM” populaarse saatejuhi John B. Wellsi, sest mees keeldus kinni pidamast raadiojaama ettekirjutusest rääkida ainult “lubatud” teemadel.

Telegram taunib igasugust sõjategevust ja vägivalda kaasinimeste vastu. Tunneme kaasa sellele snaiperile ja kõigile teistele, kes peavad vajalikuks sõtta minemist ja teiste inimeste tapmist. Väga suure tõenäosusega kogevad sõjas osalenud aastaid posttraumaatilist stressihäiret, on sõltuvuses antidepressantidest või alkoholist ning paljud neist sooritavad enesetapu. Loodame väga, et mõni eestlane, kes on sõjast tagasi tulnud ja aru saanud, et meie kõigiga mängitakse sõjatööstuse kasumite ja võimu nimel, räägiks nendest teemadest avalikult. Me saame panna punkti sellele haigele süsteemile ainult ühiselt selle vigu teadvustades ja muutust soovides.

 

Kuula kogu intervjuud siit: Coast to Coast AM

Vaata lisaks: Nicholas Irvingu veebileht, “Coast to Coast AM” veebileht, The Mirror

 

Toimetas Hando Tõnumaa

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.