X

10 eurot =

Rojava: anarhistliku otsedemokraatia eksperiment Põhja-Süürias

1. märts 2016 kell 11:05



RojavaKurdidest on meie meedias räägitud peamiselt seoses nende ISIS-e vastase võitluse ja Kobani linna kaitsmisega. Mida aga ei mainita, on see, kuidas Rojavas ehk Lääne-Kurdistanis on edukalt omaks võetud detsentraliseeritud otsevalitsemise vorm, mille algidee pärineb kuulsalt ameerika öko-anarhistilt. Antud filosoofiale tuginedes osalevad poliitikas aktiivselt kõik soovijad, otsuseid langetatakse kogukondlikult ning karistusühiskonna asemel keskendutakse ühiskondlikule rahule – leppimisele, mitte kättemaksule.

 

Endine Briti diplomaat ja kirjanik Carne Ross külastas Põhja-Süürias asuvat de facto autonoomset piirkonda Rojavat, et koguda ainest dokumentaalfilmiks ”The Accidental Anarchist”. Ta koostas oma rännakul nähtust ja kogetust tugeva essee ”Võim rahvale: Rojava, anarhism ja Murray Bookchin”, milles uuris piirkonnas efektiivselt töötavat otsedemokraatiat, mis kaasab tugevalt ka naisi ning noorukeid.

Süüria idaosas paiknevas isoleeritud piirkonnas ehk Rojavas on vaatamata keerulisele sõjaajale jäänud kehtima omapärane demokraatlik eksperiment: rahva omavalitsus, mille filosoofia pärineb ameerika poliitiliselt mõtlejalt ja öko-aktivistilt Murray Bookchinilt. Tema mõtted jõudsid kurdideni läbi vangistatud kurdide juhi, kes sattus trellide taga lugema Bookchini raamatut ning leidis, et teoses välja pakutud detsentraliseeritud valitsemine oleks ideaalne lahendus tema rahvale, kellele ei võimaldata oma riiki ja valitsust.

 

Isoleeritus muust maailmast ja keeruline välispoliitika

Rojava on ülejäänud maailmast isoleeritud nii füüsiliselt kui poliitiliselt. Piirkonda pääseb vaid väikese paadiga või rännates üle vana pontoonsilla ning Türgi on sulgenud oma piirid antud alaga, mis tähendab, et põhjast ei lasta piirkonda isegi humanitaarabi. Lõunast piirab ligipääsu Iraagis paiknev Kurdistani piirkondlik valitsus (KRG), mis väljastab harva ajakirjanikele külastuslubasid ning korduvkülastused on praktiliselt välistatud.

Rojava on ka poliitilises isolatsioonis – Türgi käsitleb Süüria kurdide omakaitseväge YPG (mis hetkel võitleb ISIS-ega) sünonüümsena Kurdistani Töölisparteiga (PKK), keda riik peab pikaajaliseks Türgi sisevaenlaseks. Ka KRG töötab koos Türgiga PKK vastu ning seetõttu ei toeta YPG-d, kuigi neil on ISISe näol ühine vaenlane. Türgi on näinud vaeva, et ka teised riigid rahvusvahelisel areenil ei toetaks kurde, kuid hiljuti avaldas oma toetust USA, mis saatis omakaitseüksusele lahingvarustust. Rojaval on ka ebakindel vaherahu Süüria režiimiga, millel on piirkonnas kaks väikest baasi – kokkuleppe alusel võivad kurdid kontrollida sealset ala selle eest, et nad ei võitle režiimi vastu.

 

Asjade üle otsustatakse kogukondlikult

Kuigi rahvusvaheliselt on Rojava puhul ennekõike kirjutatud Kobani piiramisest ning kurdide naiste omakaitseüksusest YPJ, pööras Ross oma tähelepanu hoopis Rojavas toimivale rohujuure tasandil demokraatiale. 2011. aastal toimunud Süüria revolutsioon kukutas paljudes Süüria piirkondades Assadi režiimi autoriteeti, tekitades poliitilise vaakumi. Kurdide Demokraatliku Liidu partei (PYD) kasutas neile antud juhust ja asus looma uut demokraatiavormi, mis ehitataks rahva poolt alt üles.

Uue poliitilise korraga on võim koondunud peamiselt kogukondlikule tasemele – külasse. Ross nägi, kuidas külaelanikud kogunesid vallamajja arutama erinevaid küsimusi ja kõik said väljendada oma muresid ning ideid seoses küla elu-oluga. Laiemat arutelu nõudvad küsimused lähevad piirkonna või kantoni assambleede ette (Rojava koosneb kolmest kantonist). Nii küla kui kõrgema taseme arutlusõhtutel antakse ka mitte-araablastest vähemuse ning naiste sõnavõttudele suur tähtsus. Rossi sõnul oli igal assambleel kaaseesistujaks naine ning ka noorukid avaldasid rõõmu selle üle, et kunagi varem ei olnud nendevanuseid kaasatud päris valitsemisse. Ross leidis, et üle kogu piirkonna oli hämmastav näha, kuidas pärast mitmeid põlvkondi kestnud diktaatorlust proovisid inimesed harjuda omavalitsusega, kuigi nad polnud seda kunagi varem kogenud.

 

Omapärane õigussüsteem, kus karistamine on asendatud lepitamisega

Äärmiselt märkimisväärseks Rojava demokraatlikus eksperimendis on ka omavalitsusega kõrvuti kehtestatud justiitssüsteem, kust on kaotatud riigi sundivat dominantsi esindanud kohtud ja karistussüsteem. Antud asutused on asendatud kogukondliku õigluse tüübiga, kus eesmärgiks pole inimese karistamine vaid ”sotsiaalne rahu”.

Näiteks koges Ross seda praktikas, kui ta osales grupilõunas, kus üks perekond võõrustas teist. Esimese perekonna liige oli tapnud mehe teisest perekonnast ning antud lõuna esindas perekondadevahelist leppivust, kollektiivset kompenseerimise, vabandamise ja andestamise protsessi, kus süüdlane oli eelnevalt põgusalt vangistatud, avalikult oma kuritegu tunnistanud ning otsis nüüd lepitust. Tapetud mehe vend seletas Rossile, et sotsiaalne rahu on tähtsam kui karistus, sest süüdlase pikem karistamine ei tooks kellelegi kasu.

Ross leidis oma visiidi jooksul, et paljud ametnikud ja tavalised inimesed soovisid temaga vestelda mittehierarhilisest vabatahtliku osalusega omavalitsusest ning poliitilistest ideedest, mida enamasti mujal maailmas ei arutletud. Inimesed olid tuttavad anarhistlike filosoofidega nagu Kropotkin ja Bakunin ning peagi avastas Ross, kust oli Rojava kogukondlik omavalitsus idanenud – keelatud PKK partei juhi Abdullah Öcalani poolt edastatud poliitilise mõtleja Murray Bookchini ideedest.

 

Anarhism kui inimsõbralik alternatiiv

Bookchin oli tugev võrdsusesse ja vabadusse uskuja ning veetis aastaid õpetades anarhistlikku filosoofiat New Yorki baarides ja radikaalide gruppides. Bookchin uskus, et tõeline demokraatia suudab õitseda vaid siis, kui otsuste langetamine kuulub kohalikule kogukonnale ning pole monopoliseeritud kaugele ja vastutusele võtmatule eliidile. Ta võttis oma mõtteis eeskuju ka antiik-Kreekast, kus kõik kodanikud (paraku peale naiste ja orjade) langetasid kordamööda poliitilisi otsuseid.

Bookchin liitis oma filosoofias ka anarhismi ja keskkonnateadlikkuse: ta uskus, et anarhismi alustala (ühe võimutsemise teise üle tagasi lükkamine) peaks kehtima ka inimese suhtes loodusega. Ta uskus, et saastatuse ning raisatud ressursside katastroofid jätkuvad nii kaua, kui eksisteerib inimkonna võltshierarhia looduse üle. Bookchinile ei meeldinud mõiste ”anarhism”, sest tema silmis oli see rikutud pelgalt individualismi viljelejate poolt. Ta mõistis, et kollektiivsete otsuste langetamiseks on vajalik mingisugune organiseeritud administratsioon, kuid see peab olema kõiki kaasav ning võttis kasutusele sõna ”kommunalism”.

Öcalan on saanud kurdide vabastamise juhtnäoks ning kuigi ta on olnud viimased 16 aastat Türgi vanglas, hoitakse tema sõnavõtte siiani au sees. Ta oli kunagi marksismi-leninismi toetaja, kuid loobus sellest, kui mõistis, et nii nagu kapitalism, tuginevad ka kommunistlikud asjaolud sundimisel. Vanglas sattus ta lugema Bookchini raamatut, milles ta lükkas tagasi kommunismi, kui oli näinud läbi Stalinismi autoritaarse kurvi. Öcalan leidis, et Bookchini idee riigitust valitsusest oleks ideaalne lahendus kurdidele ning asus pisitrükistes ja raamatutes tõlgendama Bookchini kommunalismi kurdide kontekstis ning nimetas selle ”demokraatlikuks konföderalismiks”. Ta leidis, et kui tahetakse saavutada ühiskonda, mis on vaba sundusest, tuleb hävitada ülim sundimise (sh vägivalla) rakendaja: riik ise. Öcalani ideid levitati PKK ja PYD hulgas ning peagi levis mõte detsentraliseeritud kogukondlikust omavalitsusest üha suuremates piirkondades.

 

Tsentraliseeritud valitsus vs detsentraliseeritud kaasav demokraatlik struktuur

Paljude Rojava elanike jaoks näib nende puhul edukaks osutunud poliitiline mudel kui lahendus kogu Süüria jaoks. Mõned väidavad, et just tsentraliseeritud valitsus oli möödunud generatsioonidega tekitanud katastroofid Süürias ja Iraagis ning et altpoolt üles loodud detsentraliseeritud kaasav demokraatlik struktuur oleks rohkem suuteline tagama stabiilsust. Paraku näib hiljutiste Lähis-Ida riikide näidetel üsna ebatõenäoline, et Lääneriigid lubaks millelgi sellisel kasvada. Välised riigid eelistavad luua end meenutavaid riike, kus ülevalt-alla töötav valitsus koos oma illusiooniga rahvast kui kõrgeima võimu kandjast on inimestesse tugevalt põimitud. Detsentraliseerimine (eriti nii täielikult kui Bookchin seda kirjeldas) ohustab neid, kes on harjunud autoriteediga – ning eriti neid, kes on harjunud seda omama.

Rojava demokraatliku eksperimendi iroonia seisneb selles, et selle tegi võimalikuks vaid sõja puhkemine ning riikliku võimu kokku kukkumine. Ka Läänes on toimumas sarnased protsessid, kuigi vähem drastilisel skaalal. Lääneriikide väidetavalt ”esinduslikus” kuid hierarhilises demokraatlikus mudelis on üha enam pettujaid, kes leiavad, et süsteem on tegelikult üha vähem neid inimesi esindav, kellele see peaks vastust andma. Lõhe rikaste ning tutvusrohkete võimu ning kõigi teiste vahel on ilmselge ja rahva hulgas kasvab soov võtta võim taas enda kätesse. Kuigi Rojava võib näida kaugena ning nende poliitsüsteem radikaalsena, töötavad nad selle sõna otsese tähendusega: juurte juurde naasmisega – minnes tagasi demokraatia algoleku juurde ning ka teistel riikidel oleks nii mõndagi neist õppida.

 

Allikad: Carne Ross, Wikipedia

Pilt: thenewinquiry.com

 

Toimetas Annika Urvela

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.