Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Unustatud ajalugu: inimloomaaiad Euroopas, USA-s ja mujal

4. veebruar 2015 kell 15:56



African-girl-in-human-zoo-e1392748580716Ajaloohõlma on vajunud nii mõnedki seigad, mis tänapäeval kentsakad või lausa piinlikud tunduvad. Üheks selliseks näiteks on 19. ja 20. sajandi alguses populaarsed etnoloogilised näitused ehk nn inimloomaaiad, kus puurides ja aedikutes eksponeeriti teistest riikidest toodud külaelanikke ning pärismaalasi.

 

Imperialistliku Euroopa hiilgeajal lahkus või viidi üle 35 000 inimese oma kodumaadelt, et täita nõudlust “eksootiliste vaatemängude“ järele suurlinnades nagu Pariis, London ja Berliin. Tihti pidid terved kolooniatest värvatud pered asuma ümber võõrale maale nende külade koopiatesse ning võltsides rahvariietes esinema neid vaatama tulnud publikule. Väga levinud oli alasti naiste eksponeerimine ning inimeste esitlemine koos ahvidega. Selliste inimloomaaedadega demonstreeriti lääne võimu oma kolooniate üle ning need said rahvusvaheliste kaubanduslaatate tavapärasteks osadeks, julgustades ühtlasi inimesi asuma eksootilistele rännakutele.

20. sajandi alguses peeti Saksamaal “Inimeste näitust“ ehk Völkerschaudi, kus aafriklasi esitleti kui karnevali või loomaaia eksponaate. 1800-ndate lõpus oli Euroopas rohkelt nn etnoloogilisi näitusi nii Pariisis, Hamburgis, Antverpenis, Barcelonas, Londonis, Milanos kui ka Varssavis. Igat näitust külastas keskmiselt 200 000 – 300 000 inimest. Eriti populaarsed olid Pariisis, Londonis ja Berliinis sakslase Carl Hagenbecki “puhtalt looduslike“ populatsioonide näitused, kus esitleti Ida-Aasia saarerahvaid, samoalasi, nuubialasi ja ka saame.

MPK05008Sudanesen-Truppe

 

Hagenbecki “Sudaani trupp”

“Eksootiliste“ inimeste eksponeerimine oli väga populaarne nii 19. sajandi lõpus kui ka 20. sajandi esimesel poolel. 1889. aasta maailmanäitusel oli põhiatraktsiooniks 400 pärismaalase esitlemine ning seda üritust külastas 28 miljonit inimest. 1896. aastal teenis Cincinnati loomaaed raha, hoides kolm kuud enda võltskülas 100 Sioux’ indiaanihõimu liiget. 1900. aasta maailmanäitusel, koloniaalnäitustel Marseilles’is (aastatel 1906 ja 1922) ja Pariisis (1907 ja 1931) näidati taas alasti ning poolalasti inimesi puurides. Seda Pariisi näitust külastas kuue kuu jooksul lausa 34 miljonit inimest.

 

“Puuduolev lüli” primaatide ja inimeste vahel – Ota Benga

Üheks kuulsamaks inimloomaaias eksponeeritud inimeseks oli Kongost pärit Ota Benga. Bronxi loomaaia eksponaadiks tõi ta 1906. aastal amatöörantropoloog ja New Yorgi zooloogiaühingu esimees Madison Granti. Lühikest kasvu Otat sai vaadata primaatide sektsioonis ning tihtipeale sunniti teda süles kandma šimpanseid ning teisi ahvilisi, et rõhutada mustanahaliste sarnasust primaatidega. Ühtlasi pidi ta laskma märki vibu ja nooltega, kandma vääte ning maadlema orangutaniga. Tema aediku kõrval olevale sildile oli märgitud tema vanus, pikkus, kaal ning fakt, et ta oli sinna toodud Kasai jõe äärest Kongo vabariigist Kesk-Aafrikast, dr Samuel P. Verneri poolt.

Eugeenika pooldaja ning loomaaia direktor William Hornaday nimetas Otat “puuduolevaks lüliks“ primaatide ning inimese vahel ning tekitas sellise väitega avalikkuse hulgas suurt vastukaja. Vaid väga vähesed külastajad väljendasid vastumeelsust inimese puuris hoidmisele koos ahvidega. Suurem vastuolu tekkis alles siis, kui mustanahalised vaimulikud võtsid selle näituse vastu sõna. James H. Gordon leidis, et nende rassi on niigi rõhutud ka selleta, et ühte neist koos ahvidega eksponeeritakse, ning et mustanahalised väärivad hingega inimesteks pidamist. Ta võttis Benga enda hoole alla, Otale õpetati inglise keelt ning ta hakkas tööle tubakavabrikus. Mees unistas Aafrikasse naasmisest, mis ei tundunudki nii võimatu, aga paraku kustutas selle lootuse 1914. aastal puhkenud I maailmasõda ning Benga tegi 1916. aastal enesetapu.

Ota_Benga_at_Bronx_Zoo

Ota Benga 

 

Kolonialismi propageerimine

Tänapäeval võib paljudes paikades külastada nüüdseks mahajäetud inimloomaaedu. Näiteks on Pariisis võimalik uudistada üle 100 aasta tagasi rajatud Jardin d’Agronomie Tropicale’i, mille eesmärk oli tutvustada ja propageerida Prantsuse kolonialismi. Sellesse inimloomaaeda rajati kuus erinevat küla, mis esindasid Prantsuse koloniaalimpeeriumi kõiki nurki – Madagaskarit, Indohiinat, Sudaani, Kongot, Tuneesiat ja Marokot. Need külad ning nende paviljonid olid ehitatud, taasloomaks elanike elu ja kultuuri võimalikult sarnasena nende loomuliku elupaigaga. Selleks jäljendati kohalikku arhitektuuri, imporditi taimi ning duplikaatmajasid asustati inimestega, kes olid sinna toodud vallutatud aladelt. Tihti pidid need inimesed pealtvaatajatele etendama kolooniate “primitiivset eluviisi“ ning antropoloogid ja uurijad jälgisid neid ning kogusid füüsilisi asitõendeid oma rassilise ülemvõimu teooriate kinnitamiseks.

670x510xexhibitioncolonial1.jpg.pagespeed.ic.XYkC0and_DgOsLdP472h

 

Sealseid inimeksponaate uudistas üle miljoni külastaja, kuni 1907. aasta oktoobris suleti kogu ala. Kuigi esialgu olid mõned külaelanikud tulnud Pariisi omal tahtel ning neile isegi maksti eksponaadiks olemise eest, rõhuti, kasutati ära ja alandati kõiki võrdselt. Ei ole teada, kui paljud külaelanikest jõudsid pärast ala sulgemist ohutult tagasi koju, arvestades seda, et edasi värvati või eksitati neid liituma tsirkuselaadsete truppidega, mis käisid rahvusvahelistel turneedel. Paljud surid neile tundmatutesse haigustesse nagu tuberkuloos, rõuged või leetrid ning kapitalistlik maailm oli valmis igal sammul nende haavatavust ära kasutama.

Tänapäeval suhtutakse Jardin d’Agronomie’sse kui häbiplekki Prantsusmaa ajaloos ning kõik sealsed hooned on mahajäetud. 2006. aastal avati aiad uuesti külastajatele, kuid kompleksis valitseb üldine ärev ning rõhutud õhkkond ja seal ei käi kuigi palju külastajaid. Mõnda aega on liikunud kuulujutud, et Indohiina paviljon plaanitakse ümber teha väikeseks muuseumiks ja uurimiskeskuseks. Ilmselt oleks see hea lahendus tundlikule teemale, arvestades, et aedade hävitamisega süüdistataks Prantsuse valitsust katses peita oma häbiväärset minevikku. Paviljone taastades võidakse aga mälestada Prantsusmaa kunagist sünget võimu väärkasutamist, et teema läbiarutamisega tagada selle minevikku jäämine.

 

Eksootilised riigid maailmanäitustel XX sajandil

Kahjuks pole selline inimeste eksponeerimine kuigi kauge minevik. Alles 1930-ndatest muutusid inimloomaaiad ebaharilikuks, sest filmindus, televisioon ning odavam reisimine oli andnud läänemaailma inimestele võimaluse näha teisi rahvaid pisut tõetruumalt ning stereotüüp vähearenenud metslastest hakkas vaikselt murenema.

Veel 1958. aastal oli maailmanäitusel Brüsselis eksponaadiks Kongo ning 1994. aasta aprillis oli Prantsusmaal Port-Saint-Père Aafrika safari osana eksponeeritud Elevandiluuranniku küla. 2005. aastal oli Saksamaal Augsburgi loomaaias sarnane eksponaat, kus “Aafrika hõimuliikmed“ tantsisid rohuseelikutes. Samal aastal esitleti ka Londoni loomaaias viigipuulehti kandvaid inimesi ning 2007. aastal majutas Adelaide’i loomaaed inimesi päevasel ajal ahvide aedikus. Erinevalt varasematest inimnäitustest said Adelaide’is olnud osalejad ööseks siiski koju naasta.

African-girl-in-human-zoo-e1392748580716

Pealtvaatajad annavad “eksponaadile” banaane, Brüssel 1958

 

Kahjuks ei ole hõimurahvaste raha nimel eksponeerimine maailmas lõppenud. 2012. aastal avati Indias Andamani saartel uus inimloomaaed, kus 400-pealise Jarawa hõimu naisi sunnitakse (tihtipeale alasti) tantsima ja laulma turistidele raha ning toidu eest.

Kuigi teoorias on hõimu palgatud kaitsema mitu politseinikku, on jarawade jaoks reaalsus hoopis süngem. Politseinikud õpetavad neid kerjama ning annavad neile saadud raha eest toitu ja tubakat, mida nad varem ei tarvitanud. Ühtlasi on Jarawa naistel suur oht saada seksuaalselt ära kasutatud ning on olnud juhtumeid, kus nad on sünnitanud võõraga saadud lapse ning kuna hõim ei tunnista sellist last omaks, tapetakse imik ära.

Varasemalt oli India pärismaalaste kaitsmiseks mõeldud seaduste kohaselt keelatud puutuda kokku ning isegi pildistada Jarawa hõimu liikmeid, sest nad on äärmiselt tundlikud välismaailma mõjudele ning haigustele. Näib, et inimloomaaiaga on tehtud seadusesse erand. Erinevalt sajanditagustest näitustest tekitab Indias toimuv kodanikes siiski pahameelt ning leitakse, et inimesi ei tohiks raha nimel kohelda kui loomi. Globaalne hõimurahvaste õiguste eest võitlev organisatsioon Survival International on aastakümneid võideldnud Jarawa liikmete õiguste eest ning nad survestavad tänini India valitsust peatama sealseid “inimsafarisid“.

 

Allikad ning lisalugemist: Political Blindspot, Popular Resistance, Weekly World News, The Guardian

Fotod: politicalblindspot.com

 

Toimetas Marlen Laanep

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.