X

10 eurot =

Ainult Telegramis: katkendeid David Icke’i uuest raamatust “Meelepetted”

5. aprill 2014 kell 11:05



IMG_1336Inglise kirjanikul ja vandenõudeuurijal David Icke’il ilmus eelmise aasta lõpus uus 900-leheküljeline megateos “The Perception Deception” (“Meelepetted”), mida hetkel on eesti keelde tõlkimas Matrix Kirjastus. Kuigi tõlketöö pole veel lõpetatud, on Telegramil au esimesena Eestis juba valminud katkendeid oma lugejatele tutvumiseks pakkuda. Raamat võtab kokku kogu eelneva Icke’i töö ning keskendub suurel määral uskumatuna tunduvale teooriale, kuidas meie maailm on võltsreaalsus, mida kontrollitakse Saturnilt. Head lugemist!

 

Peatükk 4

Kuidas me sattusime sellesse jamasse? Katastroof

 

Imestamine on tarkuse algus.

Sokrates

 

Selleks, et leida maksimaalset kasu siinsest raamatust, mille olen teie jaoks kirjutanud, vajate ainult üht: eelarvamusteta suhtumist. Siiski mitte naiivset, mitte nõnda, et “ma usun kõike, mida te mulle räägite”, aga kindlasti ka mitte niisugust, mis kinnitab: “Olen ise järeldustele jõudnud, kõik on kindel, midagi ei muudeta, ning väravasse paigutasin ma matšeetega valvurid juhuks, kui peaksite ligi tikkuma.”

Ma pean lihtsalt silmas avatud mõistust, mille teenäitajad on informatsioon, nägemus ja intuitiivne teadmine, mitte aga eelarvamuslikud ideed ning paindumatud uskumused. Inimeste massikontrollimise üks kõige ulatuslikumaid ja mõjukamaid vahendeid on võimalikkuse taju programmeerimine, millega hägustatakse ja summutatakse mõistmist, mis on võimalik, mis aga mitte.

Iga piiratud võimalikkuse tajuga inimene on iseenda mõistuse vang ja ori. Vähemalt teatud määral. Mõnel niisuguses seisundis viibijal puudubki oma mõistus, seda asendab tarkvara programm, millesse laaditud Kontrollisüsteemi rakenduse tajud on mänginud nende mõistusega juba emaüsast lahkumise hetkel – veelgi varem, kui eksperimendid on osutanud. See rakendus algab vanematest, kes edastavad oma programmeeritud tajud lastele juba kõige varasemast elueast alates. Nõnda jätkub see läbi aastate, mida vapralt nimetatakse “hariduse” omandamise ajaks, seda teevad ka peavoolumeedia ning sõprade ja eakaaslaste lakkamatud reaalsusekinnitused, sest nendegi peas jookseb seesama rakendus. Just sel viisil saab täielikust “teaduslikust”, ajaloolisest ja ametlikust lobast “igaühe teadmine”.

/—/

Väärib meenutamist ühendriiklasest kirjaniku Derek Boki ütlus: “Suurim võhiklikkus on tõrjuda midagi, millest te ei tea vähimatki.” Seda korranud, alustan ma lugu inimkonna ajaloost ja orjastamisest, millest ei räägita üheski koolis ega ülikoolis ega millegi ametlikus versioonis…

Maailm pole alati olnud samasugune nagu praegu ja inimeste kuju samuti mitte. Kunagi oli nad väga erinevad – nii erinevad, et on raske mõista, kui dramaatiliselt oli elu selles reaalsuses väändunud ja moondunud. Õnneks on visuaalseid abivahendeid pakkuvaid filmid, näiteks toimuva olemust selgitav “Matrix”, samuti “Avatar”, mis näitab nende kunagist väljanägemist.

Ma ei tea, kas “Avatari” stsenarist ja režissöör James Cameron kavatses just nõnda, aga maailma paljude paikade iidsete kultuuride inimkonna suure kuldaja kirjeldustest on selge, et “Avatari” sinised inimesed ehk Na’vid kogesid elu paljuski samamoodi, nagu iidsed eellased kirjeldasid kuldaega. Inimestel oli palju avaram Teadvus/Teadlikkus ning nad teadsid samamoodi nagu Na’vid, et kõik on seotud. Näeme seda “Avataris”, kus Na’vid suhtlevad loomade, puude ja kogu ülejäänud loodusega. See on võimalik seetõttu, et kommunikatsioon toimub energia informatsiooniväljade – ookeani – kaudu, mis ühendab kõiki, kusjuures vahendaja ei ole sõnad, vaid mõte. Aju dekodeerib inimese häälkommunikatsiooni (keelt), mida kõrvad võtavad vastu resoneeriva informatsiooniväljana, edastades selle elektrilisel kujul ajju. See “keel” on tegelikult häälepaelte vibreerimisel tekitatud informatsiooniväli, mille kõrvad dekodeerivad.

Astugem selles protsessis samm tagasi, siis on nõnda, et häälepaelad reageerivad inimese mõtteprotsessidele ja inimkeel on tegelikult võnkumiste kujul edastatav mõte. Me kuuleme keelt ainult siis, kui aju selle dekodeerib, mitte varem. Keele vahenduseta toimuv inimeste, taimede, loomade jne kommunikatsioon toimub ainult mõtte kaudu (telepaatiliselt), mis on energiainformatsiooni vahetu (mitte viie meelde kaudu) edastamine. Taimedega rääkivaid inimesi nimetatakse hulluks, sest kuidas suudaks taim neid mõista? See on veelgi naeruväärsem, sest lähtub naeruvääristaja ignorantsusest. Taimega rääkiv inimene genereerib võnkuva informatsioonivälja ning taim lihtsalt dekodeerib informatsiooni, vajamata selleks vahendaja keelt.

“Avatari” Na’vid teadsid, et kõik on Üks, ja nõnda oli kord kogu inimkond, täpsemalt “Maa inimesed”, sest nad erinesid väga neist, keda me peame praegu inimesteks. Na’videl polnud raha ning nad ei määranud maale ega “ressurssidele” rahalist “väärtust”. Nende “ressursid” olid külluslik toit ja kõik muu vajalik, mida võimaldas harmooniline elu oma reaalsusega, mitte aga sõdimine sellega, nagu inimkond teeb tänapäeval. Na’vid ja (meie tajutava “aja” järgi) iidne inimkond olid südame ühiskonnad.

/—/

HeartMathi instituut on olnud südame tõelise olemuse ja funktsioneerimise uurimise pioneer, mis tuvastas südame ja südametšakra ainulaadsuse ning ülima tähtsuse inimkonna reaalsusetaju suhtes. Südamel on inimese energiaväljas kõige tugevam elektromagnetiline väli ning südamest kulgeb ajju rohkem närve kui vastupidises suunas. Süda on ühtaegu aju, kus peitub umbes 40 000 mitut laadi neuronit, seal leidub ka samasuguseid neurotransmittereid nagu peaajus. On teada, et südameaju kommunikeerub peaajuga ja funktsioneerib ühtaegu ka iseseisvalt. Samuti tuvastati, et siis, kui südame energiaväli on harmooniline ning aju ja kesknärvisüsteemiga elektromagnetiliselt sidus, siseneb inimene palju avaramasse teadvuseseisundisse.

 

Sissetungijad

Mis siis juhtus “südame” inimestega? Kummaline öelda, et midagi sarnast sellega, mis langes osaks Na’videle “Avataris”, ainult et lõpp oli väga erinev – vähemalt esialgu. Na’vide hulka imbuti ja neid rünnati, kuid nad tõrjusid sissetungijad kohe, kui mõisteti, mis on toimumas. Kuldajastu inimesed jätsid sissetungijad tagasi löömata, mistõttu praegu üle seitsme miljardi inimesed ikka veel ei tea, mis nende kontrollile allutamise ulatuse, sügavuse ja ülima olemuse tõttu on toimumas. Ainult pisike osa neist on lähenemas arusaamisele. Pole võimalik tõrjuda jõudu, mida te ei tunne, ega leppida sellega, kui see isegi eksisteerib.

“Avataris” kujutati sissetungijaid mingis “tulevikus” tegutsevate Ühendriikide sõjaväelastena, kes püüdsid omandada Na’vide elupaiga pinnases peituvaid ressursse, mis olnuks kodus määratu suur varandus. Need sõjaväelased oli “pea” või “kõhu” inimesed, kes ei mõistnud Na’vide südamekeskse eluviisi ideed, mistõttu neil puudus austus ja delikaatsus. Nad tahtsid lihtsalt tappa ja allutada, et hõivata ressursid, mida vaadeldi “sõjasaagina”.

Siit jõuame järgmise kummalise seigani. Maailma paljude paikade iidsetesse allikatesse on talletatud samasuguseid andmeid sissetunginud jõust, mis imbus meie reaalsusse, röövis selle ja tegi lõpu kuldajastu ühiskonnale keset uskumatuid kataklüsme, millest üks oli “veeuputus” ehk üleilmne tsunami. Praeguses Iraagis leitud tuhanded savitahvlid ja -fragmendid pajatavad loo, kuidas anunnade või anunnakide (vähemalt ühe tõlke järgi “need, kes taevast maa peale tulid”) mitteinimlik sissetungijate rass saabus Maale ning sundis inimesi Aafrikas kulda kaevandama. Tõepoolest on teada, et sada tuhat aastat tagasi oli Aafrikas kullakaevandusi.

Savitahvlitel kirjeldasid Mesopotaamia (“kahe jõe vahelise maa”) iidsed ühiskonnad inimkonna ajalugu. Just seal, Tigrise ja Eufrati vahel, asusid kunagi Sumer (3000–1800 eKr) ja Babüloonia (1800–539 eKr oma mitmesugustes riigivormides). Savitahvlid – nimetan neid Sumeri tahvliteks – kirjeldavad, kuidas Maale saabunud anunnakisid juhtisid kaks venda, Enlil ja Enki, kelle käskija oli nende “isa, taevavalitseja Anu.” Lõuna-Aafrikas elavad suulud pajatavad samasuguse loo chitauridest (“mao lastest” ehk “püütoni lastest”), Aafrikasse saabunud reptiilide rassist, kes sundis inimesi kulda kaevandama. Suulude pärimuse kohaselt juhtis chitaurisid kaks venda, Wowane ja Mpanku. Neid nimetati “veevendadeks”; Mesopotaamia annunnaki-tekstidest selgub, et vähemalt üht venda (Enki ehk babüloonlaste Ea) sümboliseeritakse magevee jumalana.

Savitahvlid ja suulude pärimused osutavad, et just need anunnakid-chitaurid põhjustasid kataklüsmilisi sündmusi, mis hävitasid varasema inimühiskonna. Savitahvlid pajatavad, kuidas Enki hoiatas inimesest “preesterkuningat” Ziusudrat läheneva hävingu eest. Ta õpetas, kuidas ehitada tohutu suur laev, et veeuputuses ellu jääda, samuti soovitas ta pardale võtta “metselajaid ja linde”. Tuhandeid aastaid hiljem kordusid samad lood teiste nimedega piiblis, kus Noa ja tema perekond ning paljud loomad pääsesid veeuputusest tänu “jumala” hoiatusele, kes soovitas ehitada suure laeva. Piibli pajatus keskendub heebrealastele, ehkki neid ei mainita kuskil algsetes tekstides, millest piiblilood maha kirjutati. “Noa” tegelaskuju on maailma paljude paikade pärimustes mainitud erisuguste nimede all, näiteks Deukalion (Kreeka), Manu (India), Fo-hi (Hiina), Xisthros (Pärsia), Nota (Mehhiko) ja Utnapištim (Mesopotaamia). Piibli “jumal” on osa arenenud tehnoloogiaga mitteinimlikest sissetungijate kollektiivsest nimetusest, just sellepärast on säilinud algse tähenduse jäänukeid piiblis, kus räägitakse, kuidas “jumal” (jumalad) otsustasid luua inimesed meie – mitte minu, vaid mitmuses meie – näo järgi.

/—/

Üleilmse kataklüsmi kirjeldusi leidub lausa otsatul hulgal Egiptuse, Assüüria ja Kaldea (viimased kaks asusid Mesopotaamias), Kreeka, Arkaadia (Kreeka), Rooma, Skandinaavia, Saksamaa, Leedu, Transilvaania, Türgi, Pärsia, Hiina, Uus-Meremaa, Siberi, Birma, Korea, Taiwani, Filipiinide ja Sumatra, samuti islami ning keldi folklooris, aga ka paljude Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Ameerika, Aafrika, Aasia, Austraalia ning Vaikse ookeani saarte pärismaalaste pajatustes.

Korduvalt mainitakse tohutu suurt kuumust, mis pani mere keema; mägesid, mis hingasid tuld; tumenenud taevast, kust sadas verd, jääd ja kive; Maa kaadumist, taeva “allakukkumist”, Maa tõusmist ja vajumist; suurte mandrite kadumist; jää laskumist ja hiidlaineid, mis tulvasid üle planeedi (nõnda võis juhtuda, kui Maa “kaadus”). Need, kes on võrrelnud seda laadi kirjeldusi planeedi bioloogiliste ja geoloogiliste minevikuprotsessidega, on leidnud, et üks toetab teist (vt “The Biggest Secret”, “Human Race Get Off Your Knees” ja “Remember Who You Are”). Meie planeedi praegune maastik erineb oluliselt sellest, mis see oli enne kataklüsmilisi muutusi umbes 11 500 kuni 13 000 aastat tagasi (peale selle on aset leidnud palju teisigi).

Teaduslikud andmed kinnitavad iidseid pärimusi, et mägesid kerkis Maast, teisi aga purunes, kui maailm lõhki rebiti (vt D. S. Allani ja J. B. Delairi raamatut “When the Earth Nearly Died” ning teisigi samal teemal avaldatuid). Murrangute ajal tekkis suuri maalõhesid, näiteks Ameerika Suur kanjon. Idee, nagu oleks selle Maa koletu rebendi uuristanud Colorado jõgi, on lausa naeruväärne. Olen selle pervelt mitu korda alla vaadanud sinna, kus Colorado jõgi paistab kauguses ahtakese ribana. Iga arukas inimene, kes seal seistes kuuleb juttu, nagu oleks see jõgi uuristanud nii tohutu suure lõhe, pahvatab lihtsalt naerma.

/—/

Suurem osa või koguni kõik Maa maastikud, mille praegune olek kujunes peavoolu teaduse arvates miljoneid või kümneid miljoneid aastaid tagasi, on olnud niisugused siiski kõigest mõni tuhat aastat pärast neid kataklüsme, mis kõik ümber kujundasid. Kirjanik ja uurija Gary Gilligan rõhutab, et Amazonase vihmamets, Maa poole elustiku kodu, on eksisteerinud kõigest mõni tuhat, mitte aga 55 miljonit aastat, nagu kinnitab “nüüdisteadus”. Põhjus peitub tõsiasjas, et sealne elustik sõltub 40 miljonist tonnist Aafrika Sahara mineraalirikkast kõrbetolmust, mis Amazonases igal aastal vihmadega alla sajab, kuid Sahara kõrb tekkis kunagisel lopsakal subtroopikamaastikul alles mõni tuhat aastat tagasi. Samuti on jäänud vastuseta küsimus, kuidas Saharas üldse tekkis nii palju liiva.

 

Uus maailm

Maaga juhtunu oli palju hirmsama katastroofi tagajärg, mis mõjutas suuremat osa päikesesüsteemist. Paljud planeedid ja tähed (väidan, et vähemalt Saturn ja Jupiter on kääbustähed, mitte planeedid) ei asunud enne katastroofi seal, kus me näeme neid tänapäeval. Vene päritoluga USA õpetlane Immanuel Velikovsky (1895–1979) uuris esimesena neid sündmusi raamatutes “Worlds in Collision, Ages in Chaos” (“Maailmad kokkupõrkes, ajastud kaoses”) ja “Earth in Upheaval” (“Murranguline Maa”). Velikovsky väitis, et päikesesüsteemis vallandunud kaos paiskas planeedid nagu Marss ja Veenus algsetelt orbiitidelt sinna, kus need praegu tiirlevad. Loomulikult “teaduse” koorekiht teotas ja naeruvääristas teda, ent kellel neist siis olnukski öelda midagi, mis oleks avardanud inimeste arusaamist?

Velikovsky põhiideid, ehkki mitte igas üksikasjas, toetavad tänapäevased uurijad nagu David Talbott ja Wallace Thornhill, kes on samuti elektrilise universumi tuntumad eestkõnelejad. Niisugune seos on midagi enamat kui lihtne kokkusattumus. Nende tööde ja päikesesüsteemis toimivate elektriliste/elektromagnetiliste jõudude mõistmine tähendab ühtaegu arusaamist, kuidas võis aset leida niisugune katastroof.

Olen eespool öelnud, et planeetide ja tähtede stabiilset orbiiti ei tingi gravitatsioon, vaid elektromagnetilised väljad ning jõud. See tähendab, et kõik, mis moonutab ning oluliselt häirib neid jõudusid, põhjustab planeetide ja teiste taevakehade ebastabiilsust, äärmusolukordades koguni orbiidi muutumist.

Velikovsky, Talbotti ja Thornhilli esitatud tõendite järgi juhtus tõepoolest nõnda – pealegi veel suhteliselt hiljuti. Jutt on tuhandetest aastatest, mitte miljonitest (nagu me tajume “aega”). Selle uurimuse põhitähendus tänapäeval on see, et enne viimaseid suuri murranguid tiirlesid Veenus, Maa, Marss, Jupiter ja Saturn ümber Päikese sootuks teisiti ja teistsugustes omavahelistes asendites, kui me neid praegu näeme. Talbotti järgi paiknesid need Maale palju lähemal ja paistsid hiiglaslike taevakehadena. Maale lähim esimene päike oli praegune Saturn; see on samamoodi nagu Jupiter kääbustäht, mitte planeet. Talbotti sõnutsi olevat Saturni orbiit asunud Maa suhtes nõnda, et see paistis Maalt vaadates paiksena. Iidsed rahvad nimetasid Saturni Esimeseks Vankumatuks.

Tollal puudusid Saturnil rõngad, vähemalt niisugused, nagu näeme neid praegu, ning see näis Maalt vaadates olevat reastunud Marsi ja Veenusega. David Talbotti järgi oli see “kuldaja” konfiguratsioon. Sellele järeldusele jõudis ta pärast seda, kui oli aastakümneid lugenud maailma paljudest paikadest pärit iidseid tekste. Tema töö tulemusega saab tutvuda imepärases raamatus “The Saturn Myth” (“Saturni müüt”). Laiendan kõike seda ja avan Saturni fundamentaalse tähtsuse järgnevates peatükkides. Talbott väidab, et mingil hetkel kaotas Marss stabiilsuse ja hakkas lähenema Maale, jõudes koguni nii lähedale, et Maaga vahetati kujuteldamatult vägevaid, fantastiliselt võimsaid elektrilaenguid. Just sel viisil olevat tema järgi sündinud “jumalate välgunooled”, mida kirjeldatakse maailma paljude paikade müütides ja legendides.

Velikovsky uskus, et Jupiteri tungimine päikesesüsteemi põhjustas ühe paljudest uskumatult murrangulistest sündmustest. Jupiter pääses napilt kokkupõrkest Saturniga, toimunu tagajärjel muutusid planeetide orbiidid. Ta ütles, et “praegusest palju suurema massiga Jupiteri ja Saturni kokkupõrkepiiril hajus  osa nende massist”. Tema uskumuse järgi “Jupiter koondas laialipaisatud materjali”, milles lõpuks toimus “tuumareaktsioon”.

Samuti väitis Velikovsky, et Jupiteri toime tõttu muutus Saturn noovaks (kääbustähes toimus kataklüsmiline tuumaplahvatus). Iidsetes pärimustes mainitakse, et jumalatest tähtsaim oli Saturn, kuni tema trooni haaras Jupiter. On vägagi tõenäoline, et Kreeka müüdid titaanide ja olümplaste heitlusest ülemvõimu pärast Maal sümboliseerivad Saturni (titaanid) ja Jupiteri (olümplased). Paljud Saturni kuud on nimetatud titaanide järgi, suurim neist on Titan. Ükspuha, kuidas need taevakehad olid ka tekkinud, destabiliseerisid võimsad elektromagnetjõud nende liikumise, paiskasid korratusse ja kaosesse, kuni need leidsid uue stabiilsuse asukohas, kus näeme neid praegu. Enne seda oli Marss asustatud planeet, sealne elu ei hävinud miljoneid aastaid tagasi, vaid suhteliselt hiljuti sündmuste ajal, mida ma praegu kirjeldan. Paljud selle ajaloo kataklüsmilise versiooni pooldajad, kaasa arvatud Velikovsky, väidavad, et Marsi ja Jupiteri vaheline asteroidide vöönd tekkis kirjeldatud katastroofi ajal purunenud planeedi riismetest.

Neil võib olla õigus, tõenäoliselt ongi, kuid mul ei tarvitse tõeseks tunnistada kõiki selle uurimisvaldkonna üksikasju, ehkki olen täielikult päri üldisega: “taevas” vallandus põrgu, taevakehad nagu Saturn, Veenus, Marss ja Jupiter muutsid oluliselt oma asukohta ning Maa laastati. Just siis hukkus “kuldaeg” ja kõik, mis selles eksisteeris.

 

Järgneb.

 

Allikas: David Icke “Meelepetted”, Matrix Kirjastus 2014 (The Perception Deception, 2013)

Soovijatel on võimalik eestikeelset raamatut peagi ette tellida kirjastuse Facebooki lehe kaudu.

Kuula ka David Icke intervjuud Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”:
1. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 19.05.2013);
2. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 26.05.2013).

Foto: davidicke.com

 

Toimetas Mariann Joonas