Jonathan Reed ja tulnukas külmkapis, II osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

12. november 2013 kell 20:40



jonathan_reedJonathan Reed on USA-st pärit UFO-uurija ja kirjanik, kes on esinenud arvukates raadio- ja telesaadetes. Tema kogemus isiklikust kokkupuutest tulnukaga on üks enim furoori tekitanud UFO-lugusid maailmas, sest mehel on tõestuseks ette näidata suure resolutsiooniga fotod, fotode negatiivid ja ka video. Tol ajal ülikoolis töötanud Jonathan ütleb, et kui ta poleks ise seda kõike läbi elanud, siis ei usuks ta alljärgnevat juttu iialgi. Oma läbielatust kirjutas Reed koos Robert Raithiga raamatu “Link – An Extraterrestrial Odyssey“ (2000). Juhtum ise leidis Reedi sõnul aset aastal 1996, avalikkusega jagas mees oma kogemust 1998. aastal ning sellest ajast saadik on lugu kogu maailmas saatnud ka tulised vaidlused – igal juhul on tegu ühe kuulsaima UFO-juhtumiga, millega tasub kursis olla. Reed andis hiljuti intervjuu legendaarsele Art Bellile USA raadiosaates “Dark Matter”, loe ka intervjuu esimest osa

 

Järgmisel päeval pidi minu juurde tulema tulnukat vaatama üks hea kolleeg ülikoolist, doktor ja ortopeediline kirurg, keda ma usaldasin. Kuid ta ei ilmunud kohale. Ma helistasin talle ja ta ütles mulle: “Ma ei saa sellest osa võtta, liiga palju sõltub sellest.” Sain hiljem teada, et paljusid mu sõpru külastasid mehed mustas ja hirmutasid neid.

Ma olin oodatud doktori jaoks valmis pannud laua ja valgustuse, et ta olendit uurida saaks. Läksin garaaži, et asjad tagasi kokku panna, kui kuulsin külmikust tulevat veidrat kratsimist meenutavat heli. Arvasin, et kuna külmkapp oli juba aastaid vana, hakkas selle kompressor väsima. See olnuks küll halb, sest siis hakanuks laip mädanema. Läksin kontrollima külmiku termomeetrit, et tuvastada temperatuuri. Olend, kes oli kolm päeva minu külmikus liikumatult lebanud, pistis oma pea ukse vahelt välja ja hakkas minu peale karjuma.

See karje oli niivõrd intensiivne, et tajusin seda terve oma kehaga. Ma hakkasin kartma. See asi oli elus ja ma arvasin, et nüüd ta tuleb ja tapab mu. Ma jooksin majja. Helistasin Garyle ja ütlesin, et meil on nüüd suurem probleem. Gary tuli taas kohale ja kui ta tulnukat elusana nägi, pistis ta karjudes tuhatnelja jooksma.

Loogiline mõtlemine ütleb, et pärast päevi sügavkülmas peaks see olend olema kindlasti surnud. Jah, nii arvasin ka mina. Kuid ka meie planeedil elab organisme, kes veedavad  terve oma elu miinuskraadides. Võib-olla aitas see külm tal ennast taastada, kuid fakt oli, et see olend ei olnud kunagi surnudki. Ta oli nüüd minu garaaži külmikus, elus, ja karjus minu peale. Hiljem avastasin ma, et ka videolindilt oli näha, et tema silmad liikusid pärast seda, kui ma ta enda arvates surnuks olin tagunud.

REEDALI1

Gary oli tulnukat hakanud kutsuma Freddie’ks, sest ta olevat meenutanud talle endist ülemust. Kui ma garaaži tagasi läksin, taipasin, et Freddie ei kavatse põgeneda. Me olime jätnud nii külmiku, kui ka garaaži ukse pärani, kui ennist sealt välja tormasime. Tulnukas oli aga endiselt avatud külmikus, ilmselt talle meeldis seal. Seekord ta ei karjunud mu peale, vaid lasi kuuldavale linnu-või delfiinimoodi häälitsusi.

Järgnevate päevade jooksul tulnukas rahunes ja ta hakkas minuga ära harjuma. Ta tegi piuksuvaid häälitsusi ja mina rääkisin temaga nagu ma varem rääkisin oma koeraga. Ma tahtsin teda rahustada, et ta ei kardaks, et ma teda rohkem ründan. Ta ei olnud sugugi agressiivne, tundus, et talle meeldib külmkapi keskkond. Ma ei pannud enam kapi ust kinni ja tema ei põgenenud ka ära. Küll aga käis ta aeg ajalt kapist väljas ja istus garaažis. Ta jälgis mind oma 2-tolliste ovaalsete silmadega.

Me hakkasime telepaatiliselt suhtlema ning ma nägin pilte oma lapsepõlvest. Ta esitas neid pilte mulle kui filmi minu peas. See oli niivõrd elav, et ma tajusin muru oma jalge all ja õhku, mida ma hingasin lapsepõlves.

 

Kui kaua selline suhe teil kestis?

Kuni kümnenda päevani, mil ma otsustasin linnast lahkuda.

 

Mis sai tulnukast?

Kui ma üheksanda päeva õhtul koju tulin, olid mu maja ette pargitud kaks mikrobussi, kuhu tassiti isiklikke asju minu kodust. Ma ei tahtnud peatuda ning otsustasin edasi sõita. Läksin koju tagasi õhtul ja avastasin, et kogu mu kodu oli täielikult läbi tuhnitud. Isegi põrandad, seinad ja WC pott olid lahti kistud. Ka majaesine muru oli üles küntud, ilmselt lootuses midagi leida. Garaažist oli ära viidud ka külmik. Lisaks ka suur hunnik küttepuid, mis tundus minu jaoks äärmiselt veider. Põrandal olid niisked jalajäljed, mis lõppesid seina juures. Justkui oleks Freddie läinud läbi seina. Ma mõtlesin, et ehk õnnestus tal põgeneda.

Ja nii ongi. Aastate jooksul on Freddie end mulle korduvalt ilmutanud, temast on saanud justkui minu vari. Ta on end näidanud paljudele inimestele, kes mu ümber on.

 

Seega valitsuse inimesed ei saanud teda kätte?

Ei saanud. Freddie liigub kuidagi omapead.

 

Kuidas sa seda tead?

Sest ta ilmutab end mulle. Mu külmkapp viidi minema, aga Freddie ise läks kuhugile teise reaalsusesse. Juba kuu aega pärast seda kui ma kodust lahkusin, ilmutas ta end mulle. Ta tuli ja vaatas mind kümmekond minutit ja siis lihtsalt haihtus ära. Arvasin, et hakkan hulluks minema.

 

Kas Freddie siis paranes seal külmikus?

Nende esimeste päevade jooksul, kui ma arvasin teda surnuks, tohterdasin ma ta peahaava. Ilmselt külmkapis olek ravis teda kuidagi. See kõik teeb mind endiselt jõuetuks. See ei ole normaalne, et üks olend tuleb otsekui mitte kusagilt minu ette ja siis jälle ära kaob.

Reed-Alien1

 

Kas sinuga on tehtud valedetektori testi?

Ma olen teinud seda kaks korda enda initsiatiivil, ühe California ülikooli kriminaalosakonnas ja teise Seattle’is. Ma läbisin need mõlemad.

 

Mis on see vidin, mille sa leidsid metsast?

See on hõbedane käevõru moodi objekt, mille ma leidsin metsast tulnuka laiba juurest. Ma nimetan seda The Link Artifact ja see vidin funktsioneerib. See on mingisugune kommunikatsiooni ja teleportatsiooni seadeldis. See on kindlas kohas, peidus Venemaal. Osaka ülikoolis Jaapanis viidi 1999. aastal läbi põhjalikud uuringud selle vidinaga. Tehti metallurgia teste, biokeemia teste, röntgenit jne. Nad avastasid, et see koosneb silikoon polümeerist, berülliumist, alumiiniumist, magneesiumist, vasest, tsingist, vismutist, kullast ja veel mitmest identifitseerimata materjalist. See on ainult veidi alla poole sentimeetri paksune ja temas on neli mikronit kihti, mis on nagu taime materjal. Justkui taime lehe kiud. Osaka ülikoolist teatati, et nemad arvavad, et tegu on elus bioloogilise masinaga.

ARTIFACT1

ARTIFACT2

 

Mis sai sellest obeliskist?

Me läksime Garyga kohe järgmisel päeval metsa tagasi, kuid see obelisk oli kadunud. Aga veel huvitavam on, et kõik taimed ja rohi, mis said meie rüseluses kannatada, olid perfektselt tagasi pandud, nagu midagi polekski seal juhtunud. Mis on veel imelik, et kui selles piirkonnas kasutada kompassi, siis hakkab nõel tiirlema. See toimub nõnda tänase päevani. Oleme sealt mõõtnud ka normist kõrgemat radioaktiivsuse taset 100 meetri raadiuses.

 

raithRäägi Robert Raithist, mehest, kellega koos sa oma raamatu kirjutasid.

Üheksa päeva pärast intsidenti otsustasin ma lahkuda riigist, sest ma ei talunud enam seda ahistamist, mille osaliseks mina ja minu pere olid saanud. Olukord läks päris hullumeelseks – mu lähedaste telefone kuulati pealt, neid käidi ähvardamas, mõned said ka peksa ja isegi sõideti autoga üle nende koduhoovi ja muru. Ma otsustasin, et mulle aitab ja lahkusin kodust. Mu elu läks täiesti allamäge.

Aasta hiljem istusin ma ühes keldris, ühes käes püstol ja teises Robert Raithi telefoninumber, mille ma olin saanud ühelt tuttavalt, kes ütles, et Robert saab mind aidata. Mul oli eluisu otsas ja valmistusin end tapma. Olin kaotanud oma kodu ja töö, käisin vargil, et süüa saada. Salavalitsus külmutas kõik minu rahad ja pangakaardid. Minu tööga seonduvad litsentsid diskrediteeriti. Lõpuks otsustasin Robertile siiski helistada, sest kaotada polnud enam midagi. Me saime kokku, tekkis hea klapp ning julgen öelda, et Robert päästis minu elu tol hetkel. Robert Raith oli tol hetkel vabakutseline kirjanik.

 

Robert, räägi, mida nägid sina oma silmaga ja mida sa Jonathani jutust kinnitada saad?

Kui ma esimest korda Jonathaniga kohtusin, oli ta väga sandis olukorras ja meeletus stressis. Ta oli kaotanud kaalus ning elas tänaval. Ma viisin ta enda juurde koju. Me otsustasime kirjutada kogu loo üles ja panna see raamatukaante vahele. Ma olen käinud selles kohas metsas, kus Jonathani intsident tulnukaga aset leidis. See koht on väga veider – seal kasvab üks puu, mille kõik oksad kasvavad ühes suunas. Me oleme seal käinud korduvalt teste tegemas ja olen isiklikult kohanud Freddie’t seal. Ta on ennast näidanud meile, tulles meie reaalsusse ja siis läinud tagasi, kust iganes ta tuli.

 

dan mcevoyDan McEvoy on elukutseline UFO-fenomeni uurija, kes samuti Jonathani aitas. Dan, mida sa oskad öelda Jonathani loo kinnituseks?

Ma kohtusin Jonathaniga esimest korda 1999. aastal ja olen temaga palju aega koos veetnud. Ma tunnen teda läbi ja lõhki. Ükskord ma nägin pealt, kuidas Jonathan hoidis The Link Artifacti käes, ta hakkas vibreerima sarnaselt nagu Jonathan kirjeldas tulnuka vibreerimist. Seejärel haihtus Jonathan mu silme eest. Ma usun, et tegemist on mingisuguse interdimensionaalse teleportatsiooniseadeldisega. Mõnikümmend sekundit hiljem tuli Jonathan uuesti meiega samasse ruumi tagasi.

 

Jonathan, kus sa viibisid sel ajal, kui sa ruumist haihtusid?

Ma tundsin oma rinnus kohutavat survet ja mu jäsemed muutusid kasutuks. Visuaalselt kadus pilt üheks tunneliks. Järsku olin ma suures ovaalses valges ruumis, kus mind jälgis üks nelja meetri pikkune olend, kellel olid kullast tiivad. Ta nägu oli ebaühtlane ja raskesti nähtav. Ma ise tundsin, et olen tema sees ja tema on minu sees. See oli kui kohtumine ingli või jumalaga. Tegemist oli valgusolendiga, energiaga. Ma tundsin nii suurt armastust seal olles, et ma ei tahtnud sealt eales lahkuda.

 

Kas te suhtlesite?

Ta hakkas mulle telepaatiliselt vastama, enne kui suutsin hakata esitama küsimusi oma peas. Ta ütles mulle, et ma olen väga oluline. Igasugune elu universumis on äärmiselt tähtis ja oluline. Selle kõige taga on üks looja, aga meie peame töötama ja elama täielikus harmoonias igasuguse eluga.

Minu läbielatu jõudis isegi uue paavstini, kes mind Vatikani külla kutsus. Viibisin hiljuti Vatikanis 4 päeva. Paavst Benedictus ütles, et mina olen sõnumitooja tervele planeedile. Ma tean, et meie elu jätkub igavesti. Meie hing, kes elab meie kehas, on surematu.

 

Kas keegi teine on ka seda vidinat katsetanud?

Jah, Robert ise katsetas seda, kuid tema ei haihtunud kuhugile, kuid jäi pärast seda nädalaks ajaks raskelt haigeks. Kaks inimest on veel seda katsetanud, nemad mõlemad on surnud. Üks suri kohe ja teine nädal aega pärast katset. Me teeme selle seadeldisega endiselt uuringuid ning loodame saada n-ö püsiühenduse teispoolsusega.

 

Kas keegi uuris ka tulnuka verd?

Jah, dr Harold Chacon – mikrobioloog ja immunoloog, kes uurib viiruseid ja mikroorganisme. Tema uuris tulnuka verd ja avastas, et tulnukal on sarnaselt inimestele 46 kromosoomi. Kuid üheksa kromosoomi olid inimeste omast erinevad. Sarnased kromosoomid on avastatud näiteks delfiinidel.

 

Kas tulnukas Freddie andis sulle kunagi telepaatiliselt teada, kust ta pärit on ja mida ta tol päeval seal metsas üldse tegi?

Pärast aastate pikkust suhtlemist Freddiega olen ma teada saanud, et ta on geneetiliselt loodud tööline. Ta on loodud tegema sarnast tööd nagu meie saadame kulguri Marsile, ainuke vahe on selles, et tema on elus bioloogiline olend, kellel on tunded ja uudishimu. Olen temast aru saanud, et metsas olles tegeles ta geoloogiliste uuringutega. Me arvame, et ta pärineb kas Andromeeda või Orioni tähtkujust.

 

Mis sa arvad, kas sinu koera ründas Freddie bioloogiline, isemõtlev osa või pigem automaatne kaitsesüsteem?

Ma arvan, et Freddie ümber olev skafander oli see, mis teda kaitses igasuguste metsloomade eest, ja see oli automaatne. Olen aastate jooksul korduvalt Freddielt vabandust palunud tema peksmise eest, öeldes, et ma ei teadnud, mida ma teen.

 

Kas Freddie sõi ka miskit ja kas tal oli väljaheiteid?

Ma üritasin teda korduvalt toita. Pakkusin talle muuhulgas ka koeratoitu, tuunikala, heina, köögivilju. Ainuke asi, mille ta vastu võttis ja alla neelas, oli vesi. Mingeid väljaheiteid ma ei märganud.

 

Kui ta su külmikus oli ja vahel ka sealt väljas käis, kas sa nägid, et tema peahaav oli ära paranenud?

See arm on tal tänaseni, täpselt nagu meilgi oleks nii suurest haavast jälg.

 

Kas sind terroriseeritakse tänaseni?

Kogu surve minu vaigistamiseks ja mu elu hävitamiseks on tulnud USA valitsuse poolt. Viimase 15 aasta jooksul on tapetud või kahtlastel asjaoludel surma saanud üheksa minu lähituttavat. Alates 2004. aastast ma enam USA-s loenguid ei pea, elan nüüd Vancouveris, Kanadas ja mu elu on rahulik.

 

Mis on saanud Garyst?

Kui ma olin isikliku allakäigu etapis, siis kaotasin ma temaga kontakti ja ei kuulnud temast aastaid midagi. Mõni aeg hiljem leidsin ta üles. Teda oli pekstud ja jäetud tee äärde surema. Tal olid tõsised ajukahjustused. Ma võtsin oma Link Artifact seadeldise ja teleporteerusime Garyga teispoolsusesse. Ma nägin oma silmadega, kuidas tema hing ja eluenergia terveks raviti.

 

 

Intervjueeris Art Bell USA raadiosaatele “Dark Matter”, kuula tervet intervjuud siit (algab 0:11:11).

 

Jonathan Reedi videod tulnukast:

VIDEO 1 metsas

VIDEO 2 tulnukas kodus

 

 

Jonathan Reedi koduleht.

Art Belli koduleht.

Arutelu veebilehel Aliens-UFOs, kas Reedi lugu on tõsi või mitte.

 

Toimetas Hando Tõnumaa