Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Mereväeinsener: Ma nägin Antarktikal UFO-sid ja salajast baasi

6. veebruar 2015 kell 21:54



BRIAN AntarktikalLinda Moulton Howe on Emmyga pärjatud uuriv ajakirjanik, kes veab veebiportaali Earthfiles ja teeb igakuiselt raporteid USA raadiosaadetele “Coast To Coast AM” ja “Dreamland”. 29. jaanuaril “Coast To Coast AM-is“ eetris olnud Howe’i ettekanne räägib USA mereväeinsenerist, kes tunnistab, et nägi Antarktikal UFO-sid ja salajast maa-alust baasi.

 

Jätkab Linda Moulton Howe:

Käesoleva aasta 2. jaanuaril sain ma e-kirja erru läinud USA mereväeohvitserilt, kes palus mul teda kutsuda lihtsalt Brianiks. Brian koges mitmeid kummalisi nähtusid ajavahemikus 1983–1997, kui ta Antarktikal sooritas hädaabi- ja kaubalendusid ning märkas korduvalt Transantarktika mäestiku kohal tiirlevaid hõbedasi kettakujulisi tundmatuid lendavaid objekte ehk UFO-sid. Brian ja tema meeskond märkasid ka tohutut auku keset jääd, mis asus ainult kümmekonna kilomeetri kaugusel geograafiliselt Lõunapooluselt, kus kehtis väidetavalt täielik lennukeeld.

1 - AntarcticaFULLmapPopUpZz

Kuid ühel korral lendasid mehed siiski lennukeelu tsooni ja nägid midagi sellist, mida nad ei tohtinud näha: väidetavat sissepääsu inimeste ja tulnukate uurimiskeskusesse, mis oli ehitatud jää alla. Pärast seda jäi kaheks nädalaks jäljetult kadunuks tosina jagu teadlasi, kes elasid Marie Byrd Landi laagris (vt kaardilt). Kui teadlased taas välja ilmusid, oli Briani ja tema meeskonna ülesandeks neile järele minna ja lennuki peale võtta. Briani sõnul vaikisid teadlased terve lennusõidu aja ja nende näod olid hirmul.

Brian ja tema meeskond said aja jooksul korduvalt käske, et nad ei tohi omavahel üldse rääkida ja et nad ei näinud seda, mida nad tegelikult nägid. Kuid Brianil ei kästud kunagi kirjutada alla ühelegi vaikimisvandele ja ta on otsustanud nüüd erru läinuna rääkida, mida ta Antarktikal viibides koges, sest tema enda sõnul ta teab, et mitte-inimesed töötavad siin planeedil.

Brian (59) liitus USA mereväega 1977. aastal, kus ta teenis kokku 20 aastat. Kui Brian andis intervjuu Linda Moulton Howe’le, siis saatis mees oma jutu tõestuseks ka hunniku fotosid ja dokumendikoopiaid, sealhulgas tema DD-214 dokumendid ja muud sertifikaadid ning ka Antarktika teenetemedali, mille ta pälvis 1984. aastal.

2 - medal

3 - meeskond

1995. aasta detsembris oli Brian oma C-130 meeskonnaga missioonil McMurdo baasist Lõunapoolusele. Nad lendasid üle Transantarktika mäestiku Beardmore’i liustiku lähedal, kui nad kõik nägid helendavaid kettakujulisi UFO-sid kiirelt sööstmas ja peatumas mäetippude kohal.

“Me olime umbes 3000 meetri kõrgusel mägede kohal ja esialgu nägime ainult hõbedaste ketaste peegeldust, mis meie all ringi sööstsid. Mäletan, et pöördusin oma komandöri poole ja küsisin, et mis need veel on. Mulle vastati, et kõik, mis ta võib öelda, on see, et need pole meie omad.”

 

Mis kujuga need kettad täpsemalt olid ja kuidas nad manööverdasid?

Ma ei tahaks kasutada sõna “katkendlik”, vaid pigem oli nende liikumine episoodiline. 3000 meetri kõrguselt vaadatuna paistsid need helendavad objektid ringikujulised ja nad tegid kiireid sprinte 3–4 mäetipu ulatuses. Siis jäid nad seisma ja nendega liitusid teised kettad ning seejärel kihutasid nad edasi teises suunas. See toimus alati Transantarktika mäestiku kohal, nad ei liikunud kunagi kaugemale üle Beardmore’i liustiku. Neid oli korraga taevas kuus tükki.

4 - transantarktika mäestik on üle 3000 miili pikk

 

Transantarktika mäestik on üle 4800 km pikk.

5 - Beardmore'i liustik Antarktikal on maailma üks suurimaid lustikke 125 miili pikk ja 25 miili lai

Beardmore´i liustik Antarktikal on maailma üks suurimaid lustikke, 200 km pikk ja 40 km lai.

 

Kas mõni neist lähenes ka teie lennukile?

Ei, nad lendasid alati madalatel kõrgustel, nad olid alati meie all. Oli äärmiselt kummaline tunne neid seal lendamas näha, kui su ülemus sulle ütleb, et need ei ole meie omad ja me ei tohi sellel teemal rääkida.

 

Suur avaus keset Lõunapoolust – kas tulnukate ja inimeste ühine labor?

Meid saadeti missioonile austraallaste laagrisse nimega Davis Camp (vt kaardilt). Et sinna saada, pidime enne lendama Lõunapoolusele tankima ja alles peale seda võtsime suuna Davis Campile. Meile öeldi, et meie ülesandeks on läbi viia meditsiiniline evakueerimine, sest üks sealsetest töötajatest olevat saanud boileri tulekahjus rängalt vigastada. Seega, me üritasime sinna lennata võimalikult kiiresti, aga see tähendas kuute tundi. Me pidime esmalt lendama Lõunapoolusele ja alles siis Davis Campi.

Keset Lõunapoolust kehtib aga lennukeelu tsoon, mille kohta öeldi, et seal tegutseb õhuproovide jaam ning selle tõttu ei tohi seal lennata, sest see võib õhku saastada. Kuid see kõlab naeruväärselt, sest me lendasime üsna suurtel kõrgustel.

Seega olime oma meditsiinilise varustusega teel appi ja lendasime täiesti otse Davis Campi suunas. Kui me olime kümmekonna kilomeetri kaugusel Lõunapoolusest, siis teatati meile raadio teel, et meid suunatakse veidi kursilt eemale, et mitte saastada seda õhuproovide jaama. Me vaatasime alla ja nägime keset jääd tohutut auku, mis nägi välja nagu sissepääs mingisse koopasse. See auk oli nii suur, et oleksime võinud vabalt oma lennnukiga sinna sisse sõita.

Me jätkasime oma lendu, jõudsime Davis Campi, võtsime peale vigastatud mehe ja pöördusime tagasi Lõunapooluse suunas, sest pidime taas tankima minema. Kui me jälle Lõunapoolusele lähenesime, siis suunati meid jälle kursilt eemale. Kui me lõpuks tagasi McMurdo jaama jõudsime, kutsuti terve meeskond meie otsese ülemuse jutule.

Võtsime kõik kabinetis istet ning meie ette astus üks mees, keda keegi meist polnud varem näinud. Ta nägi välja nagu mingi salaagent ja sõnas: “Okei, te nägite seda asja. Aga tegelikult te ei näinud seda!”

 

Kas ta pidas silmas seda suurt auku?

Jah, seda suurt auku, mille kohta öeldi õhuproovide jaam. Meile öeldi, et me ei tohi sellest mitte kunagi rääkida ja et selles piirkonnas ei tohi viibida.

 

Oma e-kirjas kirjutasid mulle, et pilootide seas levis jutt, et Lõunapoolusel asub UFO-baas ning kuuldavasti töötavad seal inimesed koos “EBES-itega“ (Extraterrestrial Biological Entities – maavälised bioloogilised olendid).

Jah, see on üpris kummaline, et meil keelatakse sellest rääkida ka omavahel, aga ikkagi käiakse ju vabal ajal klubides, võetakse napsu ja räägitakse umbes nii: „Ma kuulsin, et seal Lõunapoolusel töötavad kummalise välimusega mehed.” Me rääkisime nii, et mitte kasutada sõna tulnukas vms.

 

Kas sa tead ka, mis seal maa all suures augus täpsemalt toimus?

Üks meie meestest kuulis pealt, kuidas teadlased pidid taas minema sinna õhuproovi jaama, et tulnukatega oma toimetamisi teha.

 

Oma e-kirjas kirjutasid mulle, et ükski teadlastest ei suvatsenud teiega rääkida ja nad näisid hirmul olevat.

See käis ühe missiooni kohta, mille käigus me seadsime platool üles laagri, mis asus 2,5-tunnise lennu kaugusel McMurdo jaamast ja asus piltlikult öeldes pärapõrgus. Me viisime teadlased koos oma teaduslike mõõteriistadega sinna kohale ja tulime ise tagasi McMurdo baasi. Hiljem selgus, et McMurdo kaotas nende teadlastega igasuguse kontakti paariks nädalaks. Nad pidanuks aeg-ajalt raadio teel McMurdosse teatama, et nendega on kõik korras. Sinna ei saa tavatelefoniga helistada.

Kui nende teadlastega kontakti ei saadud, siis saadeti meid sinna tagasi vaatama, mis on juhtunud. Kui me kohale jõudsime, siis polnud seal mitte kedagi. Kogu nende varustus ja lumesõidukid oli seal, aga teadlasi ennast mitte.

Me helistasime raadio teel McMurdosse ja see toimis ideaalselt. Kui me lahkusime, siis tegime lennukiga 15-miilise ringi ümber laagri, et vaadata, kas näeme jälgi teadlastest, aga me ei näinud mitte midagi. Seega lendasime tagasi McMurdosse.

6 - laager, kus teadlased kadunuks jäid

Laager, kus teadlased kadunuks jäid.

Nädal aega hiljem ilmusid need teadlased väidetavalt välja ja teatsid McMurdosse, et nad on nüüd tagasi ja soovivad, et neile tuldaks järele. Me lendasime tagasi laagrisse, võtsime teadlased ja nende atribuutika peale. Kõik teadlased olid näost kahvatud ja nad ei öelnud ühtegi sõna, nad olid täiesti hirmunud nägudega. Mõned olid täiesti tühja pilguga ja keegi neist ei soovinud isegi süüa mitte. Kui me tagasi McMurdosse jõudsime, siis pandi kõik teadlaste varustus eraldi isoleeritud alasse.

Umbes nädal aega hiljem saime teada, et teadlased ja nende isoleeritud varustus olid viidud eraldi lennukitega Christchurchi Uus-Meremaal ja see oli viimane, mis me neist üldse kuulsime.

 

Ükski teadlane ei öelnud siis sõnagi?

Minu teada mitte, vähemalt meie meeskonnast ei kuulnud keegi midagi.

 

Kui palju neid teadlasi kokku oli?

Kümme kuni viisteist, vähemalt üks naine oli seal ka, võib-olla ka rohkem.

 

Kas need teadlased teadsid, et nad lähevad tulnukatega koostööd tegema Lõunapoolusel?

Ma arvan, et ka neid hoiti võimalikult palju teadmatuses. See oli üks erigrupp teadlasi, kes teiste teadlastega üldse ei suhelnud. Räägiti, et Lõunapoolusel on isoleeritud ala, kus tehakse mingeid katseid ja projekte.

 

Neid tehti maaväliste bioloogiliste olendite ja inimestest teadlaste koostöös?

Täpselt! Liikusid spekulatsioonid, sest me kõik teadsime, et need teadlased jäid vahepeal kadunuks ja pärast olid nad hirmunud ning soovisid sealt lihtsalt lahkuda. Hiljem vaikiti kõik maha. See kõik paneb tõsiselt mõtlema, et millega täpsemalt tegelevad maailma valitsused. Mida nad meie eest varjavad ja mida nad teevad maaväliste olenditega?

 

Nii Brianit kui ka paljusid teisi kogu maailmas häirib meie planeedi skisofreeniline maaväliste eluvormide olemasolu eitamise poliitika, kuigi üha enam tuleb välja inimesi, kes on tunnistanud, et nad töötasid koos maaväliste olenditega või olid muud moodi nendega kontaktis.

Ja ei tasu ära unustada, et kui II maailmasõda lõppes 1945. aastal, siis ameeriklaste tollane salateenistus OSS, Briti salaluured MI5 ja MI6 olid teadlikud, et Saksa natsid markeerisid territooriumi Antarktikal nimega “Neuschwabenland”, et sealses maa-aluses baasis ladustada maaväliste rasside lendavate taldrikute tehnoloogiat. Selle kohta saaab pikemalt lugeda portaali Earthfiles tasulisest raportibaasist.

1946. aastal viidi Antarktikal läbi mitmeid elusid nõudnud operatsioon “Highjump” (“Kõrgushüpe”), mida juhtis admiral Richard E. Byrd. 5. märtsil 1947 (mõni kuu enne Roswelli UFO-juhtumit) andis Byrd intervjuu Tšiili ajalehele El Mercurio, milles seisab, et “USA peaks olema valmis ennast kaitsma vaenulike lennukite eest, mis tulevad polaarpiirkondadest. Admiral ütles, et ta ei taha kedagi hirmutada, kuid karm reaalsus seisneb selles, et järgmises sõjas võidakse USA-d rünnata lennukitelt, mis pärinevad Maa poolustelt.”.

 

Kuula raportit raadiosaatest (2. tund) või loe siit.

Lisaks: Coast to Coast AM, Earthfiles, Earthfiles´i Facebook

Fotod: earthfiles.com

 

Toimetas Hando Tõnumaa

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.