David Icke: Mentaliteet “mul on õigus, mis tähendab, et sa eksid“ peab kaduma

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

9. veebruar 2015 kell 20:27



4. septembril 2014 andis Rootsi veebiraadiole Red Ice Radio intervjuu inglise kirjanik ja vandenõude uurija David Icke, kes kommenteeris immigratsiooni ja rassismi teemasid ning rääkis, kuidas kasvavat sisserännet kasutatakse ära konfliktide loomiseks ning seeläbi rahva kontrollimiseks – ja meil on aeg sellest läbi näha. Icke on viimased aastakümned kirjutanud üle 20 raamatu, uurinud universumi saladusi ja jõude, mis manipuleerivad meie reaalsusega. 

 

Vaadates eelmisel aastal avalikuks tulnud suurt pedofiiliaskandaali Rotherhamis, siis millega on siin tegu? Enamus vägistajaid olid väidetavalt Pakistani päritolu ja siin on selgelt näha kahte probleemi: esiteks väidavad võimud, et nad ei julgenud midagi ette võtta, kuna kartsid et neid süüdistatakse rassismis ja teiseks suurendab see juhtum hirmu moslemite ees.

Mõistet “rassism” kasutatakse liiga kergekäeliselt. Ma soovin õiglust ja tasakaalu, kuid seda ei ole. Levinud on arusaam, et kui sind on liigitatud vähemuse hulka, siis võid öelda oma arvamuse teiste kohta ning sind ei mõisteta süüdi, vastupidi see kahjuks aga ei kehti. See ”poliitiline korrektsus“ on kollektiivne mõistusekontroll, mis levib viirusena inimkonnas. Selline ühiskond on ebavõrdne, iga juhtum peab põhinema tõel. Ma ei näe Rotherhamis Pakistani päritoluga inimesi, vaid psühhopaate, keda leidub igas kogukonnas ja kultuuris. See on jahmatav, kui palju psühhopaate on maailmas. Inimesed arvavad, et nad sarnanevad sarimõrvaritega, kuid need on ainult ekstreemsed juhtumid, nagu see siin. Neil puudub empaatia ning sellel ei ole pistmist ühegi isiku nahavärvi, kultuuri või usutunnistusega.

 

Euroopas leidub palju juhtumeid, kus moslemi kogukondade liikmeid proovitakse värvata äärmusrühmitustesse. Kas me ei peaks seda kartma?

Tuleb minna tagasi suure pildi juurde: kui vähesed tahavad kontrollida masse, siis pead kasutama “jaga ja valitse“ taktikat. Näeme sama põhimõtet kõikjal maailmas: osa plaanist näeb ette mängida erinevad kogukonnad, kultuurid ja etnilise taustaga isikud teineteise vastu. Parim viis on panna nad üksteist kartma – miski ei eralda paremini. Kui vaadata ISIS-e lugusid, siis ühelt poolt räägitakse rünnakutest ja kohutavatest sündmustest, mis tulenevad nende haarde laienemisest Iraagis ja Süürias. Teisalt on alltekstiks alati sõnum, et see ei juhtu siin, kus sind pole, vaid seal, kus sa oled.

Inimesi hirmutatakse oma kodus moslemeid kartma – sama valem toimis ka pärast 9/11 rünnakuid, kus sihtmärgiks sobis ükskõik kust pärit tumedama nahavärviga inimene. Kui sildistada väike grupp moslemeid terroristideks, kes raiuvad inimestel päid maha, siis varsti suur hulk inimesi ei vaevu neil enam vahet tegema. Nad hakkavad automaatselt kahtlustama moslemit kui isikut, kes võib kuuluda ISIS-e rühmitusse. Peame kokku tulema ning mõistma, et mõlema poolega manipuleeritakse. See kõik on irooniline, sest lääneriigid lõid selle rühmituse seda ühtlasi relvastades ja rahastades.

 

Arvan, et on loodud ideaalsed tingimused kultuuride kokkupõrgeteks ning tõenäoliselt hakkame seda järjest rohkem nägema.

Täpselt nii, eesmärk on tuua Lähis-Ida olukord Euroopasse ja Ameerikasse. Kui erinevad rahvad on omavahel sõjajalal, siis on seda kõike kontrollida käkitegu. Nende suurim õudusunenägu on ühtsus, kui juut ja kristlane lepivad teineteise erimeelsustega ning mõistavad, kes on tegelikult vaenuõhutamise taga. Rotherhami juhtum võimaldas võtta kollektiivse teadvuse sihiks üks rahvus ning sildistada see. Poliitiline korrektsus on takistanud sealsete hirmutegude lõpetamist, ning mitte ainult seal. See on sama, kui öelda, et selle taga on USA, ei, USA valitsus ning sealgi ainult kabaali (Icke ja paljud teised nimetavad nii globaliste – toim.) hüpiknukud.

Sa rääkisid inimestest, kes liituvad ISIS-ega: sa ei saa kunagi ülehinnata suure hulga inimeste rumaluse mahtu, sest nad lebavad alles hällis on vaimse ja emotsionaalse taseme poolest. Nende mõistus on kaaperdatud juba üsas religiooni, vanemate, valitsuse, koolide ja ka meedia poolt. Neil pole tõenäoliselt terve elu jooksul ühtegi originaalset mõtet olnud. Nagu sõjaväelased, kes on terve oma täiskasvanuea vältel harjunud, et keegi ütleb neile ette, mida teha ning kui nad lõpuks sõjaväest lahkuvad, siis ei tea nad enam, mida teha. Paljud ei tule sellega toime.

Samamoodi on ka nende inimestega, kes tulevad ekstreemse moslemi taustaga perekonnast – nad on harjunud, et kõik on ette kirjutatud. Neil inimestel ei ole enda mõistust, millega vabalt mõelda ja filtreerida informatsiooni ning nad on kõigest etturid kõige ekstreemsemat laadi mängus. Inimesed peavad saama teadlikuks programmist ning kui seda mitte piisavalt teha, siis programm jätkub ning tagajärjed samuti. Kui inimesed ei ärka üles seetõttu, mida nad praegu näevad, siis mis neid üldse üles äratab?

 

Ma armastan teisi kultuure, mitmekesisust, mida me enda ümber näeme. Probleem on selles, et seda proovitakse tuua jõuliselt meieni ning ebameeldivusi, mis sellega kaasnevad, keeldutakse tunnistamast, mis omakorda süvendab probleemi. Nad kõnnivad nagu kass ümber palava pudru, püüdes probleeme varjata, kuid nii muutuvad etnilised küsimused veel suuremaks valukohaks.

Loomulikult, see käib plaani juurde, tulemus oli ammu teada. Kui oled ühiskonna manipulaator, siis kuldreegel on hoida asjad lihtsana. Ära aja asju keeruliseks, kuna nad ei saa sellest aru. Hitler ja teised kollektiivse mõistuskontrolli liidrid teadsid seda väga hästi. Kui tood palju erinevaid kultuure ühele areenile, siis lood midagi väga lihtsat. Nad on selgelt erinevad oma nahavärvi, kultuuri, keele, riiete ja muu poolest, kuid nad on kõik inimesed. See on natuke jalgpallimängu moodi kahe erineva võistkonna ja erinevate särkidega, kuid seal valitseb sama “jaga ja valitse” põhimõte, kus saab mängida mõlema poolega.

Programmid, mille haardes inimesed on, ei lase neil näha maailma tervikuna, vaid osadena. Kõrgemale teadlikkuse tasemele tõustes näeme, et oleme üks lõputu teadvus, kes kogeb elu samamoodi nagu pakistanlane või keskklassi ameeriklane. Siis me mõistaksime, et oleme üks, kuid elame läbi erinevaid kogemusi. Olen viimastel aastatel tähele pannud väga selget eristumist: inimesed, kes ärkavad üles väga erinevatel tasemetel ning neid, kes vajuvad aina sügavamale programmi ning ei suuda enam väljendada oma enda mõtteid või vaateid. Arvan, et järgmised aastad on väga keerulised ning ajavahemikus 2015–2018 otsustatakse meie reaalsuse tulevik.

Viimased paar aastat olen püüdnud haarata suuremat pilti, ühendada oma kultuuri, pärandit, vaadates kodureligiooni ja traditsioone enne, kui ristiusku põhjarahvale tutvustati. Kuidas suhtud brittide kultuuripärandi säilitamisse?

Vaadates inimajaloo ükskõik millist kultuuri, näeme samasuguseid universaalseid teadmisi kõikjal. Loomulikult on neid erinevalt kujutatud, mõnel on lihtsalt teine nimi ja sümbol kui teisel, kuid kõik on teretulnud ja omandatud, sest kõik on osa sellest fantastilisest inimelude ja kogemuste piltvaibast. Minu silmis polnud Briti impeerium nii suur midagi, nad kasutasid ära maid ümber maailma, nagu teised Euroopa riigid seda tegid. Paljudele anti Briti passid, et nad mängiks nende pilli järgi. Henry Kissinger kasutas oma diplomaatias taktikat, kus ütles ühele poolele üht ja teisele teist, et nood omavahel sõda alustaksid. Cecil Rhodes tegi omal ajal sama, ta mängis ühe hõimu teise vastu ning kui üks tuli abi paluma, siis pidi ta Briti impeeriumi tunnistama ning ära andma oma maa ja võimu, nii tehti Lõuna-Aafrikas, Indias jne. See on olnud pikaajaline sündmuste jada, mis on toonud meid siia. Briti impeerium tegi eeltöö, millega peame nüüd tegelema. Ainus viis on kokku tulla ja saada teadlikuks asjadest väljaspool programmi, sest kui seda ei juhtu, siis see jätkab inimühiskonna dikteerimist.

Jõuame tagasi ühe lihtsa sõnani, mis võib muuta kõik: austus. Kui lähed teise riiki, siis austa sealset elu, mitte ära suru oma kultuuri peale. Kõik tahavad domineerida kõikide üle, sundida oma usku teisele peale. Siit see usku pöördumine alguse saabki: sa pead usku vahetama või surema. Miks inimesed ei või lihtsalt nautida oma kultuuri, seda väljendada ja elada nii, et ei sunni seda kellelegi teisele peale. Mentaliteet “mul on õigus, mis tähendab, et sa eksid“ peab kaduma.

 

Arvan, et paljud inimesed viitavad kolonialismiaegadele, kui ütlevad, et Suurbritannia väärib seda, mis tuleb neile multikulturismiga. Peame tunnustama inimloomust ja mõtteviisi, mis sel ajal oli. Sõjad territooriumide ning (maa)varade pärast on kogu aeg eksisteerinud. Lääs oli esimene, kes võttis ette samme keelustada orjus. Ajalugu pole kunagi ühepoolne, kuid need akadeemilised keskkonnad, kust tuleb ka ”poliitiline korrektsus“, kasutavad neid näiteid, et debatt lõpetada. Näiteks kõik, mida Briti impeerium tegi, ei olnud halb: nad ehitasid raudteid ja infrastruktuuri, mis on vastu pidanud tänapäevani. Peame asju vaatama mitme külje pealt ning tunnistama küsimusi, millega seisame vastamisi.

Iroonia peitub selles, et selle globaalse manipulatsiooni taga on samad perekondade võrgustikud, kes olid Briti impeeriumi taga. Nad alustasid sellega ning jätkavad, samamoodi nagu Tony Blairi valitsus tegi, nad on poliitilise korrektsuse algatajad. Nemad lõid selle jada, mida kutsume ajalooks. Briti impeerium kehtestas ennast igal pool, riik riigi järel. Jah, nad ehitasid küll mingi infrastruktuuri, kuid inimestel ei lastud selles kaasa rääkida, nad olid türannid, kes tulid oma võimsamate relvadega ja võtsid kõik üle. Üleüldse, Briti impeerium ei olnud brittide impeerium, vaid kaabli impeerium, mis asus Suurbritannias nagu Ameerika tänapäeval.

Riigid on arvutitöökohad ülemaailmses internetis. Nad ei esinda seda riiki, kus tegutsevad, vaid ennast selles riigis. Sellepärast peab muutus algama inimeste, mitte valitsuse tasandilt. Cameroni valitsus või järgmine peale seda ei ole nende muutuste algataja, sest nende töö on olukorda halvendada. Meil on vaja teadlikkuse puhkemist kaugemale etnilistest piiridest, kuid me ei ole ligilähedalgi sellele, kuhu tahame jõuda.

 

Siinkohal avalduvad topeltstandardid, ühel lubatakse tunda uhkust oma päritolu üle, kuid teisel juhul pannakse lause jutumärkidesse. Peab valitsema võrdõiguslikkus, et kogu inimkond saaks nautida oma mitmekesisust.

Topeltstandardid valitsevad kõikjal. See ongi teadlikkus: oleme ühe ja sama allika erinevad otsad, igaüks on unikaalne. Mitmekesisust tuleks ülistada. Inimesed arvavad, et ühtsus kaotab erinevused ära. Süsteem, milles me elame, on eelarvamuslik ning ebaõiglane. Peame mõistma, et maailma juhivad jõud, kes ei näita ennast avalikkusele ning kelle sihiks on kõik, mitte ainult hindud, moslemid jne. Nende eesmärk on meid jagada ja valitseda.

Pealesunnitud tolerants hakkab vastu töötama loomupärasele tolerantsile. Kui surud midagi inimestele peale, siis nad kaotavad oma loomupärase tolerantsi, mis oleks nendeni jõudnud ka siis, kui nad oleks rahule jäetud. Minu jaoks, kui keegi teeb midagi, siis ma ei näe nahavärvi, religiooni nime, vaid nende loomust, nagu Martin Luther King on öelnud. Praegu aga oleme olukorras, kus mängulaud on kallutatud ning see toob kaasa nurinat ja pahameelt – täpselt nii, nagu see on plaanitud.

 

Kuula tervet saadet siit: Red Ice Radio

David Icke’i kodulehekülg, Icke’i raamatud eesti keeles

David Icke’i intervjuud Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”:
1. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 19.05.2013);
2. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 26.05.2013).

Fotod: redicecreations.com, iforidiot.com, parablevisions.com

 

Toimetas Kirke Hellamaa

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt