Tööstusklappide ja -ventiilide spetsialist: Rahvusvaheline kosmosejaam on tore teater, aga mitte reaalsus!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

9. jaanuar 2016 kell 20:30



Kas oled kuulnud, et viimasel ajal on juhitud palju tähelepanu sellele, et rahvusvaheline kosmosejaam (International Space Station – ISS) ei pruugi olla päris see, mis meile räägitakse ja näidatakse? Alljärgnev on tööstusklappide ja -ventiilide spetsialisti avaldus seoses ISS-iga, mis loeti ette Truth Frequency Radio raadiosaates “Strange world” 25. osas.

 

Selle kirja eesmärk on juhtida tähelepanu tihendite, ventiilide ja aktuaatorite teatud aspektidele, mis on olulised osad kunstlikus keskkonnas ellujäämiseks ja toimimiseks.

Mul puuduvad eriteadmised ISS-i osas, aga ma kinnitan, et olen oma ala spetsialist ning toonitan, et vedelikel ja liikumiskontrollil on kindlad põhimõtted, mida ei saa ignoreerida. Me oletame, et ISS-il on olemas oma veesüsteem, kütusesüsteem, õhusüsteem jne. Kõik need süsteemid vajavad ventiile, pumpasid, tihendeid, aktuaatoreid jne. Kui poleks süsteeme, mis toodavad, saadavad, suruvad, ventileerivad, filtreerivad, ladustavad jne kõikvõimalikke vedelikke ning gaase, oleks elu ISS-i pardal võimatu. Torustikud, pumbad, tsisternid, tihendid ja ventiilid peaksid olema kõikjal üle ISS-i, et tagada vähemalt värske õhk. Tihendid nagu o-rõngad on üliolulised, kui tegeletakse gaaside ja vedelikega. Ventiile on aga vaja gaaside ja vedelike mõõtmiseks, et tagada nõuetele vastavad rõhud. Õhufiltreid on vaja liikuvatele seadeldistele, nagu näiteks robotkäed, luugid jne. Iga asi, mis ei liigu manuaalselt, vajab õhufiltreid. Vaatame nüüd aga, milles on probleem.

 

Tihendid

Levinumad tihendid kosmoserakendustes valmistatakse enamjaolt fluorosüsinikust, üldiselt on selleks ASTM D1418 tüüp 3 elastomeer (kumm), mille klaasistumistemperatuur on kuni –30 °C. Sellised materjalid, mis vastavad uue AMS7287 ja tema eelkäija AMSR83485 spetsifikatsioonidele, on võimelised opereerima temperatuurivahemikus –40 °C kuni +200 °C. Kuigi tegemist on üpris muljetavaldava tegevusraadiusega, asub ISS keskkonnas, kus on oluliselt suurem temperatuuride kõikumine. Olemas on küll spetsiaalsed teflon-tüüpi tihendid, mis peavad vastu veidi suuremale temperatuuriulatusele, aga need ei ole valmistatud painduvatest ega kokkupressitavatest materjalidest. See tähendab, et paaritud komponendid peavad olema valmistatud miljondiktolli tolerantsiga, et takistada tihendit liikumast ja seega lekkimast.

See pole aga sugugi mugav luukidele ja kütusetihenditele, mis on pidevas liikumises. Samuti ei tundu, et tihendid saaksid olla kaitstud tohutute temperatuurikõikumiste eest, sest ISS-i välisküljelt ei paista, et seal oleks vajalikud installatsioonid, mis seda võimaldaks.

Teine probleem tihendite puhul on see, et need kuluvad läbi ja neid peaks regulaarselt välja vahetama. Tihendite hooldus nõuaks aga ööpäevaringset tehnoteenindust ISS-i meeskonnalt. Tihendite väljavahetamise puhul tuleks enne täielikult isoleerida alad, puhastada pinnad, kasutada määrdeid jne; see on ülitäpne töö, sest tihtilugu võib ainuüksi juuksekarv tekitada lekke. Me ei ole mitte kunagi näinud, et ISS-i peal keegi tegeleks selliste ülesannetega. Tihendite väljavahetamise puhul tuleb kasutada ka vasturõhku, aga mul pole õrna aimu, kuidas see saaks funktsioneerida vastu vaakumit, sest meie ei ole midagi sellist kunagi oma töös arvutanud ja minu hinnangul peaks vaakum need tihendid imema avakosmosesse. Ma ei tea, kuidas kütust, õhku, vett jmt ISS-i pardal hoitakse ja liigutatakse. ISS-i tihendid peavad olema täiesti veatud, vajamata kunagi hooldamist ja olles immuunsed temperatuurimuutustele. Põhimõtteliselt peaks olema tegemist nüüdisaegse tehnika imega. Mina kui oma ala spetsialist suhtuksin sellisesse tihendisse tohutu aukartusega.

Ehk teisisõnu ütleb oma ala spetsialist, et mis iganes tehnoloogiat seal ISS-il väidetavalt kasutatakse, pole tema nendest isegi kuulnud, sest need ületavad kõik teadaolevad tehnilised omadused ja tolerantsid.

 

 

Klapid ja ventiilid

Klapid ja ventiilid on hädavajalikud, et tagada ISS-i pardal elu jätkusuutlikkus, see puudutab kütust, õhku, vett, ammoniaaki jne.

 

Väljavõte kosmose ja astronoomia uudisteportaalist www.space.com:

ISS-i aktiivne termiline kontrollsüsteem (ATCS) kasutab vedelike pumpamiseks silmustorustikku. ISS-ile elektrit tootvaid päikesepaneele jahutatakse vedela ammoniaagiga. 2010. aastal ütles üles ammoniaagipump ja astronaudid pidid tegema kosmosekõnni, et see välja vahetada. Sarnane rike ilmnes ka 2013. aastal. Vedelat ammoniaaki tsirkuleeritakse läbi pumpade, mis viib päikesepaneelide jääksoojuse photovoltaik-moodul radiaatorisse, kust see soojus pääseb kosmosesse. See meetod jahutab päikesepaneele.

 

Seega, ametlike allikate kohaselt ammoniaaki pumbatakse, pumpamiseks läheb vaja klappe ja ventiile. Millised klapid suudavad funktsioneerida ekstreemsetes temperatuurides vaakumis? Kuna pumba väljavahetamiseks oli vaja teha kosmosekõnd, siis seega asub see pump kosmose vaakumi mõjuväljas. Siin on aga suur probleem tihenditega. Kuidas viivad nad läbi demagnetiseerimise, kui nad ei ole maandatud? Kuidas said need astronaudid välja vahetada pumba ilma tervet ammoniaagi reservi rõhu alt vabastamata? Kuidas on see võimalik vaakumis? Ma vaatasin seda protseduuri space.com vahendusel ja on ilmselge, et see kõik lavastati vee all.

Klapid vajavad ventileerimist, üleliigne rõhk peab kuhugi minema, kas see lastakse otse kosmosesse? Kas selle käigus mitte ei imetaks kõik vedelikud ja gaasid samamoodi kosmosesse, sest kosmoses pole vasturõhku? Nad ei saa seda rõhku lasta ka ISS-i tavaruumidesse, sest see oleks eluohtlik meeskonnale. Klapid vajavad ka filtreerimist. Kas ISS-is vahetatakse regulaarselt filtreid? Kui filter lõpetab töö ja peatab klapi tegevuse, siis võib see tappa kogu meeskonna. Mõelge, kuivõrd palju tuleb hooldada reisilennukeid.

Mõelge õhupumpade, õhuvahetuse ja tihendite vahetamise programmidele. Klappe tuleb pidevalt hooldada ja välja vahetada. Ja vaadakem nüüd ISS-i selles valguses. Üks pisikene pumbavahetus 2010. aastal ja teine 2013. aastal. Kas NASA omab klappe, mis funktsioneerivad võimatutes keskkondades, ja tihendeid, mis on valmistatud meile mitteteadaolevatest materjalidest? Vaevalt küll. Ehk lühidalt: see, mida nad väidavad, et nad ISS-i pardal teevad, pole võimalik nõnda, nagu nad seda ise kirjeldavad www.space.com lehel.

 

 

Aktuaatorid ehk täiturid

Aktuaatorid on liikuva mehhanismi lihased. Pump on vedelikke ja gaase pumpava mehhanismi süda, mis paneb mehhanismi tööle. Klapid kontrollivad vedelike ja gaaside rõhku ja kogust. Aktuaatorid lükkavad ja tõmbavad, mis annavad mehhanismile liikumise. Neid on kasutatud aastakümneid, mis on andnud tööstusrevolutsioonile edasiviiva jõu. Nad on robotite lihased, mis liigutavad nende jäsemeid. Nemad hoiavad sinu autokapotti üleval, et sina saaksid kontrollida õli. Nemad avavad ja sulgevad luuke allveelaevades. Nemad liigutavad nõelasid, mis koovad vaipu. Nad on kõikjal meie ümber, kus on mehaanilised süsteemid. Mõned neist töötavad suruõhuga, mõned kasutavad hüdraulilisi vedelikke ja mõned on elektrilised. Vaatame neid kõiki.

1) Suruõhuga töötavad täiturid – kuidas saaks need toimida ISS-il? Eelkirjeldatud tihendite nüanss on kindlasti suur probleem. Juba kirjeldasin ka, et aktuaatorid vajavad klappe. Kolbide varred sõltuvad tihendite dünaamikast ja on altid lekkima. Temperatuur on samuti probleemiks. Jäätisetootjad ja metallisepikojad näevad temperatuuri tõttu aktuaatoritega suurt vaeva ja need peavad toime tulema ainult ühepoolse temperatuuriga – kuum või külm. Missugust imetehnoloogiat kasutab aga NASA, et nad tulevad toime mõlema ekstreemse temperatuuriga ja seda veel vaakumis?

2) Hüdraulilised (vedelike baasil) – siin tulevad esile samad probleemid. Lisaks tilguvad hüdraulilised aktuaatorid õli. ISS muutuks ilma pideva hooldusmeeskonnata kohe elukõlbmatuks. Kus hoitakse kõiki neid vedelikke, kuhu neid välja lastakse, kus vahetatakse jne?

3) Elektrilised – NASA ilmselt ütleks, et neid nad kasutavadki. Nad on puhtad ja funktsioneerivad ilma rõhu all olevate aineteta. Aga kuidas toimub hooldus, õlitamine, demagnetiseerimine, mootorite vahetamine, ajamid, rihmad, vooluring, paneelid? Kahtlemata tuleks siin esile rikkeid ja see vajaks pidevat hooldust, seda enam, et neid ei saa maandada (sama käib ka satelliitide kohta, aga see on eraldi teema). Nende komponentide vahetamine ei ole sama mis tolmuimejal otsaku vahetamine.

 

 

Hooldus ja paigaldamine

Viimaseks ja kõige olulisemaks probleemiks ISS-il on see, et neil puudub masinaruum. Kõik dünaamilised süsteemid vajavad hooldust ja paigaldamist. Vahet pole, kui hoolikalt disainitud või koostatud süsteem on, miski vajab alati töötlemist. Kõigil suurtel mereväealustel on pardal masinaruum. Põhjus, miks ma toon allveelaevad näiteks, on see, et nende süsteemid on ISS-iga kõige sarnasemad. Nad liiguvad, on tohutud ning peavad ise hakkama saama vaenulikes tingimustes. Suured veesõidukid peavad olema võimelised parandama, modifitseerima ja välja vahetama kõike. Ka kõige paremate tingimuste juures metall kooldub, poldid kuluvad, tihendid lekivad, keevisliide annab järele, torud mõranevad, elektroonika ütleb üles, mootorid kuumenevad üle, olulised tööriistad lähevad katki, rihmad murduvad, juhtmed saavad viga jne jne. ISS-il ei paista olevat masinaruumi üldse. Kuidas nad selle kõigega toime tulevad? Kas me peaksime arvama, et kõik nende osad on veatud moodulitükid, mis käivad kokku nagu legod? Kas nende kõrval hõljub konteineritäis vahetusosi? Kas neil on kohe käepärast keevitusaparaat, kui selleks on vajadus? Allveelaevadel on kõik need asjad olemas, nad saavad keevitada isegi vee all. Ja tuleohutus! Masinaruumis on alati sädemeid, palju sädemeid. Ja isegi, kui nad suudaksid tirida sinna treipingi, siis oleks see liiga ohtlik ISS-ile… Siin lasi NASA endale kuuli jalga. Lühikeste missioonide puhul (mõned päevad või nädalad) oleks ISS veel kuidagimoodi võimalik, aga kui me räägime missioonidest, mis on kestnud aastaid… Ei! ISS on tore teater, aga mitte reaalsus.

Kokkuvõttes tähendab see aga seda, et ISS ei saa eksisteerida nõnda, nagu meile räägitakse.

 

Toimetas Hando Tõnumaa

 

Allikas: Truth Frequency Radio, “Strange world”

Artikkel ilmus algselt Telegrami 2. paberajakirjas, mis on müügil kõikjal üle Eesti.

Telegram2esikas



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt