Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

USA mereväe allveelaeva elektrotehnika ohvitser: Maal ei ole kumerust

19. november 2015 kell 19:54



040730-N-1234E-002Pärast seda, kui USA mereväelane Sean McCrary astus üles raadiosaates “Strange world” ja rääkis sellest, et tema arvates on Maa lame, võttis saatega ühendust teinegi USA mereväelane. Tänaseks erruläinud mees, kes soovis jääda anonüümseks, kirjutas: “Olen endine USA mereväelane ja elektrotehnika ohvitser ning oma 20-aastase karjääri jooksul aastatel 1988–2008 teeninud aega viiel tuumaenergial liikuval allveelaeval. Ma olen sõitnud praktiliselt igat tüüpi allveelaevadega, mis USA-l on. Mu elu oli lihtne, kuni minuni jõudis info lamedast Maast. Kuulasin intervjuud Sean McCraryga ja hakkasin mõtlema, et meie allveelaevad ei saa ju mitte kuidagi toimida kerakujulise Maa peal. Miks? Sest me ei ole kunagi võtnud arvesse Maa kumerust ega gravitatsiooni, samamoodi nagu seda ei tee ka lennukid ja piloodid.“ Artikkel põhineb saate “Strange world” 23. osal, mille leiad Youtube’ist ja Truth Frequency Radio arhiivist ning ilmus algselt Telegrami 2. paberajakirjas.

 

Mu reaktsioon oli algul täpselt samasugune nagu enamusel, et mis kuradi lollus see lameda Maa teooria nüüd on, aga miski pani mind seda ikkagi uurima ja siin ma nüüd olen. Ma üritasin seda teooriat ümber lükata, aga see ei õnnestunud. Pärast seda, kui sain teada, et 9/11 oli sisetöö, ei usu ma enam mitte midagi, mida valitsus mulle räägib ja seetõttu olen avatud igasugusele uuele infole.

Pärast intervjuud USA mereväelase Sean McCraryga hakkasin mõtlema, kuidas me allveelaevadega sõidame vee all. Võib ju mõelda, et allveelaevade puhul pole mitte mingit vahet, milline on Maa kuju, sest meie sõidame ju vee all ning ainsaks määravaks teguriks on sügavus. Aga peavooluteadus ütleb, et veepind on kaardus koos Maa kujuga, see aga peaks tähendama, et meie laev peaks otse sõites kogu aeg jõudma veepinnale välja, sest kusagil on väidetav Maa kumerus.

Allveelaevad on piltlikult öeldes 115–180 meetri pikkused torud, mida peab pidevalt mõne tunni tagant timmima, sest raskus laevas on jaotatud igas suunas; inimesed liiguvad mööda laeva ringi ja me peame liigutama tasakaalupaakides vett ringi nii, et laev oleks vesiloodis. Me timmime laeva samamoodi, nagu lennukeid otse hoitakse; meil on esitiib, tagumised stabilisaatorid jne. Seega, me timmime allveelaeva, nagu lennuki piloot sätib õhumasina horisondiga tasa. Allveelaevade puhul on mull nullis. Seega, me rihime laeva nii, et kõik oleks nullis ja säilitame samal ajal sügavuse. Vahel on seda raske saavutada, teinekord lihtsam, nõndaviisi ei saa sõita tunde järjest, sest inimesed liiguvad laevas ringi, seega peame kohe liigutama ka vett teise kohta.

Vee all sõitmine on ka selles mõttes sarnane lennukiga lendamisega, et ka vees on erinevad kihid, erinevad veetemperatuurid ja sellest sõltuvalt on ujuvus erinev, laeva kaal on raskem või kergem. Nagu lennukiga lennates tabame turbulentsi, võime laevaga siseneda taskusse, kus temperatuur on erinev, aga laeva puhul on see sujuvam kui lennukiga. Oletame, et sõidad allveelaevaga 60 meetri sügavuses ja navigatsiooniseadmed näitavad, et mull on nullis, siis ei läheks väga kaua aega, kui sa sõidad sügavusest välja, sest laev liigub otse, aga kusagil peaks mängu tulema Maa kumerus. Sel pole mingit pistmist ookeani põhjaga. Peavooluteadus ütleb, et veepinnal peab tulema kumerus, seega peaks allveelaev üsna pea jõudma veepinnale, sest allveelaev liigub ju otse läbi vee. Aga nii ei juhtu, meie laev püsib edasi vee all.

Samamoodi peaks ka lennuk otse horisondil lennates tõusma üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni lendama avakosmosesse välja, juhul kui me oleksime kera peal. Lennukiga lennates saab lukustada elevaatorid, et säilitada kõrgust. Lennukiga lennates peaks kogu aeg kallutama nina alla, et olla gloobusega samal kõrgusel ja mitte lennata ära kosmosesse. Nüüd, kui ma olen lamedat Maad hakanud uurima, olen küsinud väga paljudelt pilootidelt, kuidas nad kompenseerivad gravitatsiooni või Maa kumerust, kui nad lendavad – ja nad ei oska sellele küsimusele vastata, sest keegi pole seda neilt kunagi küsinud. Ma ei ole kohanud veel ühtegi pilooti, kes oskaks nendele küsimustele vastata. Tegu on väidetavalt maailma suurima jõuga, mille tulemusena on tekkinud ka meie planeet, aga mitte ükski piloot ega allveelaeva juht, kes peab säilitama sõiduki kõrgust/sügavust, ei arvesta oma töö käigus mitte kunagi gravitatsiooniga. Kui see on niivõrd võimas jõud, siis miks kõik seda ignoreerivad?

Olen kuulnud, kuidas mõned (mitte piloodid ise) üritavad seda välja vabandada, öeldes, et lennukit ei pea Maa kumerusega allapoole rihtima, kuna gravitatsioon teeb selle töö nende eest juba ise ära. Aga see tähendaks, et piloot peaks pidevalt lennukit ülespoole rihtima, et kompenseerida gravitatsiooni jõudu. Nad peaksid rihtima kas alla või üles, aga nad ei tee kumbagi. See on täielik fantaasia, kui hakata selle peale mõtlema; see, mida nad väidavad, et gravitatsioon suudab teha galaktilises mõttes; kuidas kõik planeedid on elliptilistel orbiitidel, kuidas mõnel planeedil on kaasas kuud ja nad kõik liiguvad ümber Päikese ja seda kõike põhjustab gravitatsioon; ja gravitatsiooni tõttu ei põrka mitte ükski neist omavahel ka kokku – see on täiesti ajuvaba. Aga mida minusugune vend ikka teab, ma olen ainult allveelaeva ohvitser!

 

Maa kumerus on müüt

Kõik räägivad, et nad on olnud alati kursis Maa kumerusega, aga see ei tulnud mitte kunagi kõneaineks ega võetud arvesse oma tööd tehes. See on nagu mingi paragrahv raamatus, millest teatakse, et see eksisteerib, aga mida kunagi ei kasutata. Oma karjääri jooksul sõitsin väga paljudes maailma piirkondades, sealhulgas kaks korda läbi Panama kanali, ja kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis kanali ühest otsast teise näeb väga hästi, seal pole kumerust. Ma sõitsin ka üpris lähedale põhjapoolusele, aga kogu oma 20-aastase karjääri jooksul ei kohanud ma mitte kedagi, kes oleks aega teeninud allveelaevas, mis oleks sõitnud Vaikse ookeani lõunaosas või Atlandi ookeani lõunaosas ehk siis Antarktika vahetus läheduses. Ma ei tea mitte kedagi, kes oleks ekvaatorist lõuna poole allveelaevaga sõitnud. Ühtpidi on see mõistetav, sest USA “vaenlased” asuvad kõik ekvaatorist põhja pool, aga ikkagi on see kummaline, et ma pole niivõrd pika karjääri jooksul kohanud kedagi, kes oleks käinud ekvaatorist lõuna pool.

 

Kas teie ei täheldanud seda, et GPS-i andmed ei vasta reaalsusele?

Kuna meie olime kogu aeg põhjapoolkeral, siis meie seda ei märganud, küll aga puudus vahel GPS-i signaal ligi kaks nädalat, mis on eriti veider, sest väidetavalt peaks GPS töötama ju satelliitide vahendusel. Allveelaevad ei kasuta ka GPS-i esmase navigatsioonisüsteemina, vaid hoopis güroskoopi. Vähemalt kaks korda päevas peame tõusma vee peale, et saada GPS-i signaal ja kontrollida andmeid ning siis läheme alla tagasi. Sellega seoses olen hakanud kahtlema, kas satelliidid ja rahvusvaheline kosmosejaam (ISS – International Space Station) üldse eksisteerivad.

Rahvusvaheline kosmosejaam (ISS)

Rahvusvaheline kosmosejaam (ISS)

 

Intrigeerivad küsimused seoses rahvusvahelise kosmosejaamaga (ISS)

ISS peab tegelema ISS-i ümber oleva atmosfääriga või atmosfääri puudumisega, lisaks peavad nad tegelema ka atmosfääriga, mis on ISS-i sees. Allveelaevades saame atmosfääri rõhu alla viia kuni teatud piirini, sealt edasi oleks see meeskonnale juba ohtlik. Sest atmosfääri rõhk peab olema teatud piiril, et inimesed seal olla saaksid. See on sama nagu kõrgetel mägedel ronimine, sul võib hapnikku olla sama palju kui maa peal, aga atmosfäärirõhk on nii madal, et sa ei saa piisavalt hapnikku kätte.

Kui sul on aga inimesed suletud ruumis, siis need inimesed ise lasevad välja erinevaid gaase, ennekõike karbondioksiidi. Allveelaevades on ka varustus, mis laseb välja karbondioksiidi, iga masin, mis toodab veidigi soojust, annab välja karbondioksiidi. Inimkeha kasutab ära ühes tunnis 0,02 kuupmeetrit hapnikku. Allveelaevas peame seda kõike pidevalt kalkuleerima ja kui me ei tsirkuleeri õhku piisavalt, siis hapnikutase väheneb teatud piirini, normaalne on 25%, aga madalaim lubatud on 17%.

Nad väidavad, et ISS-i peal on hapniku generaatorid, mis peavad tegema hapnikku kiirusel vähemalt 0,02 kuupmeetrit tunnis inimese kohta, et varustada ainuüksi inimestele vajalikku hapnikku, muidu nad sureksid ära. Et seda hapnikku toota, peab hapnikugeneraatoritesse panema puhastatud vett, selle protsessi nimi on elektrolüüs – ehk vool lastakse läbi vee, mis jagab vesiniku ja hapniku.

Nüüd on sul üleliigset vesinikku, mis on aga plahvatusohtlik ehk nüüd pead sa ka sellega tegelema. Kuidas nad sellest siis lahti saavad? Kui nüüd inimesed panna sinna atmosfääri, siis aja jooksul selle atmosfääri rõhk väheneb; neil on seal CO2 ehk vingugaasi kaabitsad, mis kõik puhastavad õhku ja nad peavad nendest ainetest lahti saama. Ainus viis selleks on pumbata need välja ruumist, mis tähendab, et see madaldab rõhku. Seega, kuidas saab ISS kõik need aastad seda rõhku hoida üleval? Seda pole võimalik teha ainult hapnikuga.

Allveelaevad peavad regulaarselt tulema vee peale, et vahetada välja õhk, kuidas teeb seda aga ISS? Juhul kui neil on selleks mingi seadeldis vms, siis miks pole seda juba ammu paigaldatud ka allveelaevadele? Kust saab ISS endale värsket õhku? Keegi peaks seda neile tarnima iga natukese aja tagant.

Ja kus on ISS-i sektorite vahel olevad uksed? Neid polegi mitte kunagi olnud või on need ära võetud. See tähendab, et kui ühes ISS-i sektoris peaks midagi juhtuma, on terve ISS-iga lõpp, kõik saavad surma. Kui ISS-i tabab mikrometeoriit või mistahes kosmoseprügi, siis on terve laevaga kõik. Aga need inimesed seal ISS-is käivad ringi, nägu naerul, T-särk ja polo seljas, aga reaalsuses peaks nende elud olema pidevalt ohus. Peavooluteadus väidab, et meie atmosfääri kohal liigub pidevalt tuhandeid mikrometeoriite, mis prahvatavad vastu Kuud jne, aga ISS-i pihta ei lähe nad mitte kunagi…

Kuidas varustatakse ISS-is inimesi hapnikuga?

Kuidas varustatakse ISS-is inimesi hapnikuga?

Sama kummaline on ka Kuu missioonide kaadrid, kus astronaudid mängivad golfi ja laulavad. Mõelge, kui sa reaalselt oled Kuu peal, kus keegi varem käinud pole ja kõik keskkonnatingimused on teised, siis kas nad ei peaks mitte käima varvukil, et nad ei komistaks jne – mis juhtub siis, kui su skafander katki läheb? Nemad on aga rõõmsad ja mängivad golfi. See kõik on ilmselgelt telestuudios lavastatud.

Vaadakem reaalsust, mitte kunagi pole ükski satelliit teinud pilti linnast, mis oleks tagurpidi. Nad räägivad, et Marsile minnakse lähiaastatel, kuigi nad pole suutnud Kuu peal käia üle 40 aasta. Vaadakem, kes rajas NASA ja millise pettusega tegemist on. Kui Kuu missioonid olid lavastatud ja nad ilmselgelt olid, siis igaüks, kes seda natukenegi uurib, jõuab samale seisukohale.

Väidetavalt oleme me suure kera peal, mis pöörleb 1600 km/h ja tiirleb ümber Päikese jne, aga miks siis need tohutud kiirused ja pöörlemine ei mõjuta güroskoope? Kui güroskoop on pandud pöörlema, siis selle tsentrifugaaljõud paneb ta käituma kui antigravitatsiooni protsessiooni. Nad püsivad ühes suunas, kui nad on teatud pöörlemiskiiruse saavutanud. Kui meid mõjutab gravitatsioon, mis suudab hoida Maad elliptilisel orbiidil, siis miks ei nihuta Päikese jõud kõiki meie instrumente paigast ära? Ma soovin teada, miks meile ei mõju pretsessioon (pöörleva objekti pöörlemistelje orientatsiooni muutumine – toim.)?

Kui võtta korralikult balansseeritud autoratas ja lisada sellele mõni gramm raskust ükskõik mis kohta, siis läheb see ratas balansist välja. 2013. aastal liigutasime aga meie (inimesed) füüsilist raskust ühest piirkonnast teise ja viisime Hiinasse: 930 miljonit tonni terast, 17 miljonit tonni sütt, 150 miljardit kuupmeetrit vett, 30 miljonit tonni naftat… kui nimetada vaid need neli asja. Kui me oleme väidetavalt selle pöörleva kera peal, siis miks me ei tunne kunagi, et meie Maa oleks balansist väljas, kuigi me liigutame pidevalt tohutuid raskusi ühest kohast teise?

 

Allikas: Truth Frequency Radio

Artikkel ilmus Telegrami 2. paberajakirjas, kus lameda Maa teemadel saavad sõna ka mereväelane ja raketisüsteemide instruktor, lennuinstruktor, maamõõtja, tööstusehituse spetsialist ja paljud teised.

Telegram2esikas

 

 

 

 

Lame Maa Eesti Facebookis

 

Toimetas Hando Tõnumaa