Hirmu psühholoogia: mida ja kuidas me kardame

6. november 2013 kell 15:34



Haunted_House_by_HalcyonCrossPsühholoogias on oluline vahet teha emotsioonidel ja tunnetel. Hirm liigitatakse psühholoogide poolt sageli emotsiooniks, kuid see on inimese jaoks niivõrd iseloomulik omadus, et seda võiks liigitada ka lihtsalt tundeks. Emotsioonide ja tunnete vaheline piir on sageli hägune. Aga kuna emotsioonid koosnevad tunnetest ja keha reaktsioonidest, siis hirm on kõigi ärevuste ja foobiate baaskomponent.

 

Emotsioonid on komplekssed vaimsed ja füüsilised protsessid, mis hõlmavad tundeid. Need koosnevad vaimsest või psühholoogilisest komponendist (tundest) ning kehalisest reaktsioonist. Seega on tunded emotsioonide lahutamatu osa.

Tunne on ainult psühholoogiline ning sellega ei kaasne kehalist reaktsiooni. Seega, hirm võib olla nii tunne kui ka emotsioon. Näiteks eksamihirmuga võib kaasneda kiirenenud südametöö, higistamine ja paljud muud kehalised reaktsioonid. Kuid hirm võib olla ka lihtsalt lihtne üldine ja isegi teadvustamata tunne, millega ei kaasne kehalist reaktsiooni.

 

Kas teadvustatud või alateadlik?

Hirmu tundena võib olla keeruline tuvastada, kui sellega ei kaasne märgatavaid füüsilisi reaktsioone nagu emotsiooni puhul. Ärevust see-eest peetakse emotsiooniks, kuna see tekib sisemiselt arvatava ohu kartuses erinevalt hirmust, mis on vastus välisele stiimulile. Hirmu võiks defineerida kui välist emotsiooni või tunnet, millega võib kaasneda kehaline reaktsioon ja mis võib olla teadlik või alateadlik.

Hirmu psühholoogia peaks eristama hirmu kui emotsiooni ja hirmu kui tunnet. Samuti on oluline eristada, kas see on teadvustatud või alateadlik, kas sellega kaasneb kehaline reaktsioon ning hirmu komponenti ärevuses ja foobiates. Selline eristamine on oluline selleks, et mõista, miks hirm tekib, millised on kehalised reaktsioonid tugeva teadvustatud hirmu emotsiooni puhul ning kuidas see erineb hirmutundest, millega ei kaasne kehalist reaktsiooni ja mis on suurema tõenäosusega alateadlik kui teadlik.

 

Hirmu välised ja sisemised tegurid

Oletame näiteks, et sul on alateadlik hirm vanade hooletusse jäetud ja kummituslike majade ees ning sa näed neid sageli unes. Selline unenägu iseenesest võib põhjustada kehalist reaktsiooni hirmule, kuid sellises olukorras ei pruugi olla ilmselge, et reaktsiooni põhjustajaks on hirm. Sellisel juhul on hirm alateadlik ning lihtsalt üks tunne, mis manifesteerub unenägudes.

Füüsilise reaktsiooniga on sel juhul seotud unenägu, mitte hirmutunne. Mõned psühholoogid leiaks siinkohal, et see “hirm“ on defineerimata ärevus, aga kuna nad identifitseeriks sellises olukorras ka ärevuse põhjuse, milleks on hirm kummitavate majade ees, on tegemist siiski välise hirmu, mitte sisemise ärevustundega. Hirm on igal juhul põhjustatud välisest tegurist, olgu see siis defineeritav tunde või emotsioonina.

 

Tunnete ja emotsioonide eristamine on keeruline

Tunnete ja emotsioonide eristamine on sama nagu püüd eristada avakosmoses meteoore ja asteroide ning see eristamine eeldaks väga põhjalikku analüüsi mõistuse erinevate kihtide kohta. Praegusel hetkel puudub meil piisav raamistik ja teaduslik tõendusmaterjal, mis aitaks sellist eristamist lihtsamaks teha. Teadvuse uurimisel on emotsioonide subjektiivsed aspektid väga olulised ning asjakohased uuringud on näidanud, et inimeseks olemise tuumaks on tunded ja olemise subjektiivne aspekt.

Hirmu psühholoogia teema puhul on oluline mõista, miks inimesed tunnevad hirmu ja millised võiksid olla terapeutilised suunad selle jaoks. Hirmu võiks iseloomustada üldise alateadliku ebamugavustundena või siis komplekssema emotsioonina nagu ärevus. Samuti kuuluvad siia foobiad, mis on püsivad patoloogilised hirmud mingite kindlate objektide või olukordade suhtes. Need on väga tugevalt väljendunud hirmud, millega kaasnevad tõsised füüsilised reaktsioonid.

 

Hirmu tüübid

Hirm kui emotsioon – hirm, millega kaasneb kehaline reaktsioon, viitab tugevale emotsionaalsele vastusele situatsiooni, eseme või sündmuse suhtes. See saab alguse tundest, millele järgneb füüsiline reaktsioon. Selline hirm, mille puhul inimene on emotsioonist teadlik ning reageerib sellele tugevalt, on enamasti emotsionaalne vastus, mille puhul hirm manifesteerub tugeva emotsioonina.

Hirm kui tunne – hirm võib esineda ka lihtsa subjektiivse tundena, rahutuse või alateadliku ohu tajumisena, millega ei kaasne tugevat kehalist reaktsiooni. Hirm kui tunne leiab alateadliku väljapääsu unenägudes, keelevääratustes ja tähelepanuhäiretes.

Hirm kui ärevus – hirmutunne võib olla ka ärevuse subjektiivseks baasiks. Ärevus saab samuti alguse hirmust, kuid see on valdavalt alateadlik, sisemine ja üldine hirmutunne. Kuid hirm kui ärevus erineb hirmust kui tundest selle poolest, et sellega kaasnevad spetsiifilised kehalised reaktsioonid.

Hirm kui foobia – foobiana esinev hirm koosneb püsivast patoloogilisest emotsionaalsest vastusest spetsiaalsele objektile või sündmusele. Erinevus ärevuse ja foobia vahel on see, et foobiad on alati välisest stiimulist tingitud ning ärevus sisemisest. Foobiaid ei käsitleta emotsioonide, vaid patoloogiliste reaktsioonidena, mida väljendatakse liialdatult ning ekstreemselt. Foobiaga inimesel võib tekkida paanika seisund, mille teket mõjutab ka foobiale iseloomulik kontrollimatu kehaline reaktsioon.

Psühhoteraapias on vajalik mõista hirmu päritolu ning seda on võimalik tuvastada neuroloogiliste uuringute, kehaliste reaktsioonide ja vaimsete seisundite uurimise kaudu. Hirm kui lihtne tunne või kompleksne emotsionaalne reaktsioon peaks olema igas olukorras identifitseeritud.

 

Allikas: Waking Times

Foto: wallconvert.com

 

Toimetas Katrin Suik