Iidne vähiliik valab inimeste nimel verd

28. veebruar 2014 kell 19:30



horseshoe crab blood harvestOdasabad on eelajaloolise välimusega loomad, kes on Maad asustanud juba umbes 475 miljonit aastat. Igal aastal kogub USA biomeditsiini tööstus farmaatsiatööstuse tarbeks ligi miljoni elava odasaba verd, mida eelkõige kasutatakse vaktsiinide ja meditsiinitehnika puhastamiseks. Odasabade kogumine vere võtmise eesmärgil muudab aga viimaste uuringute järgi loomade käitumist ja psühholoogiat, mille tulemuseks on ka iidsete vähiliste populatsiooni kahanemine.

 

Odasabade veri on silmnähtavalt eriline: see on sinine. Olulisem veel on aga vähiliste vere puhul selle amöbotsüüdides (amöboidse kujuga liikuvad rakud) leiduv kemikaal, mis aitab tuvastada väiksemaidki jälgi bakterite olemasolust ning eraldab need siis geeljateks trombideks.

Selle bioloogilise omapära ärakasutamiseks lõhuvad farmaatsiaettevõtted odasabade hemolümfide želeerivad valgud, mida kasutatakse kõikide verega kokku puutuvate lahuste saaste väljaselgitamiseks. Kui testitavas vedelikus on ohtlikke bakteriaalseid endotoksiine, suudab odasaba vere ekstrakt selle avastada ja muuta “geeliks”. Kui testitavas aines saastet ei leidu, siis hüüvet ei toimu ning lahus on seega bakteritevaba. Tegemist on lihtsa ning peaaegu silmapilkse testiga, mida krabiliigi nime järgi (Limulus polyphemus) on hakatud kutsuma LAL-testiks ehk siis Limuluse amöbotsüütide lüsaadi testiks.

Praegusel ajal on odasabade test farmaatsiatööstuses äärmiselt tähtsal kohal. PBS-i dokumentaalfilmi järgi peavad kõik USA tervishoiu ja toiduaineameti poolt registreeritud ravimid, kirurgilised implantaadid olema LAL-testi läbinud.

 

Odasabade populatsiooni kahanemine

Odasabad elavad Atlandi ookeani lääneosa ja Vaikse ookeani rannikuvetes, kus meri uhub neid Põhja-Ameerika ja Kagu-Aasia kallastele. Veetes suurema osa aastast nähtamatuna sügavas kaldalähedases vees, ilmuvad odasabad kindlal ajal aastas teatud randadele Marylandi ja Virginia rannikul. Nad peatuvad üsna kalda lähedal ning kui soovivad paljuneda, ujuvad nad madalasse vette, kust krabikogujatel on neid kerge püüda.

Biomeditsiini tööstus ei ole aga ainus, kes on odasabadest aegade jooksul huvitatud olnud. Juba koloniaalajal oli “vähiline väetis” põldude rikastamisel olulise tähtsusega. 20. sajandil sai vähilistest väetise tegemine USA-s Delaware Bays organiseeritud tootmisharuks, mille tarbeks koguti miljoneid krabisid. Püütud krabid aurutati ning kasutati põldudel, ülejäänud krabid aga söödeti sigadele.

1970. aastateks kahanes ogasabade populatsioon märgatavalt, mistõttu ka väetisetööstus kahanes ning lõpuks tegevuse lõpetas. 1990. aastatel hakkasid ogasabasid uuesti püüdma kalamehed, kes avastasid, et ogasabasid on hea kasutada söödaks suurte meretigude püüdmisel. Tänapäevane biomeditsiini tööstus vajab aga odasabade verd isegi varasema püügiga võrreldes tohututes kogustes. Neurobioloogia professori Chris Chaboti sõnul võetakse ogasabadelt ära ligi 30 protsenti verd ning keskmiselt 20 kuni 30 protsenti krabidest ei jää seetõttu ellu.

 

Kuidas verevõtmine ogasabasid mõjutab

Biomeditsiini tööstuse ogasabade kogujad viivad krabid peale nende püüdmist laborisse, kus nad augustavad loomade südame lähedal asuvat kudet ning lasevad välja keskmiselt 30 protsenti nende verest. Pärast seda viiakse ogasabad tagasi ookeani, kuid võimalikult kaugele oma algupärasest leiukohast, et vältida samade loomade teistkordset kasutamist. Kogu protsessile kulub umbes 24 kuni 72 tundi.

Tööstuse sõnul ei sure kuigi palju loomi ning seetõttu ei näe nad enda tegevust probleemsena. Ometi on uurimuste käigus siiski teatud probleeme märgatud. Kohtades, kus ogasabasid biomeditsiinilistel eesmärkidel eriti suurtes kogustes korjatakse, nagu näiteks Massachusettsis Pleasent Bay piirkonnas, ilmub viimasel ajal järjest vähem ogasabasid kudema. Kas ehk mõjutab verevõtt loomi ikkagi vaatamata sellele, et see neile surmav ei olnud?

New Hampshire’i ja Plymouthi riikliku ülikooli teadlased avastasid, et verevõtmine muudab loomad uimaseks, aeglasemaks ning suure tõenäosusega ei järgi nad ka enam oma kaaslastega samu loodeid. Teadlased järeldasid, et “verd andnud” emased ogasabad paaritusid oma liigikaaslastest vähem. Seega, ehkki verevõtmine ning loomade tagasi vette laskmine on kindlasti parem kui nende tapmine, näitab uurimus, et ka see veri ei saa inimeste kasutusse tagajärgedeta. Pole teada, mis mõjub ogasabadele halvemini, kas verevõtmine, transport või lihtsalt fakt, et neid hoitakse laborites  eemal nende loomulikust elukeskkonnast.

Pole veel teada, kas ogasabasid hakatakse tulevikus viimaks kaitsma nende enda, teiste loomade või inimeste huvides. Ehk arendatakse lõpuks välja ka sünteetiline LAL-testi asendaja.

 

Allikad: The Atlantic, EarthWise, Science Newsline, Science Daily

Foto: tywkiwdbi.blogspot.com

 

Toimetas Hendrik Mere