Kiirlugemine internetis mõjutab tekstisse süvenemise oskust

23. aprill 2014 kell 11:30



reading-news-on-tabletsTäiskasvanute keskmine internetis viibimise kestus erinevate seadmete kaudu on rohkem kui viis tundi päevas. Võrreldes 2010. aastaga on see aeg pikenenud kolme tunni võrra. Kognitiiv-neuroteadlased hoiatavad, et inimestel näib välja arenevat digitaalne aju uut tüüpi ühendustega, mis võimaldab kammida läbi veebis leiduvast infotulvast. See alternatiivne lugemise viis konkureerib traditsioonilise süvenenud lugemise jaoks vajalike närviühendustega, mis on mitme aastatuhande jooksul välja kujunenud.

 

Nagu paljud teised iga päev internetis surfijad, on ka Claire Handscombe seda tüüpi lugeja, kes ei pühendu kuigi põhjalikult loetavale tekstile. Ta klikib linkidel, mida postitatakse sotsiaalmeedias, loeb paar lauset, libistab silmad üle huvipakkuvate sõnade ning muutub siis rahutuks, liikudes edasi järgmisele veebilehele, kus ta tõenäoliselt ei kuluta samuti pikemalt aega. Handscombe, kes on loova kirjutamise tudeng, ütleb, et ta ei veeda enamasti lugedes rohkem aega kui mõned sekundid. See ei kehti üksnes veebikeskkonnast lugemise kohta, vaid ta on avastanud, et käitub samamoodi novelli lugedes: silmad libisevad üle sõnade, kuid tegelikult ei saa sa aru, mida nendega öeldakse.

Kognitiiv-neuroteadlaste jaoks on Handscombe’i kogemus ühtaegu põnev ja samas ärevust tekitav teema. Teadlased hoiatavad, et inimestel näib välja arenevat digitaalne aju uut tüüpi ühendustega, mis on loodud selleks, et kammida läbi veebis leiduva informatsiooni tulvast. See alternatiivne lugemise viis konkureerib traditsioonilise süvenenud lugemise jaoks vajalike närviühendustega, mis on mitme aastatuhande jooksul välja kujunenud. Tuftsi ülikooli kognitiiv-neuroteadlane Maryanne Wolf ütleb: “Olen mures, et pealiskaudse lugemise harjumus mõjutab meid siis, kui peame lugema rohkem süvenemist nõudvat materjali.“

 

Aeglase lugemise” liikumine

Lugemissõbrad ja teadlased rõhutavad “aeglase lugemise”  liikumise vajalikkust, mis võtab eeskujuks “aeglase toidu” liikumise. See tähendab lahingut mitte ainult pealiskaudse kiirlugemise vastu, vaid ka pideva kiusatuse vastu kontrollida sotsiaalmeedias toimuvat ja e-posti iga kord, kui telefon või muu seade piuksatab.

Teadlased tegelevad praegu sellega, et saada paremat pilti, millised on erinevused veebikeskkonnas ja paberil lugemise vahel ning mida need muutused võivad kaasa tuua keerulisema materjali mõistmisel nii tööl kui ka koolis. On väljendatud muret, et laste võime kiiresti õppida tundma erinevaid elektroonilisi seadmeid võib piirata nende sügavuti lugemise väljaarenemist, kuna aju on kogu inimese eluea vältel plastiline, kohandudes elustiilile.

Wolf, üks maailma juhtivaid lugemiseksperte, avastas, et ka tema aju on kohanenud. Pärast seda, kui ta oli päev otsa lugenud lehekülgede kaupa materjali internetist ning töötanud läbi sadu e-kirju, üritas ta ühel õhtul lugeda Hermann Hesse “Klaaspärlimängu”. Ta leidis, et ei suuda sundida ennast aeglasemalt lugema, vaid lasi ka paberraamatut lugedes silmadega üle lehekülje, et noppida tekstist välja võtmesõnu ja leida võimalikult kiiresti maksimaalselt informatsiooni.

 

Aju kohanemine lugemisega

Inimese aju ei ole algselt loodud lugemiseks. Lugemise jaoks ei ole olemas spetsiaalseid geene, nagu meil on keele või nägemise jaoks. Kuid alates egiptuse hieroglüüfidest ja foiniikia tähestikust, Hiina paberi ja Gutenbergi trükipressi kaudu, on meie aju kohanenud lugemisega. Enne internetiajastut oli lugemisharjumus lineaarne – ühele leheküljele järgnes teine. Teksti sisse integreeritud pildid ei viinud tähelepanu oluliselt kõrvale. Trükitud kirja lugemine andis meile suurepärase võime meenutada, kust leida võtmetähendusega info asukohta, meenutades lihtsalt seda, kuidas tekst ja pildid olid raamatus asetatud.

Internet on teistsugune. Seal on nii palju infot, hüperlinke, teksti kõrval vilkuvaid videosid ja interaktiivset materjali, et meie ajus moodustuvad uued ühendused sellega toimetulemiseks, skaneerides teksti, otsides võtmesõnu ja kerides kiiresti üles ja alla. See on mittelineaarne lugemine, mida on dokumenteeritud ka teadusuuringutes. Osa teadlaste arvates on sellist laadi lugemise viis sisse tungimas ka teiste vahenditega töötamise viisi. Texase ülikooli professor Andrew Dillon, kes uurib lugemist, leiab, et me veedame nii palju aega teksti kiiruga läbi kammides, et kui istume maha, et raamatut lugeda, siis tuleb see lehelt-lehele hüppamise harjumus kaasa. “Oleme uues informatsioonikäitumise ajastus ning hakkame nägema selle tagajärgi,” sõnab Dillon.

 

140 tähemärgi pikkune mõttemaht?

Inimesed on aina enam hakanud märkama, et raamatute analüüsimisel raamatuklubides leitakse mitmeid olulisi detaile, mis on paljudel lugemise käigus märkamata jäänud. Raamatut lugedes skaneeritakse silmadega lehte, otsides võtmesõnu, samuti nagu tehakse seda arvutiekraanilt infot leides. Keerulise konstruktsiooniga põimlausete lugemine valmistab aina enam raskusi, kuna internetis kasutatakse peamiselt lühemaid selgeid lauseid ning keerulisemates lausetes on sageli hüperlingid taustainfole, mis aitavad teksti mõista. Paljude ülikoolide keeleteaduste osakondades on täheldatud, et üliõpilastel on raskusi klassikaliste teoste lugemisega. Kas meie aju muutub Twitter-ajuks, mille mõttemaht piirdub 140 tähemärgiga?

 

Erinevat tüüpi lugemisharjumused võiks üksteist täiendada

Juba on tehtud ka huvitavaid uurimusi selle kohta, kuidas mõjutab tekstist aru saamist see, kas me loeme seda ekraanilt või paberilt. 2012. aastal Iisraeli teadlaste poolt avaldatud uuringus vaadeldi inseneriteaduse üliõpilasi, kes olid üles kasvanud ekraanide maailmas. Uuriti, milline on tekstist aru saamise võime, kui sama teksti lugeda ekraanil või paberil ja olukorras, kus on ajalimiit ülesande täitmisel. Õpilased ise arvasid, et nad saavad ekraanilt loetavast paremini aru, kuid nad eksisid. Nende võime teksti mõista ja sellest õppida oli parem, kui nad lugesid seda trükituna.

Teadlased leiavad, et erinevat tüüpi lugemise erinevusi peaks põhjalikumalt uurima ja neile erinevustele peaks hariduses tähelepanu pöörama. Mõlemat tüüpi lugemisel on oma eelised ning meil on potentsiaal selleks, et kujundada aju, mis suudab mõlemaga toime tulla. “Me ei saa minna tagasi,“ leiab Wolf. Peaksime lugema lastele raamatuid ja paluma ka neil seda teha ning samal ajal järk-järgult suurendama nende kaasatust digitaalajastusse. Wolf kirjeldab, et võttis teadlikult ette süvenenud lugemise harjutamise ning tal võttis aega kaks nädalat, et õppida taas raamatu lugemist aeglaselt nautima. Me ei tohiks kiirlugemise ja infovoogude ajastul unustada võimet võtta aeg maha, rahulikult lugemist nautida ja loetu üle järele mõelda.

 

Loe pikemalt selle kohta, mida internet meie ajuga teeb Nicholas Carri raamatust “Triiv madalikule“ (The Shallows):

Raamatukoi, The Shallows

 

Allikad: Washington Post, The Guardian

Foto: cimation.com

 

Toimetas Katrin Suik