Laama lagunematu keha müsteerium on jäänud teadlastele mõistatuseks

14. november 2014 kell 16:45



ItigelovMaailmas esineb palju müstilist, mida püütakse üha areneva teaduse abiga loogiliselt seletada. Müstika valdkonda kuulub ka 12. Pandido hambo-laama (1852–1927) keha, mis ei näita lagunemismärke, kuigi hambo-laama suri juba ligi 90 aastat tagasi. Tema keha on uurinud nii mungad, teoloogid kui ka kohtumeditsiini eksperdid ning kõik nad on jõudnud ühele järeldusele: surnukeha seisund vastab vaid 1236 tundi surnud olnud kehale.

 

Daši-Doržo Itigelov alustas 16-aastaselt õpinguid Ana datsanis, tudeerides filosoofiat ja Tiibeti meditsiini. 1912. aastal valiti ta 12. Pandido hambo-laamaks ehk Venemaa budistide peaks. Ta rajas tsaariarmeele mitmeid hospitale, kus ravitsejateks olid tohter-laamad. 1917. aastal autasustas tsaar Nikolai II teda Püha Stanislavi ordeniga.

1926. aastal soovitas hambo-laama kõikidel budistidel Venemaalt lahkuda, kuna kiirelt leviv “punane õpetus” oli asunud budismi Venemaal hävitama. Järgmisel aastal, 75-aastasena, palus ta munkadel teha algust tema matmisrituaali ja meditatsiooni ettevalmistustega, kuid laamad keeldusid esialgu. Alles siis, kui ta alustas üksinda mediteerimisega, liitusid temaga teised ning rituaal kestis niikaua, kuni ta keha muutus elutuks.

 

Korduv väljakaevamine ja eksponeerimine

Hambo-laama oli munkadele jätnud testamendi, kus olid kirjas täpsed juhendid tema matmiseks. Tema soov oli saada maetud lootoseasendis istuvana ning iga paarikümne aasta pärast üles kaevatud. Hambo-laama keha maetigi istuvas asendis männipuust kirstu ning 1955. aastal korraldati surnukeha esimene üleskaevamine. Selle viisid läbi tollane hambo-laama Darmajev koos paari teise laamaga ning kuigi surnukeha oli olnud hauas juba 30 aastat, ei avastatud sellel mingeid lagunemise tundemärke. Kuna tol ajal ei oleks nõukogude võim lubanud surnukeha hauast eemaldamist ja kaeti haud uuesti, kuni 1973. aastal teostati uus lahtikaevamine. Ka siis otsustati haud taas sulgeda ning järgmine – ja viimane – üleskaevamine toimus 2002. aastal.

Uuel aastatuhandel oli budistidel võimalus surnukeha lõplikult välja kaevata  seda sündmust tunnistasid kümned pealtvaatajad, fotograaf ja kohtuekspert. Kuigi Itigelovi keha oli olnud hauas juba 75 aastat, oli see jätkuvalt äärmiselt heas seisundis. Keha viidi Ivolga datsanisse, kus hambo-laama Ajušejev otsustas, et seda näidatakse kõigile huvilistele seitsmel päeval aastas.

 

Keharakud sarnanevad elusa keha rakkudega

2004. aastal uuris Vene riikliku kohtumeditsiini keskuse professor Viktor Zvjagin Itigelovi keha, võttes analüüse juustest, nahast ja küüntest. Selgus, et proovide järgi vastas Itigelovi keha seisund kõige rohkem vaid 36 tundi surnud olnud kehale. Zvjagini sõnul võrreldi Itigelovi rakke ka elavatelt võetud proovidega, mille võrdlemine näitas, et ligi 90 aastat surnud olnud keha rakud sarnanesid pigem elusatele rakkudele – sellele viitasid ka rakutsütoplasma olek ja rakutuumade säilimine. Venemaa riikliku humanitaarülikooli professor Galina Jeršova, kes uuris samuti Itigelovi keha, leidis omakorda, et kuigi hambo-laama keha ei ole elus, on võimalik, et ta pole ka päris surnud, vaid mingisuguses teistsuguses, anabioosi sarnases seisundis. Ta usub, et Itigelov maeti tegelikult elusalt ning et ta oli ka hauas mõnda aega veel elus.

Teadlased leidsid, et kuna Itigelovi keha ei olnud mingil viisil mumifitseeritud ega muul viisil säilitatud, tuleb kindlasti jätkata selle uurimist. 2007. aastal korraldati Itigelovi keha uurimiseks isegi rahvusvaheline konverents, kus tegeleti  ka Itigilovi vana-mongoolia keeles kirjutatud raamatu dešifreerimisega.

Itigelovi keha hoitakse avatud ruumis, kontaktis teiste inimestega ja tavalistes tingimustes. Munkade sõnul pole seda mõjutanud lagunemine ega muud protsessid ning et sellise ime kaudu jättis Itigelov sõnatu sõnumi kogu maailmale. Budistid usuvad, et Itigelov puhastas oma keha mediteerimise teel sellise ulatuseni, et see on rikkumatu. Skeptikud muidugi imedesse ei usu, arvates, et kasutatud on siiski mingisuguseid mumifitseerimistehnikaid.

 

Allikad: The New York Times, The Buddhist Channel 1, 2, 3, Wikipedia

Foto: Wikimedia Commons

 

Toimetas Marlen Laanep