Kaltsiumilisandite tarbimine suurendab südamehaiguste riski

23. september 2013 kell 18:15



500_mg_calcium_supplements_with_vitamin_DAjakirjas Nutrients avaldati põhjalik uuring kaltsiumi mõjude kohta südame-veresoonkonnale, mis tõstis esile tõsiseid, ent paraku alahinnatud terviseriske: uuringust selgus, et kaltsiumilisandid võivad suurendada infarkti riski 27–31% ja insuldi riski 12–20%.

 

Uuringu aluseks olid juhusliku valiku alusel läbi viidud platseebo-kontrollitud katsed, mille põhjal ei ilmnenud kaltsiumilisandite kahjuliku mõju vähenemist, kui seda manustati koos D-vitamiiniga. Uuring tõi esile, et suurenenud südame-veresoonkonna riskid seoses kaltsiumipreparaatidega on kooskõlas eelnevate epidemioloogiliste vaatlustega, mille kohaselt suurem kaltsiumi hulk kehas on seotud südame-veresoonkonna haigustega normaalse tervisega inimeste hulgas.

Uurijad märkisid, et kaltsiumipreparaatide manustamisel ilmnes mitmeid võimalikke patofüsioloogilisi mehhanisme, sealhulgas mõjutas see veresoonte lupjumist, veresoonte rakke, vere hüübimist ja kaltsiumitundlikke retseptoreid. Nad jõudsid järeldusele, et luudega mitte seotud riskid ületavad kasu, mida luud nendest preparaatidest saavad.

Tervet uuringut saab vaadata PubMed Centralist, mis on tasuta digitaalne teaduskirjanduse täistekstide andmebaas biomeditsiini ja bioteaduste valdkonnas.

 

Küsitavad luutiheduse normid

Varasemates PubMed Centrali artiklites on kõne all olnud lubjakivil, kondijahul ja austrikestadel põhinevate ja praegu turul ülipopulaarsete kaltsiumipreparaatide kardiotoksilisust, aga ka luude mineraalitiheduse normid, mis on kinnitatud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt 1990-ndate keskel, mis sisuliselt klassifitseerisid vananemise kui haiguse, kasutades noore täiskasvanu (25-aastase) luid vanemate naiste standardina. Selle tulemusena öeldi miljonitele asümptomaatilistele naistele äkitselt, et neil on uus luuhaigus nimega osteoporoos ja miljonitel diagnoositi pre-osteoporoos või osteopeenia, mis on täiesti üleliigsed haiguste klassifikatsioonid, mis ei toetu arvestatavatele bioloogilistele ega füsioloogilistele faktidele.

See uus ülevaade on ainult näide edasisest vajadusest muuta paradigmat, kuidas me mõistame ja vaatleme naiste tervise küsimusi. Esiteks tuleb mõista, et osteoporoos, teisisõnu nõrgad ja mõranemisaltid luud, ei ole põhjustatud lubjakivist saadava kaltsiumi puudusest. Samuti pole see tingitud kaltsiumirikka piima puudusest, kuigi piimatööstus on kulutanud palju aega ja energiat, et veenda avalikkust kaltsiumiga rikastatud piimatooteid tarbima.

Samal ajal, kui mõni saab kindlasti tõsta luude mineraalitiheduse taset, kasutades kaltsiumipreparaate, üle tarbides kaltsiumirikkaid piimatooteid või koguni bisfosfonaatidega keemiaraviga, võib selle tulemusena väheneda hoopis luu kvaliteet ja seega ka patsiendi eluea pikkus tervikuna. Ühtlasi on väga oluline märkida, et nüüd on olemas uuring, mis tõestab, et kaltsiumipreparaadid võivad suurendada puusaluumurru riski.

Lisaks eelnevale surevad naised USA-s ja teistes lääneriikides peamiselt südamehaigustesse või vähki, mitte tüsistustesse, mis on seotud luumurdudega (vt naiste surmapõhjuste nimekirja aastal 2009). Osteoporoos ei ole isegi kümne esimese hulgas. Kuivõrd kaltsiumipreparaadid suurendavad naiste südamehaiguste riski, on nende kasutamine tõsine terviserisk.

 

Luude hõrenemine on loomulik protsess

Arvestades seda, et peaaegu neljandik naistest sureb südamehaiguste tõttu, on selle riski vähendamine äärmiselt oluline. Seega, Riikliku Osteoporoosi Ühingu (NOF) kaltsiumipreparaatide soovitused (vt originaalartiklis), mis soovitavad naistel võtta 1000–2000 mg kaltsiumit päevas, panevad naised olulise riski alla. Samas, võttes arvesse seda, et NOF-nimeliste kaltsiumipreparaatide tootja on näiteks kontserni Bayeri omandis olev kaubamärk Citrical, kes on osteoporoosi sihtasutuse ametlik partner, on ebatõenäoline, et NOF muudab lähiajal oma soovitusi, hoolimata isegi sellest, et on leitud tõendeid selle kohta, et nende suunised teevad pigem kahju.

Oluline on teada, et meie luud muutuvad vananedes hõredamaks – see on täiesti loomulik protsess ja kasutades suuri koguseid kaltsiumi, hormoonravi või mis tahes muid vahendeid, et muuta luid tihedamaks, on sellel tahes tahtmata kahjulikud tervisemõjud. Meie luud ei ole tehtud kriidist või lubjakivist, vaid keerukas kude, mille toimimiseks on vaja aminohappeid, C-vitamiini, magneesiumi, vitamiini K2, regulaarset treenimist ning optimaalset hormoonitaset, et areneda ja säilitada skruktuurset terviklikkust ja tugevust. Ja lõpuks, märksa olulisem kui luude mineraalitihedus, on luu kvaliteet ise ja elustiil ning ettevaatus. Mõistlik suhtumine oma tervisesse on palju olulisem kui luutiheduse mõõtmine luumurru riski määramisel.

Seega, selle asemel, et mõtlematult kaltsiumipreparaate sisse süüa, peaks eelkõige naasma toiteväärtuse põhitõdede juurde.

 

Allikad: GreenMedInfo 1, GreenMedInfo 2, NCBI

Foto: Wikimedia Commons / Ragesoss

 

 

Toimetas Doris Helina Fjuk