Ajatu: Leetrid – kas ohtlik nakkus või tavaline lastehaigus?

14. august 2017 kell 16:01



immunization2Viimastel aastatel on nii Euroopas kui ka USA-s sagenenud leetritesse haigestumine. See on toonud kaasa terviseameti hoiatused ning mitmed meediaväljaanded on asunud olukorda kirjeldama väga mustades toonides. Leetrite kohta levib palju infot, mis on negatiivse alatooniga ning tekitab paljudes hirmu. Kui ohtlik see haigus tegelikult on ja kas vaktsineerimine annab piisava kaitse? On aeg taas üle lugeda üks meie varasem artikkel. Seekordne “Ajatu” ilmus algselt 2014. aasta aprillis.

 

Leetrid on RNA-viirus, mis eraldati esmakordselt 1954. aastal.  Viirus on väga lenduv ja võib õhuvooluga kanduda teistesse ruumidesse, kuid samas väga ebapüsiv – päevavalguses hävib see poole tunni jooksul. Inkubatsiooniperiood kestab 7–18 päeva (keskmiselt 10 päeva). Tüüpiliselt kulgeb nakkus kõrge palaviku ja  iseloomuliku nahalööbega mis algab pea piirkonnas ning laieneb kehale ja jäsemetele. Iseloomulikud on ka limaskestadele tekkivad heledamad punase servaga või pruunikad laigud (Kopliki laigud), võib esineda köha, nohu, silmapõletik, kõhulahtisus, isupuudus ja lümfivõlmede suurenemine. Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse ja leetreid põdenud emadelt sündinud imikud omavad immuunkaitset 6–9 kuu jooksul.

 

Enne vaktsineerimist laialt levinud haigus

Enne leetrite vastu vaktsineerimist oli see haigus väga levinud, esinedes peamiselt 5–9 aasta vanustel lastel. USA statistika põhjal oli 90% lastest saanud 15. eluaastaks eluaegse immuunsuse leetrite läbipõdemise tõttu.  Enamus lapsi paraneb leetritest kergelt, komplikatsioonid tekivad enamasti juhul, kui lapse organism on nõrk alatoitumise (või vale toitumise) tõttu ning A-vitamiini puuduse korral. Komplikatsioonidena on registreeritud kopsupõletikku (6%), entsefaliiti (0,1%), krambihoogusid (0,6–0,7%) ja surma (0,2%). Tüsistused esinevad enamasti alla 5-aastastel lastel või täiskasvanutel ning ühe põhjusena on välja toodud palaviku alandamine tablettide abil.

Esimene elava viirusetüvega leetrite vaktsiin tuli turule juba 1963 ning samal aastal anti luba ka surmatud viirusetüvega vaktsiini jaoks. Viimane aga võeti õige pea tagasi peale seda, kui leiti, et sellega vaktsineeritud inimestel tekkis peale viirusega kokkupuutumist ebatüüpiline ja raskem leetrite vorm. Tänapäeval kasutusel olev vaktsiin sisaldab lisaks leetrite viirusele ka punetiste ja mumpsi viirust (MMR – measles, mumps, rubella). Vaktsiinis olevat leetrite viirust kultiveeritakse kana embrüorakkudel ning lisaks sisaldab vaktsiin inimese albumiine, neomütsiini (antibiootikum), sorbitooli ja želatiini. Lapsi vaktsineeritakse Eestis 12 kuu ja 13 aasta vanuselt.

 

Kas vaktsiini antav immuunsus on piisav?

Vaktsiin on olnud väga tõhus haigusjuhtumite vähendamisel, kuid seda ei saa tuua leetritesse suremise vähenemise põhjuseks, sest selle suremus oli juba enne vaktsiini kasutuselevõttu langenud 98%. Siiski tuuakse sageli see välja kui vaktsineerimisega kaasnenud võit. Kuid liiga vähesed esitavad küsimuse: kas on mõistlik võtta ära võimalus omandada loomulikult tekkiv eluaegne immuunsus võrreldes vaktsiini pakutava ajutise immuunsusega? Mitmed lugupeetud arstid on seisukohal, et leetrite põdemine on lapse immuunsüsteemile omamoodi arenguetapp, mis aitab sellel küpseda ja tugevneda. On dokumenteeritud, et kolmanda maailma riikides on leetrid läbi põdenud lastel parem vastupanuvõime malaariale ja parasiitinfektsioonidele.

Vaktsiini pakutav kaitse on piiratud ja lühiajaline. Loomulikult kulgev viirushaigus tekitab kehas eluaegse kaitse. Väga paljudel juhtudel esinevad leetrid arenenud maades selle tõttu, et vaktsiini tõhusus on ebapüsiv ning eriti murelikuks teeb see selle tõttu, et leetrid kulgevad täiskasvanueas palju tõsisemalt. Vaktsineerimisjärgse immuunsuse kestus on üle 10 aasta, keskeas võib langeda vaktsineerimisjärgne immuunsus alla kaitsva taseme ning kunagi lapsepõlves vaktsineeritud täiskasvanud võivad muutuda vastuvõtlikuks leetrite vastu.

1973. aastal oli kõigest 3% leetrite põdejatest vanemad kui 20 aastat, 2001. aastal oli see juba 48% kõigist leetrite juhtumitest. Kuna leetrid läbi põdenud ema annab immuunsuse ka oma lapsele esimesekt 6-9 elukuuks, siis on vaktsineerimine suurendanud imikute haigestumisriski – vaktsineeritud ema immuunsust edasi ei anna. Imikueas saadud leetrite nakkus kulgeb aga enamasti väga raskelt ning selle tüsistusena võib tekkida  raske degeneratiivne närvisüsteemi kahjustus, mida nimetatakse subakuutne skleroseeriv panentsefaliit (SSPE).

 

Haiguspuhangu põhjus – kas vaktsineerimisest loobumine või hoopis vaktsiini ebatõhusus?

CNN avaldas 2013. aasta septembris loo, milles avaldati arvamust, et 2013 oli leetrite esinemissageduse osas 17 aasta jooksul kõige tõsisem aasta. Loomulikult süüdistatakse selles eelkõige vanemaid, kes on otsustanud lapse vaktsineerimisest loobuda. Kuid sealjuures kiputakse ignoreerime tervet hulka epidemioloogilisi ja kliinilisi uuringuid, mis näitavad, et haiguspuhangute põhjuseks on suure tõenäosusega hoopis vaktsiini ebatõhusus.

Immunoloogias on ammu teada tõde see, et vaktsiinide poolt põhjustatud antikehade tõus veres ei pruugi garanteerida tegelikku kaitset vastava haiguse vastu. Juba 1990 avaldatud uuringus näidati, et Aafrika linnapiirkondade lastest oli vaktsineerimise järgne antikehade tõus täheldatav 95% lastest, kuid vaktsiin osutus tõhusaks vaid 68% puhul. Mitmetel leetrite haiguspuhangute juhtudel haigestuvad suures osas ka vaktsineeritud lapsed. Vaktsiin ei ole tegelikult nii tõhus, nagu seda püütakse näidata. Ning samas ei tasu unustada, et MMR-vaktsiiniga kaasneb sageli kõrvalnähtusid.

Vaktsiin tekitab kergeid vaevusi 5–15%-l vaktsineeritutel. Vaktsiini kõrvalmõjudena on registreeritud ka karedat kurku, peavalusid, oksendamist, kõhulahtisust, keskkõrvapõletikku, konjunktiviiti, retiniiti, artriiti, lihasekontrolli kadumist, vaimset mahajäämust, meningiiti, halvatust, Sclerosis Multiplex (SM), anafülaktilist šokki, Reye’si sündroomi, Guillain-Barre sündroomi, krampe, entsefaliiti (ajupõletik), vere hüübivuse tõusu, suhkruhaigust.

 

Vaktsiini pikaajalised kõrvalnähud on raskesti diagnoositavad

Leetrite vastu vaktsineerimise suhtes on avaldatud ka kahtlust, et see võib luua alaägeda põletikukolde ükskõik millises kehapiirkonnas, sealhulgas seedesüsteemis või närvisüsteemis. Tavaline leetrite viirus siseneb kehasse hingamisteede kaudu. Vaktsiinis sisalduv laboris kultiveeritud ja nõrgestatud viirus aga siseneb kehasse ebatavalisel moel. Selle tagajärg ei pruugi olla kohe nähtav, vaid avalduda alles kuid, aastaid või isegi aastakümneid hiljem. Kas see võib olla üheks põhjuseks, miks on kiiresti suurenenud kroonilise soolestikupõletiku ja neuroloogiliste häirete esinemissagedus? Kui paljud arstid kaaluksid selliste häirete ühe põhjusena üldse aastaid tagasi tehtud vaktsiini?

 

Haiguse normaalne kulg ja ravi

Leetreid ümbritsev hirmukampaania tuleneb teadmatusest. Hea toitumise ja korralikult toimiva immuunsüsteemiga lapse puhul on tavaliselt viirushaiguste kulg kerge. Mõningate viirushaiguste, näiteks leetrite puhul on isegi täheldatud pikaajalist kasulikku mõju immuunsüsteemile. Alatoitumine, eriti A-vitamiini puudus on peamine põhjus, miks see haigus kulgeb raskelt ja tüsistustega. Üks efektiivsemaid viise tagada, et viirusinfektsioon kulgeks lapse jaoks leebelt on tagada talle piisav A-vitamiiniga varustatus. A-vitamiin annab immuunsüsteemi rakkudele makrofaagidele signaali, et need toodaksid viirusevastast signaalainet interferooni.

Spetsiifilist ravi leetrite vastu ei ole ja üldjuhul pole selleks ka vajadust. Leevendatakse konkreetseid sümptomeid ja bakteriaalsete tüsistuste korral kasutatakse antibiootikume. Leetrihaiget tuleks hoida hämaras, et mitte ärritada silmi.

Loodusravi järgi on leetrite, nagu ka teiste lapseea nakkushaiguste tegelikuks põhjuseks vale toitumine ja ebahügieenilised elamistingimused. Leetrid on seega loomulik kriis, kus lapse organism püüab end puhastada toksilistest jääkainetest, mis on tekkinud suhkrut, tärklist ja keemiat sisaldavate toitude tarbimisest. Seega pole leetrid, tuulerõuged, mumps, läkaköha jt mitte haigused, vaid tervenemisprotsess, kus kõik sümptomid täidavad kindlat eesmärki.

Loodusraviarstid ei võta sümptomeid maha, kuna see takistab organismi puhastusprotsessi. Kuna leetrite puhul on hõlmatud ka seedetrakt, siis soovitavad loodusraviarstid lastele mitte süüa anda, sest see võib haiguse kulgu pikendada ja raskendada. Tavaliselt leetrihaigel ka puudub isu. Leetrite puhul soovitatakse anda juua apelsini ja sidrunimahla (veega lahjendatult). Kuna leetreid seotakse ka A-vitamiini puudusega, siis kasutatakse A-vitamiini nii ennetamise kui ravi eesmärgil. Toitudest oleksid soovitatavad näiteks porgand, melon, kabatšokk, kollane paprika ja kalamaksaõli. Palaviku alandamine tablettide abil on üheks soodustavaks teguriks ajupõletiku tekkeks.

Alternatiivmeditsiin soovitab kõigi nakkushaiguste puhul tugevdada ja toetada immuunsüsteemi antioksüdantidega – C  ja E vitamiin, seleen ja tsink. Närvikahjustuste puhul anda lisaks B-grupi vitamiine. Krampide ja halvatustega kulgevate haiguste puhul anda lisaks magneesiumi (nt Mg-kelasiini tabletid). Vastavalt sümptomitele tuleb kasutada looduslikke ravivõtteid ja üldtugevdavaid protseduure (toit, värske õhk, ravimtaimed jne). Abiks võib olla ka homöopaatia – vastavalt sümptomitele konkreetne aine ja/või nosodi (homöopaatiline preparaat konkreetse haiguse eritistest).

 

Allikad: GreenMedInfo 1, GreenMedInfo 2, Vaktsineeri.ee, Oxford Journals, Wikipedia, Zone

Foto: healthcenter.uoregon.edu

 

Toimetas Katrin Suik