Psühhiaatri kogemus: läbielatud trauma “ärakoputamine” EFT abil
Istun koos oma farmakoloogia juhendaja dr Tranguchiga oma kontoris. Mul on hea meel, et mu toas pole aknaid – ühelt poolt on mulle kui peatsele psühhiaatrile küll üks-ühele supervisioon ülimalt väärtuslik, kuid teisalt kogen ma hetkel midagi päris tavatut.
Ma istun, korrates afirmatsiooni: “Kuigi mul on see kurbus, armastan ja aktsepteerin ma end kogu südamest”, samal ajal koputades oma meelekohta. On teisipäev, kell 10.15 ja on tavaline aeg mu supervisiooniks. Ma peaksin tegelikult dr Tranguchile rääkima uuest patsiendist, kellega ma kliinikus tööd teen, ta peaks mind nõustama, milliseid ravimeid ja mis doosis sellele patsiendile anda. Selle asemel, dr Tranguch koputas näpuotstega oma nägu, käsi, keha, samal ajal korrates võtmefraase ja mina jäljendasin teda nagu pärdik. Siiani olin arvanud, et dr Tranguch on karm neuroteadlane – ta ju ikkagi oli kaitsnud oma doktoritöö teemal RNA tuuma struktuuri analüüs pärmseenes. Kuid vaatamata oma teaduslikule taustale, tundub, et tal on ka nö pehmem pool.
Tema nn pehmema poole tundmaõppimine oli mind viinud selleni, et julgesin talle kord tunnistada, et ma tegelen mediteerimisega. Kuigi ma usun, et teatud juhtudel on ravimid patsientide ravis täiesti möödapääsmatud, usun ma ka, et teatud juhtudel võib olla suur abi meditatsioonist – näiteks isegi sellisel juhul kui on tegemist BPD’ga (borderline personality disorder ehk piirialast tüüpi isiksusehäire).
Kui dr Tranguch ei naernud mediteerimise teemat välja, vaid pigem alustas entusiastlikku vestlust alternatiivsete tehnikate kasust psühhiaatrias, tundsin ma kergendust.
Aastaid oli dr Tranguch katsetanud hüpnoosi ja isegi jaapani spirituaalset praktikat reikit. Isegi veel enam – ta oli hakanud kasutama emotsionaalse vabaduse tehnikat – EFT’d, mida ta siis täna minu peal proovis.
Kui ta alguses rääkis lühendust EFT, arvasin, et ta räägib ECT’st ehk elektrišokiravist. Aga selgus, et tegemist on siiski väga erinevate teraapiatega, samas on mõlemad mõeldud leevendamaks emotsionaalseid kannatusi.
Kuidas siis EFT töötab: Ma leian probleemi, mis põhjustab mulle kannatusi, seejärel leian konkreetse emotsiooni, mida ma tunnen (näiteks kurbus, viha, ärevus, lein vms). Seejärel püüan ma leida koha, kus see emotsioon minu kehas end tunda annab (näiteks minul väljendus kurbus kõhus) ja hindan selle tunde väärtust kümne palli skaalal (antud juhul oli mul see 7 palli kümnest). Seejärel kordan ma “Kuigi mul on see kurbuse tunne, armastan ja aktsepteerin ma iseennast täielikult – ja seejärel koputan punktidesse, mida dr Tranguh mulle ette näitas, samal ajal korrates fraasi “see kurbus”.
Samamoodi jäljendan ma dr Tranguchi, kui ta tegi oma silmadega harjutusi erinevates suundades, luges numbreid edaspidi ja tagurpidi, ümises laulu “Somewhere Over the Rainbow”. Ausalt öeldes tundsin ma end päris rumalalt. Kuid ma usaldasin dr Tranguchi ja püüdsin kõigest väest keskenduda tundele ja sellele, mida ma ütlen. See oli kõige raskem.
Dr Tranguch seletas, et EFT seob endas mingi probleemi välja toomist (tavateadvusesse toomist, teadvustamist), kognitiivset restruktureerimist, omamoodi ärkveloleku hüpnoosi ja füüsilist rahustamist, sellal kui koputatakse teatud punktidele ja öeldakse teatud võtmefraase.
EFT mehhanism ei ole päris täpselt teada, aga üks arvamus on, et füüsiline stimulatsioon teatud punktides samal ajal, kui mõni trauma või emotsionaalne läbielamine on meelde tuletatud, tavateadvusesse toodud, võib saata deaktiveerivaid signaale otse mandelkehasse, nn “hirmu keskusele”, mille tulemusena toimub kohene hirmu vähenemine.
Supervisioonisessiooni lõpus küsis dr Tranguch, mis on järel minu kurbusest. Ükskõik, kui palju ma püüdsin seda leida – seda lihtsalt ei olnud! 0 palli 10st! Ma proovisin veel tugevamalt tunnet leida – ikka ei midagi. Vaatasin uskumatult dr Tranguchile otsa – ta naeratas. Sel hetkel olin kindel, et ta on seda reaktsiooni oma patsientide ja kolleegide puhul varemgi näinud.
Ma tundsin skeptitsismi ja uskmatust ja veidike isegi olin ärritunud – kas see lihtne asi praegu töötaski? Kas tegemist on trikiga, mingi tähelepanu kõrvale juhtumisega? Ja kui see töötas, siis miks on vaja üleüldse läbida arstiteaduskonda ja psühhiaatria residentuuri? Minu ego õnneks ja minu emotsionaalse heaolu kahjuks, efekt oli siiski peagi läbi. Mõne tunni pärast tundsin taas kurbust, KUID mingil imelikult põhjusel, mida ma ei oska seletada – ei olnud see enam nii traumaatiline.
Ma olin kurb, aga see ei teinud enam haiget. Ja see ongi see, milleks EFT on – selleks, et vähendada emotsionaalset traumat ja valu.
Peatse psühhiaatrina hakkasin ma uurima kirjandust EFT kohta. Ja leidsin, et on tehtud päris palju uuringuid, mis näitavad, et EFT’l on positiivne mõju depressiooni, ärevuse, posttraumaatilise stressisündroomi, foobiate, söömissööstude leevendamiseks. Mõned arvavad, et EFT töötab tänu platseebole, kuid igal juhul tundub, et see töötab.
Kui dr Tranguch lahkus, mõtisklesin, miks mitte kasutada seda tehnikat oma patsientide peal – see on mitteinvasiivne, koheselt toimiv, seda saab patsientidele edasi õpetada, ja mis kõige tähtsam – ma sain ise osa selle positiivsest mõjust ja seega uskusin selle toimesse. Mis peakski mind takistama õpetama seda mu patsientidele? Või kaotan ma sellega oma usalduse, arvatakse, et ma olen mingi new-age posija?
Nüüd, aasta hiljem võin ütelda, et alustasin kindluse mõttes tehnika kasutamist oma sõprade peal. Enamalt jaolt said nad sama positiivse tulemuse kui ma ise. Ma isegi olen kasutanud EFT’d enda peal mõned korrad. Kuu aja pärast lõpetan ma arstiteaduskonna ja olen täieõiguslik psühhiaater. Ja ma arvan, et nüüd on aeg tehnikat kasutada ka oma patsientide peal.
Kommentaarid
Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.