X

10 eurot =

Ühe pere lugu: aasta ilma suhkruta

10. aprill 2014 kell 17:15



sugar-spoon-pourKas sina tead, kust sa suhkrut saad? Tõenäolisel igalt poolt. Loomulikult on see küpsistes ja kookides, kuid lisaks on see peidetud ka vorstidesse, salati- ja pastakastmetesse ning beebitoitudesse. Eve O. Schaub otsustas läbi viia eksperimendi ning püüdis terve perega toituda aasta aega sellisel moel, et nende toit ei sisaldaks mitte mingeid lisatud magustajaid. Katsest elada aasta aega ilma suhkruta sündis raamat “Year of No Sugar: A Memoir“. Siin on Eve lugu sellest, mida aastapikkune suhkruvaba elu tähendas ja mida see endaga kaasa tõi.

 

Kunagi arvasin, et olen tervisliku eluviisiga. Jah, mul ei jätkunud energiat terveks päevaks, kuid vaadates seda, kui palju televisioonis näidatakse energiajookide reklaame, eeldasin, et ma pole ainus, kes selle probleemi käes vaevleb. Ning loomulikult kartis igaüks mu peres saabuvat külmetuste- ja gripihooaega, kuid taas arvasin, et jaanuarikuuks areneb igaühel välja teatav bakterifoobia.

Seda arvasin niikaua, kuni kuulsin häirivat infot selle kohta, milline mõju on suhkrul. Paljude ekspertide arvates on just suhkur see, mis teeb ameeriklased paksuks ja haigeks. Mida enam ma selle üle mõtlesin, seda enam näis see loogiline. Igal seitsmendal ameeriklasel on metaboolne sündroom. Üks kolmest ameeriklasest on ülekaaluline. Diabeedijuhtude hulk on kiirelt kasvamas ja südame-veresoonkonna haigused on surma põhjustajana esikohal.

Teoreetiliselt võib kõikide nende haiguste põhjusena tuua välja ühe olulise ja toksilise koostisaine meie toitumises: suhkur.

 

Suurepärane idee

Võtsin kõik need uued teadmised ja formuleerisin idee. Tahtsin näha, kui raske oleks kogu perel – minul, mu abikaasal ja meie kahel lapsel (6- ja 11-aastane) – elada terve aasta, süües toitusid, mis ei sisalda lisatud suhkrut. Me välistaksime kõik, millele on lisatud magustajat, olgu selleks lauasuhkur, mesi, melass, vahtrasiirup, agaavisiirup või puuviljamahl. Samuti välistasime kõik, mis oli tehtud sünteetiliste magustajate või suhkru alkoholidega. Kui magusus ei olnud toidu loomulik omadus (nagu puuviljal), siis me seda ei söönud.

Hakates süstemaatiliselt otsima, leidsime suhkrut kõikvõimalikest toitudest: tortiljades, vorstides, kanapuljongis, salatikastmetes, lihalõikudes, soolastes küpsistes, majoneesis, peekonis, leivas ja isegi beebitoitudes. Milleks kõigisse neisse suhkrut lisada? Selleks, et teha neid suupärasemaks, pikendada säilivusaega ning teha pakendatud toidu tootmine odavamaks.

Võite pidada mind hulluks, kuid suhkru vältimine aasta aega näis mulle suure seiklusena. Olin uudishimulik, mis võib juhtuda. Tahtsin teada, kui raske see oleks, milliseid huvitavaid asju võiks juhtuda, kuidas minu toiduvalmistamine ja poes käimine muutuks. Pärast oma uurimustöö jätkamist olin veendunud, et suhkru vältimine parandaks meie kõigi tervist. Kuid ma ei osanud oodata, et suhkrust loobumine paneb mind ennast paremini tundma nii tõelisel ja käegakatsutaval moel.

 

Pärast suhkruvaba aastat

See oli aegamööda ilmnev, kuid märgatav muutus – mida pikemalt ma vältisin lisatud suhkrut, seda paremini ja energilisemalt ennast tundsin. Kui ma selles seoses kahtlema hakkasin, siis juhtus midagi, mis mulle seda tõestas: mu abikaasa sünnipäev.

Meie suhkruvaba aasta vältel oli meil üks reegel, lubasime perega endale ühe suhkrut sisaldava magustoidu kuus ning kui kellelgi oli sünnipäev, siis sai tema valida, mis selleks magustoiduks on. Septembrikuuks märkasime, et meie maitse-eelistused hakkasid muutuma ja me nautisime oma igakuist magustoitu aina vähem.

Kuid süües eriti rikkalikku mitmekihilist banaanikreemiga kooki, mida mu abikaasa soovis enda sünnipäevaks, sain aru, et toimub midagi uut. Vähe sellest, et ma ei nautinud enda koogitükki, ma ei suutnud seda isegi mitte lõpetada. See maitses minu tundliku maitsemeele jaoks haiglaselt magus ning pani mu hambad valutama. Mu pea hakkas valutama, süda kloppima ja ma tundsin ennast kohutavalt. Veetsin terve tunni diivanil pead kinni hoides, enne kui hakkasin taastuma. Mõtlesin, et huvitav, kas suhkur pani mind alati nii halvasti tundma, aga kuna see oli kõikjal, siis ma lihtsalt ei märganud seda varem…

Pärast meie suhkruvaba aasta lõppu vaatasin tagasi ja lugesin kokku enda laste koolist puudumised ning võrdlesin neid eelmise aastaga. Erinevus oli väga suur. Mu vanem tütar Greta puudus kõigest kaks päeva võrreldes eelmise aasta 15 päevaga.

Nüüd, kui meie suhkruvaba aasta on läbi, anname vahel kiusatusele järele, kuid kogu meie toitumisviis on eelnevast väga erinev. Me naudime suhkrut oluliselt väiksemates kogustes, väldime seda igapäevatoitudes (kus seda ei peaks üldse olema) ning sööme magustoitu ainult tõesti pidulikel juhtudel. Mu keha tänab mind selle eest. Ma ei muretse enam selle pärast, et energia saaks otsa. Ning kui saabub gripihooaeg, ei taba mind kiusatus lastega koos voodi alla peitu pugeda. Isegi kui saame mingi nakkuse, on meie keha paremini ette valmistunud sellega toime tulemiseks. Haigestume vähem ja paraneme sellest kiiremini. Peale suhkrust loobumist tunneme kõik ennast tervema ja tugevamana.

 

Loe lisaks suhkru kahjulikkuse kohta siit ja siit.

Allikad: Everyday Health, Eve Shaubi blogi

 

Foto: rodalenews.com

 

Toimetas Katrin Suik