Ületöötanud arstid on risk patsientide tervisele

9. aprill 2014 kell 11:51



a15a2_15673151-522x293Ületöötamine on kahjulik ja potentsiaalselt eluohtlik kõigile. Kuid eriti murelikuks teeb see siis, kui üle töötavad need inimesed, kelle töö on teiste inimeste ravimine. Arstide ületöötamine on saanud tavaliselt tähelepanu siis, kui mõni tunnustatud arst ootamatult ülekoormuse tõttu haigestub või sureb. Arstide tervisest ja ülekoormusest räägitakse aga rohkem kui sellest, mida see toob kaasa patsientide jaoks. Pidevalt ülekoormatud arstid on reaalseks ohuks patsientide tervisele.

 

Nii Eestis kui ka mitmel pool mujal maailmas on lääne meditsiinisüsteem jõudnud tõsisesse kriisi. Arste on liiga vähe ning nad vastutavad liiga suure hulga patsientide eest. Vahel ei ole erakorralises vastuvõtus iga patsiendi peale võimalik isegi 15 minutit kulutada, et uurida põhjalikult nende sümptomeid. Vastuvõetavate patsientide hulk on liiga suur ning arstitööst saab konveier, mis ei teeni ei arsti enda ega patsientide huve. Kui üks arst peab hoolitsema liiga suure hulga patsientide eest, siis on ilmselge, et tema töö kvaliteet langeb.

 

Liiga vähe arste

Osaliselt on selle olukorra põhjuseks kogu meditsiinivaldkonna alarahastatus. Inglismaa Royal College of Physicians organisatsiooni president Sir Richard Thompson leiab, et valitsus ei ole piisavalt kaitsnud tervishoiukulutusi kärpemeetmete eest. Ta kirjeldab praegust arstide olukorda, öeldes, et arstid “jooksevad ringi nagu kuuma veega kõrvetada saanud kassid”. Kuigi väidetakse vastupidist, on valitsuse võlg rahvusvahelistele pankadele mõjutanud ka sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi. Inglismaa riiklik tervishoiusüsteem NHS on Thompsoni sõnul alarahastatud ning selles on liiga vähe arste, õdesid ja voodikohti. On liiga vähe arste, kes teeksid suurenenud töökoormuse tingimustes oma tööd kõrge tasemega, turvaliselt ja kaastundlikult.

Thompsoni sõnu kinnitab ka Briti meditsiiniühenduse (British Medical Association) juht Mark Porter, et arstid on aina suureneva pinge all, olles silmitsi suureneva töökoormuse, vähenevate ressursside ja võtmetähtsusega personali puuduse tõttu. Tervishoiuministeeriumi esindaja kinnitas, et patsientide turvalisus on valitsuse jaoks prioriteet, kuid Inglismaal ega mujal maailmas ei näi, et sõnade taga reaalsed teod oleks.

Euroopas on oodata, et olukord muutub pigem ainult nukramaks, sest ühiskonna vananemise tingimustes suureneb pidevalt vanemaealiste sagedamini abi vajavate patsientide hulk ning samas väheneb maksumaksjate hulk. Isegi kui valitsuste reaalseks prioriteediks oleks sotsiaalsüsteem, muutub selle ülalpidamine tänastes tingimustes aina võimatumaks.

 

Ka Eestis levinud probleem

Arstide läbipõlemine on probleem kogu maailmas. Ka Eestis ei ole see võõras teema: 2011. aastal pälvis üks Eesti tuntumaid günekolooge Krista Vinkel aasta arsti tiitli postuumselt, kuna ta suri ootamatult kõigest 53 aasta vanusena. Sama saatus oli kõrvaarst Mart Kullil ja silmaarst Leo Schotteril. Eestis võtab perearst kuus vastu 500–800 patsienti, igaühele on määratud 10–15 minutit. Kui palju on arstil selle aja jooksul tegelikult aega patsiendi probleemidesse süveneda? Ei ole ime, et meditsiinisüsteemi puuduste tõttu ei saa inimesed tegelikku loodetud abi. Perearstil ei ole võimalik jääda haigestumisel koju – ta võtab palavikualandajat ja töötab edasi, nakatades potentsiaalselt omakorda oma patsiente.

Arstide puudus on toonud kaasa ka olukorra, et uute arstide koolitamise tase langeb, kuna ei jätku piisava kogemuse ja staažiga arste-õppejõude. Sotsiaalministri määruse kohaselt tohivad arst-residente juhendada vaid vähemalt viieaastase erialase töökogemusega arstid, kellel on teadus- ja õppetöö kogemus. Tegelikult kasutatakse kliinikumis olude sunnil juhendajatena ka märksa tagasihoidlikuma töökogemusega arste. Mõnedes osakondades kasutatakse valvearstide puudusel nende asemel residente, mis on toonud kaasa ravikvaliteedi languse.

Selles olukorras on selge, et inimese tervis on eelkõige tema enda vastutusel. Kui traumade puhul ei ole valikut ja haiglasse pöördumine on ainuke võimalus, siis n-ö elustiilihaiguste – südame-veresoonkonna probleemide, diabeedi ja teiste krooniliste haiguste – puhul tuleks tõsiselt järele mõelda, kuidas saaks kõigepealt ise enda tervist toetada. Toitumise, liikumise ja alternatiivmeditsiini abil võivad mitmed probleemid saada lahenduse tõhusamalt ja püsivamalt kui ülekoormatud arstilt retsepti küsima minnes.

 

Allikad: Telegraph, Guardian, Eesti Ekspress, Perearstiselts

Foto: silk1069.com

 

Toimetas Katrin Suik