“Väike Prints”: Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled

3. detsember 2016 kell 13:59



19696Antoine de Saint-Exupery klassika “Väike Prints” on lugu sõprusest, armastusest, hoolimisest ja surmast. See on aegumatu lugu, mis pakub avastamisrõõmu ja mõtteainet igas vanuses lugejale. Avaldame laupäevaseks lugemiseks peatüki Väikese Printsi kohtumisest rebasega.

 

“Tere,” ütlesid roosid.

Väike prints silmitses neid. Kõik nad sarnanesid tema lillega.

“Kes te olete?” küsis ta hämmastunult.

“Oleme roosid,” vastasid roosid.

“Ah!” hüüatas väike prints. Ta tundis end väga õnnetuna. Tema lill oli jutustanud, et on ainuke omataoline maailmas. Siin aga oli neid ühesainsas aias viis tuhat, ja kõik ühesugused!

“Küll ta kurvastaks, kui ta seda näeks…” mõtles väike prints. “Tal hakkaks hirmus köha ja ta teeks, nagu sureks ta, et ainult naeruväärsusest pääseda. Ja mina oleksin sunnitud teesklema, nagu hoolitseksin ma tema eest, sest muidu sureks ta tõepoolest, selleks et ka mind alandada….”

Ja siis mõtles ta veel: “Arvasin, et olen rikas, sest mul on ainulaadne lill, kuid mul on ainult tavaline roos. See ja minu kolm tulemäge, mis mulle ainult põlvini ulatuvad ja millest üks on võib-olla igaveseks kustunud, kõik see ei tee minust veel kuigi suurt printsi…” Ja ta heitis rohule ning nuttis.

Ja siis ilmuski rebane.

“Tere,” ütles rebane.

“Tere,” ütles väike prints viisakalt ja pöördus ümber, kuid ei näinud mitte kui midagi.

“Ma olen siin,” ütles hääl, “õunapuu all…”

“Kes sa oled?” küsis väike prints. “Sa oled väga ilus…”

“Mina olen rebane,” vastas rebane.

“Tule minuga mängima,” tegi väike prints ettepaneku. “Ma olen nii väga õnnetu…”

“Ma ei saa sinuga mängida,” vastas rebane. “Ma ei ole taltsutatud.”

“Ah, palun vabandust,” lausus väike prints. Kuid pärast hetkelist mõtlemist ta lisas:

“Mis see “taltsutama” tähendab?”

“Sa polegi siitkandist,” sõnas rebane. “Mis sa siit otsid?”

“Otsin inimesi,” vastas väike prints. “Mis see “taltsutama” tähendab?”

“Inimestel on püssid,” ütles rebane, “ja nad peavad jahti. See on väga tülikas! Nad kasvatavad ka kanu. See on ainus, mille poolest nad huvitavad on. Kas sa otsid kanu?”

“Ei,” vastas väike prints. “Otsin sõpru. Mis see “taltsutama” tähendab?”

“See asi on liiga unustuse hõlma vajunud,” kostis rebane. “See tähendab “suhteid looma”.”

“Suhteid looma?”

“Muidugi,” ütles rebane. “Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas…”

“Nüüd ma hakkan aru saama,” ütles väike prints. “On üks lill… ta on mu vist taltsutanud…”

“Võimalik,” ütles rebane. “Maa peal võib igasuguseid asju näha…”

“Oh, see polegi maa peal!” ütles väike prints.

Rebane paistis olevat väga põnevil.

“Kas see on teisel planeedil?”

“Jah.”

“Kas sellel planeedil ka jahimehi on?”

“Ei ole.”

“Vaat see on alles huvitav! Aga kanu?”

“Ei ole.”

“Miski ei ole täiuslik,” ohkas rebane. Siis aga tuli ta oma mõtte juurde tagasi:

“Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla
ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas…”

Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.

“Palun taltsuta mind,” ütles ta siis.

“Kangesti tahaksin,” vastas väike prints, “ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida.”

“Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,” ütles rebane. “Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!”

“Mis tuleb selleks teha?” küsis väike prints.

“Tuleb olla väga kannatlik,” kostis rebane. “Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale…”

 

Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.

“Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal,” ütles rebane. “Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks – nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada… On vaja kinni pidada traditsioonidest.”

“Mis asi see “traditsioon” on?” küsis väike prints.

“Ka see on liiga unustuse hõlma vajunud,” vastas rebane. “Traditsioon on see, mis teeb ühe päeva teisest erineks, et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised. Minu jahimeestel näiteks on oma traditsioon. Neljapäeviti tantsivad nad külatüdrukutega. Nii saabki neljapäevast üks imeline päev! Ma võin jalutada kuni viinamarjaistanduseni. Kui jahimehed tantsiksid ükskõik millal, oleksid kõik päevad üksteise sarnased ja mul polekski pühi.”

Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:

“Ah, küll ma nüüd nutan!”

“See on su oma süü,” lausus väike prints. “Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin…“

“Aga muidugi,” ütles rebane.

“Kuid sa hakkad ju nutma!” sõnas väike prints.

“Kindlasti,” vastas rebane.

“Siis pole sul sellest mingit kasu.”

“Kasu on selles,” lausus rebane, “et ma armastan nüüd vilja värvi.”

Ja ta lisas:

“Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse.”

Väike prints läks uuesti roose vaatama.

“Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi,” ütles ta neile. “Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas.”

Roosidel oli väga paha olla.

“Te olete ilusad, kuid te olete tühjad,” ütles ta neile veel. “Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kaebeid või uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest ta on minu roos.”

Ja ta läks tagasi rebase juurde.

“Hüvasti,” ütles ta.

“Hüvasti,” ütles rebane. “Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.”

“Kõige tähtsam on silmale nähtamatu,” kordas väike prints, et meeles pidada.

“Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks.”

“Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin… ” kordas väike prints, et meeles pidada.

“Inimesed on unustanud selle tõe,” ütles rebane. “Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest…”

“Ma vastutan oma roosi eest…” kordas väike prints, et meeles pidada.

 

Allikas: Antoine de Saint-Exupery “Väike Prints” (Pilgrim, 2016)

Pilt: pilgribooks.ee