Katkend raamatust “Mina olen mees”: Tõeline mehelikkuse vägi

5. märts 2017 kell 11:24



man-in-grassTunnustatud psühhoterapeut ja suhteekspert Robert Augustus Masters pakub oma teoses “Mina olen mees” teedrajavaid ning tõeliselt läbinägelikke nõuandeid mehelikkuse väe ja eneseteostuse saavutamiseks. Raamat selgitab, mida on vaja, et saavutada mehelikkus, mis on ühtlasi väestatud ja haavatav, emotsionaalselt haritud ja heidutamatult elav – mehelikkus, mis tunneb end koduselt ka tõeliselt intiimses suhtes. Avaldame lugemiseks sissejuhatuse.

 

20056Raamatus tutvuvad lugejad lähemalt järgnevate teemadega:
– Kuidas sinu minevik võib valitseda oleviku üle.
– Häbi terved ja ebaterved väljendumisvormid ning nende tark ärakasutamine.
– Haavatavus kui jõuallikas.
– Emotsionaalne haritus – vajalik oskus end suhtes hästi tunda.
– Kuidas vähendada seksile omistatud liigset tähendust oma enesetunde tõstmiseks.
– Kuidas oma sisemiselt kriitikult vägi röövida.
– Oma varju (kõige, millest oled endas lahti öelnud) välja toomine pimedusest.
– Oma loomuliku kangelaslikkuse kehastamine ja tegutsemine hirmust hoolimata.
– Mida naised meestelt tahavad.
– Pornograafia mõistmine ja sellest välja kasvamine.
– Mehelikkuse tõelise väe sisemaale astumine.

 

Sissejuhatus

Tõeline mehelikkuse vägi

„OLE MEHEKS!“
Selline nõudmine teeb rohkem halba kui head. Tegu on tugeva häbivõimendiga, millega kaasneb hulk nõudmisi – ja tõesti viimane asi, mida mehed vajavad, on häbistamine ja alandamine kellegi ootustele mitte vastamise eest.

Mehed – ja poisid – kelle pihta „ole meheks!“ on suunatud, saavad sedasi sõnumi, et neil on puudu teatud teguritest, mis väidetavalt mehelikkust määravad.

Ja millised need tegurid siis on? Nõrkuse mitte välja näitamine; emotsionaalne ükskõiksus; vaenulikkus; enesevalitsuse ja teiste lugupidamise säilitamine igas olukorras; tunnete allasurumine. (Mõtle, millist uhkust tunnevad poisid, kui seda edukalt teha suudavad, eriti siis, kui nad on piisavalt „tugevad“, et mitte nutma puhkeda või haavatavuse märke näidata.)

Mehine käepigistus on tugev, mõnikord isegi teraskõva; mehine lähenemine tähendab muuhulgas emotsioonide vaka all hoidmist ja oma käitumise kontrollimist. Mehelikkuse kaotamine tähendab aga emotsioonidele järele andmist (välja arvatud seoses vihaga) ning sellist lugupidamise kaotust võetakse sageli ka jõu kaotusena. (Kui Abraham Lincoln ei suutnud end peatada avalikult nutmast oma sõbra surma üle, siis kirjeldas ta oma vägagi nähtavat meelehärmi „mehelikkust röövivana“.) Mehelikkuse kaotamine tähendab nähtavalt haavatavuse välja näitamist, munadeta olekut („araks löömist“), häbile alla vandumist, teistele võimekatele meestele
allumist.

„Mehistumise“ väljendit kasutati algselt jalgpalli ja sõjaväega seonduvates kontekstides, kus see ei tähenda suurt enamat kui karmistumist, lahingusse minekut, julguse kokku võtmist; näiline suutmatus nõnda teha tõi sageli kaasa selle, et mehele viidati naise või plika nimetusega (selles kontekstis pehmust kehastades, mis paljude meeste arvates on võrdväärne nõrkusega). Kujuta ette mõnd mehisuse ikooni, kuulsat riigijuhti või sportlast, kellel mitte üksnes ei lähe silmad uduseks, kes ei poeta paari vaikivat pisarat ega hoia pisaraid tagasi, vaid kes nutab valjult ja lahinal. Paljude meeste jaoks valmistaks millegi sellise pealtnägemine suurt ebamugavust,
ükskõik kui mõistetav nutva mehe kurbus või hingevalu ka poleks.

Mehed võivad reageerida üleskutsele „Ole meheks!“ nõnda, et muudavad end kõvemaks või karmimaks, rohkem armutumaks, võistlushimulisemaks, oma tervendamata haavade suhtes ükskõiksemaks, sest muudavad neist haavadest „üle saamise“ tähtsamaks kui nende haavade „tunnetamise“ või neist „läbi minemise“. Teisest küljest võivad mehed reageerida üleskutsele „Ole meheks!“ nõnda, et hakkavad vastu selle väljendi kuvandile, lükates oma karmuse ja võistlushimu enda sees varju ning omistades liiga suure vooruslikkuse oma pehmusele ja „naiselikumatele“ omadustele. Kuid mõlemal puhul reageerivad nad mis tahes mehelikkuse mõistele,
mida nende ees autoriteetselt hoitakse või hoiti, määratledes ennast oma reaktiivse käitumise kaudu ja tõmmates end sellega ise oksa.

Mõtleme siis pisut teistele teguritele või omadustele, mis peaksid olema tähtsad – aga üldiselt seda ei ole – ühe mehe muutumisel „tõeliseks“ meheks; neid tegureid hoiavad paljud mehed enda sees varjul: haavatavus, empaatia, emotsionaalne läbinähtavus ja haritus, võime luua tõeliselt lähedasi suhteid – kõiki neid omadusi seostatakse sagedamini naiseks kui meheks olemisega.

Nende „pehmete“ omaduste nähtav olemasolu tekitab paljudes meestes kõvasti rohkem ebamugavust kui „kõvad“ omadused. Kui aga need on kord valguse kätte toodud, au sisse tõstetud ja pühitsetud – mis kõik nõuab vaprust –, siis võivad need koos eksisteerida mehe võimega väljendada oskuslikult oma viha ning tegutseda jõuliselt ja sihilikult, väestades mehi sellisel viisil, mis on kõigi suurima hüvangu nimel parim. Tõelise meheliku väe juured asuvadki nende „pehmete“ ja „kõvade“ omaduste dünaamilises koosluses – väljendudes pea, südame ja sisemuse tugeva koosmõjuna. Kui pea (mõtlemine, ratsionaalsus, analüüs), süda (hoolivus, kaastunne,
armastus) ja sisemus (kindlameelsus, vastupidavus, vaprus) kõik üksteist toetavad ja koos töötavad, kerkib sellest paratamatult ka tõeliselt terve mehelikkus.

Sellise väeni jõudmine nõuab vähem tervetele väe vormidele vastu astumist ja neist välja kasvamist. Kui mehed astuvad jõulisemalt oma tõelist mehelikkust kehastama, kaasneb sellega suur ilu ja põhjus tähistamiseks – selline ilu, mis on üheaegselt karm ja hell, hooliv ja tuline, toores ja peen, kinnistunud oma tõelistele alustele kindlaks jäämisele igas olukorras.

 

Pehmeks muutumine ei tähenda mehelikkuse kaotust

Paljudele poistele esitatakse nõudmine „ole meheks!“ või „mehistu!“ juba varajasest elueast. Kuigi selle survega võivad kaasneda head kavatsused, võib see poissi ka häbistada ja kalgiks muuta juba enne teismeikka jõudmist, teda emotsionaalselt kahandades ja sundides teda igasugust pehmust tõrjuma ning liigset tähtsust omistama oma töö tulemustele ja „hea enesevalitsuse“ väljanäitamisele. Haavatavuse näitamine võib kaasa tuua pilkeid tema küsitava mehelikkuse kohta. Paljud poisid on olnud sunnitud hoiduma nutmast
või hellust mitte välja näitama, selleks et muutuda „üheks omadest poistest“ – mitte heidikuks või kellekski selliseks, kellest tuleb eemale hoida.

Pehmust seostatakse harva mehelikkusega, välja arvatud ehk pealiskaudselt või rangelt piiritletud tingimustel. Samas seostatakse seda sageli nõrkuse ja naiselikkusega ning mitte ainult traditsiooniliselt mehelikes kontekstides: need tänapäeva filmides populaarsed jõulised ja sõjakad naissõdalased on tavaliselt täpselt sama kõvad ja täiesti ilma pehmuseta (loe: nõrkuseta) nagu meessoost kangelasedki.

Mehe pehmeks nimetamine pole tavaliselt kaugeltki mitte kompliment. Pehmust – või arvatavat pehmust – peetakse tavaliselt meeste (ning poiste ja noorukite) puhul halvaks, märgiks argusest ja selgrootusest, hukkamõistva tõendina mehelikkuse kaotamisest. Pole ka ime, et nii paljud mehed näevad suurt vaeva selle nimel, et mitte pehmena paista, kui ehk välja arvata helitult paari pisara poetamist teatud sündmustel, näiteks matustel või mõne imetletud profisportlase pensionilejäämist kuulutaval pressikonverentsil. Pehmust seostatakse mehes sageli ka seksuaalse saamatusega, võimetusega end kõvaks ajada ja end kõvana hoida – sugugi mitte raskesti märgatav ebaõnnestumine. Päris paljud mehed viitavad oma suguelunditele kui meheaule. Võimetus erektsiooni säilitada – ehk teisisõnu pehmena püsimine – on kergesti seostatav mehelikkuse kaotusega.

Mehed aga peavad pehmemaks muutuma ja ühtlasi eemaldama „pehmenemiselt“ negatiivse tähenduse. Tõsi, mees võib küll olla ka liiga pehme, ära lõigatud oma väest ja võimest väljendada kivikõva meelekindlust, aga pehmus iseenesest muudab võimalikuks haavatavuse, empaatia, kaastunde, emotsionaalse harituse ja teiste inimestega tõeliselt tähendusrikka ühenduse loomise. Pehmus ei tähenda tingimata julguse puudumist! Heidutamatult oma haavatavuse tunnistamine ei ole mitte mehelikkuse kaotamine,
vaid oma mehelikkuse süvendamine.

Pehmenemine võib olla tugevalt tervendav ettevõtmine, mis aitab luua rohkem ruumi valu ja raskustega tegelemiseks, rikastades mehe võimet luua tähendusrikkaid suhteid, muutes ta painduvamaks ja vastuvõtlikumaks, rohkem südamlikuks – eriti siis, kui selline pehmenemine eksisteerib koos vankumatuse ja meelekindlusega. Üheks näiteks sellisest kooseksisteerimisest on tuline kaastunne, mille käigus me oleme üheaegselt jõulised ja pehmed, vihased ja hoolivad.

 

Tähelepanuta jäänud häbil on meie üle võim

„Ole meheks!“ võib tunduda küll päris otsekohese avaldusena, aga sellega kaasneb mitmel eri määral surveid ja ootusi – ning sageli lausa avameelset häbistamist; selline rünnak aga võib mehi võõrutada suurest osast nende esmasest inimlikkusest. Sellisel võõrutamisel on aga tohutud tagajärjed. Kui meid niimoodi ära lõigatakse – emotsionaalselt ja suhtealaselt ühendus katkestatakse või tuimastatakse –, siis muutume selle tulemusena palju enam võimeliseks ise teiste inimlikkust eitama ning teisi kahjustavat käitumist
ratsionaliseerima; satume palju suurema tõenäosusega võimu ja seksi väärkasutamise küüsi. Kuid miski ei suuda tõeliselt heastada seda, mis on sellise ühenduse katkemise ja tuimastamise tulemusena kaotatud. Enese hingest – oma individuaalse olemuse või olemise tuumast – eraldumine on tõeline põrgu, ükskõik milliseid lohutusi või meelelahutusi endale otsida; selle all kannatab liiga palju mehi, kes ei tee midagi enamat kui lihtsalt püüavad läbi ajada või kohusetundlikult mehistuda.

Tungiga meheks muutuda kaasneb suur valu, tõeliselt sügav ja sageli halvav hingevalu, ükskõik kui palju me seda ka varjata ei püüaks ükskõiksusega, liigse uhkusega, näilise seksuaalvõimekusega, vaenulikkusega ja traditsioonilises mõttes edu saavutamisega. Mehed tunnevad üldjuhul palju rohkem valu kui välja näitavad – ning kõik inimesed maksavad selle eest kõrget hinda, hoolimata nende soost, vanusest, rahvusest või elukutsest. Katsed selle probleemiga tegeleda pole mehelikkuse traditsioonilise käsitluse turvisesse mõragi löönud; üheks peamiseks põhjuseks on see, et sellised pingutused võivad – olgugi et tahtmatult – häbistada mehi, sest nad ei küündinud kõrgete mõõdupuudeni, mis mehe õiget olemust näiliselt määravad.

Kuni sellist häbi (ja häbi üldisemalt) ei tunnistata ega mõisteta, jätkab see meeste tunde- ja suhtealase elu domineerimist ja takistab meeste võimet oma tervendamata haavadele vastu astuda ja nendega tegeleda. Tähelepanuta jäänud häbi, mis on endas varjudesse tõrjutud, omab meie üle võimu ning juhib meid kulisside tagant, röövides meilt väe ja otsustades palju rohkem meie käitumise üle, kui ettegi võime kujutada.

Kui öelda mehele (või poisile), et ta „oleks meheks“, siis kaasneb sellega tagamõte, et ta pole praegu piisavalt mees (või piisavalt inimene) ega küündi meie seatud ootusteni. Talle ei öelda nõnda mitte üksnes seepärast, et ta ei vasta mingile kindlale tasemele, eelnevalt määratud ootuseni või nõudele, vaid teda ka häbistatakse selle saamatuse eest mingil määral.

Sellist häbistavat mõju ei nähta sageli läbi, sest tavaliselt suhtutakse sellesse vaid kui karmi armastuse väljendamisse (psühholoogilises mõttes „kes vitsa ei tarvita, vihkab oma last“), eriti autoritaarsetes või militaristlikes kontekstides. Ja tavaliselt on meestel kombeks sellist häbi internaliseerida sisemise kriitiku kujul (südametult negatiivne enesehinnang, mis on alguse saanud lapsepõlvest), kes meie suunas näppu vibutab nii sageli, et hakkame enda häbistamist normaalseks pidama. See meis elav sõjaväeseersant, see armastuseta ja väsimatu kubjas kurnab meid enesepiitsutamise teel, olgugi et püüab sellega muuta meid tublimaks, edukamaks, mehelikumaks. Ja kui sellise internaliseeritud enesehäbistamise kogemus on piisavalt järsk, võime kaotada kas suures osas või tervenisti soovi end paremaks muuta, laskudes depressiooni, apaatia ja enesepõlguse küüsi – seni kui me oma sisemises kriitikus ei kahtle ja laseme tal enda tegusid juhtida.

Surve „olla meheks“ pole tavaliselt midagi enamat kui rõhumine, mis on maskeeritud headeks kavatsusteks. Selline surve, selline tundetu või valel lainel motiveeriv intensiivsus pole midagi muud kui ebaterve või mürgine väljakutse. Poisid suudavad varajasest elueast alates tervete väljakutsete toel ennast arendada – mittehäbistava, eakohase ja armastava julgustusega, millele on lisatud märkimisväärsel ent ohutul määral riski; poisid õpivad nõnda omast käest, kuidas oma teravust paremini käsitleda ja oma piire tunnetada. Kuid poisid, keda juhivad ülemäära innukad (kuigi tavaliselt heasoovilikud) vanemad ja õpetajad, kes tahavad, et laps oma võimeid ületaks ja hakkaks „väikeseks meheks“ (sageli võttes endale enneaegselt liiga suure vastutuse), õpivad ruttu probleemiks pidama kõiki neid omadusi endas, mis räägivad vastu sellistele vanemlikele ambitsioonidele ja survetele – sealhulgas oma hellust, empaatiat ja haavatavust.

 

Häbi, vaenulikkus ja seks

Kui mees tunneb end häbi (või häbistamise) tõttu rusutuna või väest röövituna, siis püüab ta tõenäoliselt sellest tundest võimalikult kaugemale pääseda, näiteks põgenedes lohutava väe rüppe, mida ta tunneb end vaenulikult väljendades. Ja miks nõnda põgeneda? Sest häbi on niivõrd vingerdavalt ebamugav ja pitsitav emotsioon – eriti siis, kui see pole sihitud mitte üksnes meie käitumise, vaid kogu meie olemuse pihta. Tahame kõik enesestmõistetavalt selle eest võimalikult ruttu eemale pääseda, tavaliselt kasutades selleks teisi meeleseisundeid, nagu tuimus, liialdatud eraldumine või vaenulikkus.

Naistes on selline vaenulikkus tavaliselt suunatud iseenda pihta; mehed aga suunavad seda tavaliselt teistele. Meestel on kombeks vastu töötada häbi ehk teiste ootustele mitte vastamise tõttu endas tekkivale tühjusetundele sellega, et nad püüavad vaenuliku käitumisega ennast uuesti upitada (end õigustatud vihaga üles küttes). Teiste vastu sellise vaenulikkuse – nii passiivse, võimutseva kui mis tahes muu vaenulikkuse – väljendamisega tunneme end tavaliselt võimsamana ja suuremat kontrolli omavana. Kas mees võib leida kusagilt veel võimsamat vastumürki rusutusele kui seda on tema varmalt aktiveeritav ja adrenaliinist pulbitsev võime teisi purustada (kas siis sõimu või füüsilise vägivalla teel)?

Sellised väljendid nagu „ole meheks“ või „mehistu piisavalt“ võivad sageli mitte üksnes põhjustada häbi, vaid ka ajendada meest end tõestama – selline ajend saab eriti suure hoo sisse siis, kui meie häbi muutub vaenulikkuseks. See „tõestamist“ jahtiv käitumine, mis nii paljudes meestes valitseb – ja mis saab alguse varajasest elueast –, tuleb muuta vähem glamuurseks ja tuleb lõpetada ka selle vaieldamatu võrdsustamine mehelikkusega. Kuid seda pole võimalik tõhusalt teha, ilma et selle aluseks olevat häbi teadvustaksime ja sellega tegeleksime.

Vaenulikkus võib parandada enesetunnet seeläbi, et kergitab meie igapäevast enesehinnangut: me ei tunne end allaheidetuna, vaid oleme hierarhia tipus või sellele tipule lähemal. Isegi kui oleme muidu ametiredelil alumisel pulgal ja ebameeldiva inimese alluvuses, võime tavaliselt seista kõrgemal kellestki, kes on hierarhias meist madalamal. Võime ka vägagi agressiivselt fantaseerida sellest, kuidas võimutseme nende inimeste üle, kes on meist hierarhias kõrgemal.

Ent mis võib meis tekitada kiiresti head enesetunnet, eriti siis, kui me ise oleme langenud masenduse küüsi?

Seks.

Kogu seda survet ja häbi, mis käib kaasas püüdlusega muutuda teatud liiki meheks, ning kogu seda ärevust ja pinget, mis võib sellega samuti kaasneda, on võimalik sageli põgusalt ent tõhusalt väga ruttu seksi abil leevendada. Sama käib ka võimetus- või tähtsusetustunde kohta. Ehk siis ükskõik, mis mehe seksuaalset isu toidaks või võimendaks, seda esiplaanile tõstaks ja keskseks muudaks, võib see kergesti omandada liialdatud rõhutatuse, nagu seda illustreerib väga ilmekalt meie kultuuri kinnisidee seksi vastu. Väga lihtne on omistada seksile liigset kohustust – tõsta meie enesetunnet, turvatunnet või mehelikkust!

Pornograafia on muutunud üheks pagana suureks epideemiaks, tõmmates fotode ja ejakulatoorsete unelmate maailma loendamatul hulgal mehi, haarates nii nende mõistused kui suguelundid selliselt, et valitsevad vaid seksuaalne erutus ja selle erutuse vallandamine ning muudavad nende jaoks suhte või ühenduse eikellegimaaks. See vägi, mida nii paljud mehed omistavad pornograafiale – ning pornograafia poolt lubatule – mitte üksnes ei halva nende meeste võimet tõelist intiimsust luua, vaid ka hoiab meeste välise pinna all olevaid haavu eemal sellest tervenemisest, mida need haavad vajavad. Pornograafia litsub mehed maadligi ja nõrgestab neid, takistades võimet arendada endas sügavamat mehelikkust. Siiski pole pornograafia hukkamõist mingi lahendus, samamoodi nagu sellesse liialt sallivalt suhtuminegi (otsekui mingisugunegi piirang seksuaalsetele väljunditele oleks rünnak meie vabaduse pihta). Me peame välja kasvama oma „vajadusest“ pornograafia suhtes, sealhulgas ka selle kasutamisest „lahendusena“ oma hingevalu ja tervendamata haavade raviks.

Häbi, vägi ja seks on oma ebatervel kujul meeste talitlushäirete allikateks, üheaegselt paljude meeste üle võimu haarates ja neid sandistades. Häbi, mis purustab ja kahandab meest, vägi (iseäranis vaenulikkuse kujul), mis mehi üles upitab ja domineerivaks muudab, ning seks, mis pakub lohutust ja meelelahutust – see kole kolmainsus on hõivanud paljudes meestes nende tõelise olemuse aseme, takistades neil alustamast teekonda, mis võiks taastada nende terviklikkuse, väärikuse ja võime luua tõeliselt intiimseid suhteid.

 

Tõelise mehelikkuse väe suunas

Paljud mehed peavad sõda – eluga, üksteisega ja iseendaga – ning pühendavad end jäägitult võitlusele, et jääda peale tööalaselt ja teisteski valdkondades. Veretu sõda on ikkagi sõda ja areen, millel lahinguid peetakse igasuguste käepäraste relvadega. Võidukas spordimoment ei pruugi sisaldada üksnes mingit ülendavat juubeldamist, vaid ka tunnet, et võitja seisab alistatud konkurentide kohal nagu mingil verisel lahinguväljal. Kogu meie kultuur on küllastunud sõjaterminitest: sõda uimastite vastu, sõda vähi vastu, sõda vaesuse vastu. Me mitte ei sure vähi kätte, vaid kaotame lahingu vähiga. Sõjapidamine seisneb kahe vastandliku äärmuse võitluses, nagu ka suur osa tänapäevasest mehelikkuse mõistest, millega kaasneb lõpmata pikk nimekiri asjadest, mis meestel vallutada tuleb. Tõeline koorem! Ja see on ka tõeline kõrvale suundumine meie täieliku inimlikkuse kehastamise teelt.

Mis võiks küll olla rohkem elevust tulvil (nii positiivset kui negatiivset) kui sõda? Sisaldab see ju ometigi tohutult draamat, kõrgeid panuseid, üüratuid väljakutseid ja riske, ürgseid kokkupõrkeid, suuri ohte, haruldast seltsimehelikkust ning teravuse serval mängimise ekstreemsuseid. Töötasin kord koos kõrgelt tasustatud Vietnami sõja veteraniga – ühe kõrge ohvitseriga, kes oli lahingutes veetnud palju aega. Pärast paari minuga koos veedetud sessiooni, mille abil ta jõudis oma emotsionaalsete haavade tuumani ja mis nõudsid temalt sügava haavatavuse tunnistamist, ütles ta mulle, et selline endaga tehtud töö oli raskem kui miski muu, mida ta oli pidanud sõjaväes teenides tegema – ja ta ei tahtnud sessioone katkestada. See nõudis temalt rohkem, andis talle rohkem, suurendas tema süvenemist endasse ja tõi temas välja teistsuguse sõdalase: sellise, kelle jaoks haavatavus oli ilmselgeks jõu ja suhtealase intiimsuse allikaks, ehtne kadalipp läbimurdva tervenemise saavutamiseks.

Tõeline mehelik vägi ilmneb siis, kui vaprus, väärikus, haavatavus, kaastunne, teadlikkus ja tugev teovõime töötavad kõik üheskoos. Selline vägi on tugev, aga mitte agressiivne, on väljakutsuv, aga mitte häbistav, on maandatud, aga mitte jäik, on jõuline, aga mitte pealetükkiv. Taas kord nõuab see pea, südame ja sisemuse elujõulist koosmõju.

Mõnikord ütlen ma neile meestele, kes on ette võtnud töö endaga ja püüavad ligi pääseda oma tõelisele väele, et nende alustatud teekond ei nõua sugugi vähem vaprust kui tõelisse lahingusse astumine. Ja et see kutsub neis esile sõdalase, kes on juurdunud ühtlasi nii hellusesse ja suhtealasesse avatusse kui ka endas elavate koletiste ja varjupaikade vastu võitlemisse ning nendega integreerumisse. Tegu on tõelise kangelase teekonnaga enda tervendamiseks ja äratamiseks, luues seosed mineviku ja oleviku vahel nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt, puutudes kokku kõigega, mis me oleme olnud ja mis me praegu oleme. Selle käigus loome ka intiimse sideme oma olemuse iga osaga – kõrge ja madala, pimeda ja valge, mehise ja naiseliku, sureva ja surematu – absoluutselt kõigi hüvanguks. See on ürgne eksirännak, mis tuksleb iga mehe kontides, ükskõik kas ta ka sellele rännakule läheb või mitte.

Meil on tõeline vajadus see retk ette võtta, mitte vaid järjekordse nõudena, vaid kõigile teistele teene tegemiseks. Minu eesmärk on käesolevas raamatus seda retke võimalikult palju valgustada ja toetada, pakkudes meile õige tee leidmiseks juhiseid, et võiksime täielikumalt astuda oma ehtsusesse ning süvendada oma võimet enda ja oma keskkonna eest targalt hoolt kanda.

Olen näinud paljusid mehi kannatamas, sest nad sulgevad end oma sügavuste eest ja eralduvad sellest, mis võimaldaks neil luua tõeliselt rahuldustpakkuvaid suhteid. Nad ei eraldu mitte ainult empaatiast, haavatavusest ja võimest emotsionaalse harituse loomiseks, vaid ka oma tõelisest väest ja meelekindlusest, oma ehtsusest ja võimest kinnitada end tõelise väärikuse külge. Meeste jaoks on olemas ka sügavam elu – selline, milles vastutustunne ja vabadus käivad käsikäes ning võrdsel tasemel; elu, milles
õnn pole juurdunud mitte sellesse, mis meil on olemas, vaid meie põhiolemusse.

Käesolev raamat ongi pühendatud sellise elu leidmiseks.

 

Allikas: Robert Augustus Masters “Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni” (Pilgrim, 2017)

Fotod: bookmasters.com, pilgrimbooks.ee