X

10 eurot =

Inimene, kes võtab kuulda oma hinge häält, puhkeb õide

11. märts 2017 kell 16:12



listen_to_your_heart_by_screamstTommy Hellsten küsib oma raamatus “Võidojooks ajaga”, kas tunneme ära hinge kutse ja omaenda ainukordsuse? Kas suudame peatuda ja seista silmitsi nüüdishetkes avaneva ajatusega? Meie hing on tõeline aare. Luba küsimatagi tuletab see karjane meile meelde, mis on ehe ja õige just meie jaoks, ka siis, kui me ise valiksime hoopis kergema ja otsema tee. Hing tahab meiega kaasas käia, olla elu keskpunktis. Esmalt ta sosistab, aga kui seda ei kuulda, veeretab ta meie teele tõkkeid ja nurjaminekuid, et avaksime silmad. Hing julgustab meid elama täiel rinnal järjest tõelisemat elu. Avaldame raamatust sissejuhatava peatüki.

 

VOIDUJOOKS_AJAGA_kaas_printLugejale

Läänelik eluviis, selle uskumused ja hoiakud, kombed ja harjumused hiilivad meile ligi nõnda, et neist saavad meie oma kombed, uskumused ja harjumused. Need muutuvad meile enesestmõistetavaks ja me ei saa neid küsimärgi alla seada, sest siis peaksime küsimärgi alla seadma kogu oma eluviisi. Oleme korraga nagu pimedusega löödud. Me ei näe enam seda, mis on meil silme ees.

Lugesin hiljuti läbi raamatu, mis jutustab rootsi abielupaari purjetusreisist Teravmägedele ning sealt Islandi ja Shetlandi saarte kaudu tagasi Lõuna-Rootsisse. Abielupaar oli varem purjepaadiga käinud ümbermaailmareisil, niisiis oli tegemist kogenud purjetajatega. See naine, Birgitta Boye-Freudenthal, kirjutab raamatu esimeses peatükis nõnda:

“Aastate jooksul oleme õppinud aru saama, mis juhtub meiega igakord reisi alguses. Asi on kohanemises, sisseseadmises, uues elurütmis. Kui oleme kolm päeva purjetanud, mõistame, et me pole seekord mingil lühisööstul ega viibi kodust eemal ajutiselt. Oleme nüüd paadis. Neil esimestel päevadel on mobiiltelefon meil kogu aeg käeulatuses, et ükski kõne ei jääks tähelepanuta. Kolme nädala pärast on kõige halvem argistress meil üle elatud, õlanukid on allapoole langenud ja saame vabamalt hingata. Nüüd sõrmitseme telefoni automaatvastajat ainult õhtuti. Kolme kuu pärast tunneme end rahulike ja tasakaalukatena, võtame iga uut päeva vastu just säärasena, nagu see tuleb. Kui on vaja kellelegi helistada, ei tule meile kummalegi enam meelde, kus see mobiiltelefon siis nüüd on. Kolme aasta pärast oleme täiesti uued inimesed. Keha ja hing on leidnud uue kooskõla. Meie telefoniühendused on juba tükk aega tagasi üles öeldud.”

(Autori vabatõlge raamatust “Mot nordpolen med Ariel IV längs Norges kust till Svalband”, Nautiska Förlaget 2006.)

Pean tunnistama, et seda kohta lugedes läksid mul silmad märjaks. Sügaval hingepõhjas elab mul igatsus just säärase elu järele. Selles kirjelduses on midagi, millest olen puudust tundnud. Me peaksime saama elada just nõnda, et hing ja keha leiaksid kooskõla.

Pisarad panid mind järele mõtlema. Kui mu hing ihkab seda, kuhu too abielupaar jõudis kolme aasta pikkuse vabanemisprotsessi läbi, kuidas ma ometi pole varem selle peale tulnud? Küllap olen pime. Meie eluviis ja meeletu kiirustamine ei lase meil näha, mida meie hing tunneb. Meis elab tung pääseda sisse oma hinge keskmesse, elujõu keskmesse. Meil on tung kuulata oma sisemuses elutsevat tõelist mina, tung teada saada, mida see seal sügavas hingesisimas vajab, mida ta igatseb ja millest tunneb puudust. Kui see tung jääb rahuldamata, hakkame elama hingetut elu.

Kui meie hing näitelavalt pakku jookseb, hakkab meie käsi käima halvasti. Meie elust kaob mõte ja meelerahu. Siis tunneme, et meid on kistud kuhugi käsitamatusse näitemängu, mille sügavamat sõnumit ega sündmuste kulgu me ei mõista. Meie sisemus lööb häirekella. Aga me ei oska enam aru saada, mis on selle häire põhjus, hakkame otsima heaolu ja õnne, saamata üldse aru, mis meid ärevaks teeb. Hakkame otsima õnne välistest asjadest. Püüame olla edukad, koguda jõukust, parandada oma mainet, hankida elamusi ja meelelahutust. Et me enam ei tea, mida me õigupoolest vajame, tahame kindluse mõttes kõiki neid asju ühekorraga. Sellest sünnib kiirustamine. Ajame taga kõike, mis näeb hea välja, aga jookseme samas pakku oma hinge eest. Mida kiiremini jookseme, seda halvemini kuuleme, mida see meile öelda tahab. Esmalt sosistab hing meile vaikselt kõrva sisse, seejärel räägib valju häälega ja lõpuks karjub. Hing karjub siis, kui jääme haigeks, meid tabab pankrot, abielulahutus või mõni muu õnnetus. See on hinge viis saada meid niikaugele, et me teda lõpuks kuulda võtaksime.

Hingeline ehk tundeline inimene elab lähedases kokkupuutes oma minaga ning ta kuuleb selle häält. Seda tehes ta helendab ja sädeleb, on lummav ja isikupärane. Seda me kõik igatseme ja selleks on meil kõigil ka võimalus. Meil on silmad, aga me ei näe. Meil on kõrvad, aga me ei kuule. Kes või mis vabastaks meid sellest hirmsast needusest?

 

Septembris 2011

Tommy Hellsten

 

Allikas: Tommy Hellsten “Võidujooks ajaga. Kaugemale vaatamise kunst” (Pilgrim, 2017)

Fotod: wallpaperup.com, pilgrimbooks.ee